mõtted, arusaadavalt veidi katkendlikud, hommikul kooli minnes:

1. vau, tartu raekoja platsi kuusk rokib.

2. hmmm, tartu raekoja platsi kuusk rokib soome keeles?


kui oleks mingi mugav viis linnaliini bussiga sõita, siis ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. pühapäeva õhtul koju sõites istusid bussi tagareas näiteks kolm meesterahvast, kes rääkisid oma võrdlemisi värvikat juttu nii kõvasti, et mul tekkis vahepeal kahtlus, kas tegemist ei olegi mingi peene näitemänguga. üks mees oli tavaline jope, kaks ülejäänut pikkade rasvaste mustade juuste ja kogukate nahkjakkidega tüübid. ma ei ole päris kindel, kes neist õpetlikku monoloogi pidas, sest nad jäid mu selja taha. igatahes oli meesterahval a läinud kehvasti naisega, kes oli ilmselt jalga lasknud ja väikese poja mehele kasvatada jätnud. meesterahvas b teadis aga täpselt kuidas asjad on, mida tegema peaks ja mis on õige ja vale. kõigepealt väljendas õiglast viha naisterahva suhtes, kes sellise alatu tembuga hakkama oli saanud. siis teatas meesterahvale a, millist naist tal vaja on -- sellist, kes hoolitseks tema ja poja eest ja ei üritaks neid muuta, vaid oleks lihtsalt olemas. ja siis väljendas veendumust, et küll ta varsti sellise naise leiab. sest "ma ei ole küll mingi fatalist ega midagi, aga sa oled piisavalt mees selleks, et mitte üksikisa olla." votnii.


täna olid minu ees vanemat sorti tädid, kes läksid vaidlema selle üle, kas "eelmisel eesti ajal" oli parem kui praegu (klassikaline vaidlus, kaspole?). ilmselt oli teema alguse saanud arutlusest, miks läksid eestlased vabatahtlikult siberisse (enne küüditamist siis). igatahes kujunes oluliseks argumendiks aja headuse kohta taaskord see, et "siis maksis väike sai 5 senti, nüüd maksab, mis, 4 krooni." ja nii lihtsalt mõõdetav see ongi.


h

uskumatu lugu -- seekord ongi nädal aega mitte midagit. siiani olemegi jõudnud, isegi mõte ei liigu.


mis ma oskan öelda. tahtsime paremini, aga läks... noh, teate ise ka seda lugu.


(nonäed, olen edukalt kasutanud oma võimalust mitte kirjutada kõigest. aga ei suutnud kirjutamata jätta mitte millestki).

h

mõnikord, pärast selliseid päevi nagu täna, tahaks tõesti kõigest hingest, et rohkem sõpru, kui poole käe näppudel võib üles lugeda, elaks minuga samas linnas (või samas riigiski). osa minust isegi tahaks, et meil siis oleksid selged ja lihtsapiirilised graafikud, mis lubaks meie järgnevaid kohtumisi planeerida vähemalt suurema regulaarsusega, kui mitte tihemini kui praegu. et keegi ei peaks saama peapõrutust, et nendega kohtuda oleks võimalik, et keegi ei peaks poolt eestit läbi reisima (või poolt euroopat).


sest on olnud selline tüüne pealinna pühapäev pärast mitte nii tüünet ööd, mille varjus tartu vallutas tallinna. on käidud tshikkidega kinos, kus on lastud colin firthil jälle oma süda murda, aga samas ka kinotoolis tugitoolitantsu tehtud. on istutud punase kattega diivanitel teise kino juures pubis ja söödud ja lobisetud nii et süda oli juba peaaegu varrukate peal. ja siis on kiiresti isegi shopatud. selline working girli nädalavahetus.


ei kujutagi ette, et homme peab minema tagasi tartusse, kust saab küsitava väärtusega haridust ja bussipiletid on ka kallimad.


h

inimvaatlused on mõnikord valusad.


mitte see, kuidas inimesed üksteisele haiget teevad -- see on tavaline.


aga see, kuidas inimesed iseendale haiget teevad, murrab mu südame.


