täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).

eilne ettevalmistus tänaseks kinnominekuks, ehk siis 'casino royale' veelkordne ülevaatamine oleks äärepealt kujunenud sellist scavenger hunt tüüpi ürituseks, sest üsna varsti sai selgeks, et kõik mittefutu gadgetid ja widgetid, mida filmis kasutatakse on sony tehtud. mis, arvestades et film ise on ka sony tehtud, ei olegi ilmselt nii üllatav. ja välja arvatud ehk see, et kõik mobiiltelefonid olid kaadrisse sokutatud ikka nii, et 'sony ericsson' sealt selgelt välja loetav oleks, ei olnud ka see väga vaatajale nina alla hõõrutud (minuarust see oli viimane 'die hard', kus tohutu kihutamis- ja masskokkupõrke stseeni ajal olid kõik seal osalenud umbes 20 autot audid -- mis, kui seda juba märkas, osutus ikka üsna segavaks faktoriks). kõik läpparid olid muidugi vaiod (disklosuuri mõttes mainin ära, et seda on ka masin, millel parajasti trükin) ja kõige kaunim koreograafia oli tolles stseenis, kus turvaruumi sisse hiilinuna uurib bond seitset ekraani, võtab siis failikapist sony diski ja lükkab selle sujuvalt sony dvd-mängijasse, kust kopib pildi oma sony ericssoni telefoni. smooth.

õnneks oleme me kõik muidugi liiga kogenud filmisõbrad, et sellistel kõrvalepõigetel ennast põhiliinist kõrvale juhtida lasta. isegi mitte reedese 'detsembrikuumuse' ajal, kus paljude kõrvaltegelastega eesti filmile kohaselt sai ikka filmiväliseid suhtesugupuid ehitada (alustades sellest, kuidas vennad tõnu ja feliks vastaspooltele sattusid..)

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

kui see on juba traditsiooniks saanud, siis kasutaksingi siinkohal oma taastärganud huvi omaenda blogi vastu selleks, et märkida ära mõned alternatiivsed tähelepanekud eileöisest obsessiivsest "refresh" nupu vajutamisest vana hea cnn-i kodulehel. kuna pärast seda kui hillary püssi varna riputas, on ainukeseks meelelahutuslikuks elemendiks antud valimistsükli juures olnud tina fey hirmuäratavalt tabavad sarah palini imitatsioonid, siis pole ma viitsinud sügavamalt maailma probleemide üle juurdlema hakata. küll aga on ameerika üks igavesti vahva riik. (millega ilmselt nõustuks ka postimehe avastatud haruldus: Kohalviibinud Eestlane)

-- ma arvan, kvantitatiivselt oli eile kõige parem päev siiski joe bidenil, kes valiti korraga nii asepresidendiks kui senaatoriks. delaware inimesed olid valimiskabiinis tegutsenud lausa sellise otsustavusega, et cnn julges bideni senaatoriks valituks kuulutada umbes kaks hetke pärast seda kui delaware'is olid valmisjaoskonnad sulgunud. (umbes samasuguse enesestmõistetavusega osutus massachusettsi osariigis valituks ka anonüümseks jääda sooviv john kerry, keda võib-olla, aga mitte ilmtingimata, mäletate ühest nelja aasta tagusest intsidendist). asepresidendina on biden muidugi automaatselt kohe ka senati spiiker, ilmselt unustati talle mainida, et see on niiöelda kaks ühe hinnaga diil. delaware'i kuberner peab tema asemel siiski ilmselt mõne teise kodaniku senaatoriks suunama.

-- kõrvutiasetsevatest kandilistest osariikidest new mexicost ja coloradost valiti senatisse demokraate esindama kusinsid udallid (coloradost mark ja new mexicost thomas). esimesel korral kursoriga üle osariikide libistades jäigi mulle hetkeks mulje, et üks mees kandideerib igaks juhuks kahes osariigis, ehk ühes ikka näkkab. aga ikkagi, milline on tõenäosus, et suvalises sajapealises "from sea to shining sea" ameeriklastepundis on kaks tüüpi, kelle perekonnanimi on udall?

