see on muidugi huvitav, kui palju on inimestel pimesoolelugusid rääkida. minu lemmiklood on muidugi need "lõhkes, aga sain nädalaga koju" lood. eriti vaimustatud olin ma nendest lugudest siis kui mind parasjagu neljandat nädalat nõeltega torgiti. mõned lood on sellised, kus, ütleme, puudub kulminatsioon. et kuna olukord ei tundu nii pakiline, siis saadetakse erakorralisest meditsiinist koju tagasi lubadusega asja käsitlemist jätkata kui olukord ei muutu. ja siis läheb valu üle ja siin me nüüd oleme mõned aastad hiljem. need lood, kus inimesed sellises olukorras siiski keelduvad koju minemast ja hiljem selgub, et õigesti tegid, on muidugi põnevamad.

käisin täna esimest korda liikumisravis (mis on üks omaette kummaline võimlustund). kui ma parasjagu mingi palli kohal jalgu vibutasin, tuli meil venelannast juhendajaga jällegi minu konditsioonist juttu. tema siis sellepeale rääkis, kuidas tema 85-aastane vanaema oli juba mitu aega kõhtu valutanud ja siis lõpuks ise kiirabisse pöördunud, kust nad tahtsid teda koju saata. vanaema oli kanna maha pand ja teatand, et kuskile ta ei lähe. sellepeale oli asja lähemalt uuritud. ja veidi hiljem olidki vanaema ja tema põletikulise pimesoole teed lahku läinud. 85-aastane -- keegi ei ole selle jama eest kaitstud.

aga olen juba kaks inimest viimase nädala jooksul päkkadel õõtsuma pannud. teine neist oli täna seesama juhendaja, kes ka mõneti pimesooleparanoiku nüüd. kuna see kõhuvalu võib pimesoole puhul kusiganes olla (minu näiteks kuni täiesti viimase hetkeni veidi maost allpool), siis on tõesti jube raske aru saada, et millal häirekella löömine vajalikuks võiks osutuda. aga üks nipp, mida arstiinfoliin tutvustas on, et tuleb tõusta varvastele ja siis kandadele tagasi langeda. ja kui see alakõhus valu teeb, siis võib pimesool põletikus olla küll. minul oli juba päev otsa valus astuda olnud selleks ajaks, nii et kohe pärast selle soovituse kuulmist panin ma riided selga ja istusin autosse.

õnneks mul ei ole nii palju lugejaid, et nüüd massiline päkkadel õõtsumine lahti läheks. ja, arvestades kui palju pimesoolelugusid ma olen kuulnud, üsna tõenäoline on, et päris mitmel nendest, kes loevad, on antud organ juba eemaldatud.

h

kui keegi nüüd tõesti küüsi närides arvuti ees ootas, et mis siis edasi, siis tõesti vabandan. edasi läks paremaks ja nädal tagasi lasti mind lausa haiglast välja.

kõik see värk, ja peamiselt see tõesti absurdselt pikaks veninud haiglaots (kokku viis nädalat) oli mind nii õhukeseks tõmmanud, et ma lihtsalt ei julgenud pöördest paremuse poole midagi kirjutada. mitte, et ma oleks kartnud midagi ära sõnuda (ma ei ole tegelikult ebausklik, kuigi mulle mõnikord meeldib kujutleda, et ma olen -- nagu enamikeks püsivust nõudvateks asjadeks elus, olen ma ka obsessiivseks käitumiseks liiga laisk). pigem oli küsimus selles, et kui see edu ei jää püsima, siis on pärast selle õrna lootusega silmitsi olemine lihtsalt liiga valus.

haiglas tundus, et üldiselt ma suudan seda kõike suhteliselt rahulikult võtta, aga kodus olemiste esimestel päevadel selgus siiski, et närvid on suhteliselt läbi. esiteks ootasin ma iga hetk, et viskab palaviku jälle üles ja ma olen laatsaretis tagasi. ja teiseks võisin ma ka iseendale täiesti ootamatutel ja seletamatutel hetkedel lörinal nutma puhkeda, umbes neli korda päevas.

nüüdseks olen ilmselt mõneti rahunenud. erinevad arstid on nagu kooris teatanud, et paranemine võtab veel umbes kuu. ka on nad käskinud aktiivselt liikuda, muidu tekivad liited (veel miskit, millest ma enne midagi ei teadnud -- mind on igatahes liidetega ähvardatud kõikide mu juppide osas, pluss kõik see algas sellest, et esimesel päeval pärast oppi käskis arst ennast püsti ajada, et vältida haava liidete tekkimist...). pärast nelja nädalat kõige karmimaid antibiotse otse veeni ei ole mingit vastupanuvõimet muidugi ollagi, mistõttu üleeile hankisin endale kusagilt ka nohu. kuna esimene liikumisravi aeg, mis neil mulle pakkuda oli, on nagunii 31.märts, siis pole väga hullu. ükskord peab inimene ainult tööle ju ka tagasi minema...

astud üksõhtu koduuksest välja, kaasas ainult telefon ja rahakott. koju tagasi jõuad viis nädalat hiljem. hoopis kellegi teisena.

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

pärast uimast nädalavahetust saabunud esmaspäevale olid, olgem ausad, suured lootused. noh, et võib-olla suudetakse nüüd teha midagi, mis ütleb ära, et mis mul siis tegelikult viga on ja tehakse ehk mõni otsustav samm selle asja parandamise suunaski.

põhimõtteliselt jätkus siiski sama vana tsirkus, variantsioonidega. täna näiteks lükati süstal selga ja tõmmati kopsust testimiseks vedelikku. ma tunnen ennast juba nagu mingi testloom, sest haigla peal ei ole varsti enam väga palju protseduure, millest ma osa poleks saanud. eriti kui need puudutavad minu välimistest kihtidest läbi torkamist.

muidu kõik täpselt sama, mis juba nädal aega.

jajah, ma tean, et ükskord nad jõuavad asjale jälile ja parandavad mu ära. jällegi, miks mitte varem kui hiljem?

h