Wet, Wet, Wet -- 'Goodnight Girl'


h

kas me oleme nüüd õnnelikumad?


(kusjuures, ma arvan ka, et see avalik musta pesu pesemine peaks olema võrdsem. eesti ajakirjanduse põhjal võib tõesti mulje jääda, et tü ja just politoloogia osakond ongi see põhiline plagiaadipesa eestis.)

h

otsustasin lõpuks, et see mahakerimine peab lõppema ja võtsin päeva magamise jaoks. see, et ma ärkasin üles kell pool kaks, näitab kui õige selline otsus oli. kohati on küll tunne, et ma võiksin igavesti magada, aga loomulikult pole selleks aega.


seega siis täna linkide päev. ja seriaalide. daily show, gilmore girls, csi miami ja loomulikult pooleteisttunnine hooajaalustaja seda. üldjoontes ongi seal kõik ära öeldud. tahaksin lihtsalt lisada, et seal on maailma vingeimad vanainimesed, kes ei valikuid selle põhjal, et nad on vanad ja väsinud ja on üksteise vastu nii ütlemata nunnud. loodetavasti olen mina ka sellises vanuses nii funky ja nii eluterve.


homme vana hea lossi 3 ja tallinn. arvut saab ka selle nädalavahetusega seest suuremaks ja ilusamaks. kõik see piraatkraam, mida ma siis saan sinna sisse tõmmata is making me downright giddy!


h

our deepest sympathies from the isle of ny... right off the coast of europe.


h

terve nädal hullumaja ja kumuleeruvat unevõlga, mis kulmineerus muidugi täna hommikul kell kaheksa, kui ennast aegluubis mööda vanemuise tänavat voodi poole lohistasime. tegelikult olen nädal aega tahtnud kirjutada, aga olen koju jõudes olnud nii väsinud, et suudan ennast riideid seljast puistates ainult voodisse vedada ja siis seal väga aeglaselt hingata.


eelmisel pühapäeval näiteks tahtsin kirjutada, et oli intro. ja et kursavennad, kuigi ilmselt mitte seda tüüpi, kellega tahaks abielluda, on iseenesest toredad. ilusad pikad poisid ja vähemalt olemas, kui tekib vajadus kellegagi plõksida (mis ju aegajalt ikka tekib). ja kuigi pidin järjekordselt väitlema teemal "miks sa blogid?" ja mulle tuli järjekordselt üllatusena, kuidas teised inimesed seda asja näevad. ja kuigi järjekordselt sai kinnitust fakt inimeste edevusest ("you're so vain, i bet you think this song is about you...", kes seda laulis?), siis sellest ma tegelikult ei tahtnud kirjutada. neid, kes seda siin regulaarselt loevad ilmselt minu eneseõigustused ei huvita. ilmselt saavad nad ise ka aru, et see ei ole koht minu kõige sügavamate saladuste avaldamiseks (kui ma seda teeksin, saaksite te ilmselt teada, et minu sügavaimad saladused on üsna igavad).


teisipäeval, või oli see juba esmaspäeval, tahtsin ma kirjutada sellest, et olen oma eluarmastuse otsinguil vähendanud kahtlusaluste nimekirja. ilmselt tuleb ta briti saartelt. järjekordseks tõestuseks sellest james rose, meie järjekordne brüsselionu, kes oli igatahes kompu, stiilipuhas inglise kuivik, kui ta ainult kogemata poleks shotlasena paljastunud. või võib-olla ma ei tahtnudki sellest kirjutada, võib-olla ma ainult mõtlesin seda.