-- alaskainimesed on jällegi mingitel seletamatutel põhjustel tagasi ametisse valinud peamiselt pideva pohmeluse käes kannatavat kivivalvur ropkat meenutava igivana vabariiklasest senaatori ted "internet is like a series of tubes" stevensi. võib-olla suurest tänutundest selle stevensi isikliku suursaavutusena föderaalrahadega ehitatud 200 miljonit dollarit maksva silla eest eikuskilt eikusagile. a võib-olla ka lihtsalt niisama -- meenutagem siiski, et needsamad inimesed on omale ilma igasuguse piinlikkustundeta kuberneriks valinud sarah palini.

-- rahvaalgatusi silmas pidades on üsna selgelt on võimalik tõmmata horisonaalne joon selle ameerika osa, kes tahaks peamiselt omaenda elu elada ja selle, kellel see ilmselgelt puudub ja kes seetõttu morbiidset huvi teiste magamistoas toimuva vastu tunneb, vahele (see sai nüüd küll üks ilgelt kole lause, aga ma olen ka eile öösel kell neli "refresh" nupu vajutamise lõpetanud ja seetõttu lausa neli tundi magada saanud). samas kui lõunapoolne seltskond tegeles peamiselt asjade keelustamisega (ja ilmselgelt keelustati asju teistele inimestele, tõenäoliselt sellistele, keda keelustajad ise isegi ei tunne ja väga tõenäoliselt ka selle tõttu, et ei tunne) -- floridas, arizonas ja tõenäoliselt ka californias (kes suht tagurpidiseadusandlusega need just legaalseks saanud oli) keelustati homoabielud, nebraskas ja colorados affirmative action ja arkansases homodele laste lapsendada andmine, siis põhjapoolsed osariigid tegelesid peamiselt asjade lubamisega -- kindakujulises michiganis näiteks ravimarihuana ja tüvirakkude uurimine, marylandis miskine selline asi nagu videoloterii ja washingtonis eutanaasia (mis, olgem ausad, ei puuduta siiski mitte niivõrd omaenda elu elamist kuivõrd pigem risti vastupidi). massachusetts (mis ilmselt tänasest on jällegi uhkelt ainus homoabielusid tunnistav osariik) kaotas ära osariigi tulumaksu, mis samuti on pigem isiklike võimaluste laiendamist kui naabrimehe võimalusi kitsendamist silmas pidav liigutus.

-- võimalik, et selle tõttu, et vastutustundetu kolmas kandidaat 15% häältest vasakule toimetas, jääb vist minnesotas senatisse valimata koomik al franken, vaimukam ja põhimõttelisem versioon michael moore'ist, kes peaks kõvasti boonuspunkte saama juba raamatupealkirja "lies, and the lying liars who tell them" eest. vabariiklaste arvates on franken marutõbine ja tema senatisse saamine oleks neile olnud ilmselt piinlikum intsident kui näiteks see, kui mccain oma koduosariigis arizonas obama käest vastu pükse saanud oleks.

-- ja lõpetuseks, nagu me kaariniga nentisime, loodetavasti sai vana john nüüd selle oma süsteemist välja ja pöördub sujuvalt ja kergendunult tagasi oma vaimuka, normaalse inimese juurte juurde. tema sketš viimases snl-is, kui vähemalt mccainile endale oli juba suht selge, et mäng on kaotatud, andis selleks igatahes lootust (kuigi ka kampaania ajal oli sellest kohati märke -- silmas pidades oma muldvanasuse üle käivat pidevat ilkumist vastas ta näiteks küsimusele, kas ta avaldaks oma social security numbri, et see on 8). seekord oleks temast seda võib-olla siiski veel vara oodata, aga loodetavasti saab temast siiski jällegi see tüüp, kes koos oma sõbra senaator joe liebermanniga presidendi ametivande ajal kaasa maigutab, et niimoodi ennast ka igaks juhuks presidendiks vannutada. sarah palin oli pingelisel ajal küll päris hea comic relief, aga monotükki ta, ma kardan, siiski välja ei kannaks.

kahjuks on jon stewarti tõhus töö loonud olukorra, kus ma ei saa enam tõsiselt vaadata cnn'i olümpiamängude kajastust. nii kaugele ei ole asi veel läinud, et ma iga kord naerma purtsataks kui wolf blitzer oma väikese maja suuruse ekraani ees edasi-tagasi jooksma hakkab, aga need sada rääkivat pead seal laua taga, kes kõik, kulmud siiralt juuksepiirile lükatud, korraga seletavad, ei ole küll minu jaoks enam mingid autoriteedid. pigem mõjuvad ilgelt segavalt. isegi ilusa anderson cooperi on jon minu jaoks ära rikkunud...