neljapäeval jälgisin ma mormoonitüdrukuid in action bussis number üks ja tahtsin kohe kirjutada sellest, et huvitav, kas neile õpetatakse ka, et kui eestlane kolme esimese särasilmse küsimuse peale 'möh' vastab, ei tähenda see veel, et ta viienda küsimuse peale elavalt jutustama ei hakkaks. või on see midagi, mida nad töö käigus omandavad. minu taga istuvat tüdrukut ei suutnud nad küll piibliringi meelitada, aga igatahes tegi kusagil neljanda küsimuse ajal vestlus kannapöörde ja enne kramplikult aknast välja vahtinud tütarlaps hakkas elavalt seletama, mida ja kaua ta koolis õpib ja küsis isegi ise seda ja teist.


eile öösel vaatasin ma lihtsalt inimesi ja mõtlesin, et milliseks neist ma hakkan. sest olemasolev variant vajab ilmselgelt kiiret täiustamist. kuigi loomulikult 'i am what i am' jne.


niisiis tagasi eetris.


h

sellest kõigest on mul süda ausalt öeldes natuke paha. mul on sellega nii sügav probleem, et mitu korda neid kommentaare lugedes tekkis mul peaaegu vastupandamatu tahtmine ise ka midagi öelda. viimasel hetkel sain alati ikka sõnasabast kinni.


loomulikult need inimesed ei tea. ei tea, mis toimub politoloogia osakonnas, ei tea kuivõrd vähetõenäoline on, et ringo ja tiidemann kuulsid ruusi loengus või üldse ruusi enda käest midagi sellist (mis pole igas põhiõpikus kirjas), mida nad oleksid söendanud uurimustöös kasutada ja sellele siis veel oma nime alla panna. või et kumbki neist oleks suutnud seal loengus midagi konspekteerida, millest siis hiljem uurimustöö jaoks suurepäraseid ideid ammutada. (ruusi loengus ollagi on raske, ilma et hakkaks 20 minuti järel pead vastu lauda taguma). aga isegi kontekstivabalt peaks olema selge, et kui keegi ikka sõnasõnalt kellegi teise kirjutatud teksti kasutab, siis peab viitama. ja kui seda ei tehta, siis on tegemist plagiaadiga. ja plagiaat, nagu kõik, kes me eelmise aasta nõiajahiga politoloogia osakonnas otseselt või kaudselt kokku puutusime, teame, on maailma suurim no-no, mida ei karistata surmanuhtlusega ilmselt ainult mingi tehnilise vajakajäämise tõttu.


ja veel on mind surmani ära tüüdanud see, et eüs-i poistele saab nende akadeemilist kuuluvust igal võimalikul ja võimatul juhul nina peale visata. hoidku jumal siis veel selle eest, kui sa oled mingil eluhetkel, ilmselt üsna noores ja ärksas eas, seal juhtival positsioonil olnud. või, appi-appi, sealt endale mõned sõbrad saanud. lihtsalt möödaminnes ringo nime ajalehes mainimine mõjub mõnele nagu punane rätt härjale, sundides automaatselt valimatut tuld ja tõrva pritsima. kole lugu küll, kui rist, mida sa pead kandma on see, et sa oled lihtsalt võimekam kui teised.


nii, kui keegi tundis ennast nüüd puudutatuna, siis palun mitte hakata minu suunas rusikatega vehkima, vaid rahulikult ära seletada, mis talle ülaltoodus ebakohane tundus.


h

nagu lubatud, viimased mõttekatked. kui kerry on minna lasknud, võin mina ka seda teha:


- ma ei saa aru, miks on rahva jaoks oluline, et nende juht oleks samasugune kui nemad. ma mõtlen, et kui ma peaksin omaenda ja oma lähedaste elu ja heaolu kellegi kätesse usaldama, siis ma tahaksin, et see inimene oleks targem kui mina. aga ei, üldiselt on rahvale olulisem, et president oleks one of us, simple folk. ja see ei ole mingi ainult ameerikale iseloomulik omadus, seda võib mitmel pool kohata.


- see teema tegi mulle väikest viisi rõõmu juba esialgu sellele sini-punasele kaardile pilku heites, aga nüüd on ka jon stewart seda paar korda esile toonud. kuidas terrorism ja riiklik julgeolek oli valijatele vabariiklaste osariikides, kesk-läänes palju olulisem teema kui valijatele demokraatide osariikides, näiteks new yorkis. cnn-is vilksas selle kohta isegi mingit statistikat, aga ma ei suuda seda hetkel leida. aga tõesti, ilmselt on nebraskas, wyomingis ja kentuckys tõesti need peamised kohad, mis võiksid al-quaeda sihtmärkideks saada. sest oma nahk on ikka kõige lähemal -- see, et küla kultuurimaja aatomirünnaku ohvriks langeb on siiski hoopis akuutsem probleem kui näiteks riigi majandus (hoolimata sellest, et osama viimase "10 steps to world domintaion" menuvideo üks teemasid oli ka "ajame ameerika pankrotti", mis praegusel kursil, nelja aastaga kõigi aegade suuremast ülejäägist kõige suuremasse defitsiiti, ei tohiks olla väga raskesti saavutatav). sest on, mis on, kui ta ikka lubab, et maksud ei suurene, siis see raha ei tule ju minu taskust. see, kelle taskust see raha siis tuleb, ei ole juba minu probleem.


- ja lõpetuseks -- kui mina oleks george, siis ma väga linna peale uitama ei läheks. ma ei tea, millega ta on ära teeninud kaaslinlaste halvakspanu (valju muusika hilja õhtul? ei hoia oma maja ja aeda piisavalt korras? halvad sõbrad, kes ümbruskonna rahu rikuvad?), aga washington d.c. elanikud olid ta igatahes üksmeelselt otsustanud linnast välja saata. valimistulemused: john kerry 90%, george w. bush 9%.


h

allnightersid ja tõlketöö siiski ei käi omavahel kokku. kui olin suutnud mingi ime läbi õigeks ajaks kooli jõuda, siis esimese loengu lõpuosa suutsin kapis väga ilmekalt tõlkida nii, et mikrofon oli välja lülitatud. ja auväärt hr puusepp seda mulle ütlema ka ei hakanud, lasi lihtsalt niisama maigutada. aga siiski, on mõningad juhtumid, kus allnighters on õigustatud. õnneks toimuvad nad ainult iga nelja aasta tagant -- usa valimised (eesti omad ausalt öeldes ei paku niipalju pinget, ilmselt ei ole minu jaoks piisavalt glämm ja grandioosne), olümpiamängud... ja oskarid, raisad, mis on ju igal aastal.


minu uus lemmikosariik on igatahes oregon. suur neljakandiline maalahmakas (u 255 000 km2), kus ainult 3.5 miljonit inimest, kellest rohkem kui pool elab portlandis. elu on lihtne ja maalähedane, hääletamine toimub posti teel. kuulusid kerry gängi. naabrid on ka vahvad -- ülevalt naaber on washington, kus eilsest on kaks naissoost senaatorit ja ilmselt naissoost kuberner, alt naaber on kalifornia, mis on küll veidi sooda, aga siiski heatahtlik. noh, ja siis veel nebraska ja idaho, aga igalühel on mõni mitteniinunnu naaber.


aga et ükski päev ei läheks päris luhta, siis valis euroopa liit just tänase, et teatada, et otsustasid mulle raha anda. nende sellist sammu ette aimates, on oluline osa sellest summast muidugi juba mõttes ära paigutatud.


homme veel üks jupp usa valimiste teemal ja siis on sellega selleks korraks lõpp. ma olen üsna kindel.


h

ameeriklased on imelikud. kui maailm oleks nii demokraatlik nagu nemad kõik ameerikat arvavad olevat ('the most uniquely democratic nation in the world'), ei valiks küll keegi neid maailma juhtima. nendega peab suhtlema nagu lapsega, ei saa oodata, et nad täiskasvanute jutust aru saaksid, aga kui neile nende oma loogikat kasutades midagi selgeks teha, siis ei ole olukord veel päris lootusetu. et kerryl, kes ometigi ei ole nii isikustatud valimiste jaoks eriti hea kandidaat (tõesti, umbes sama karismaatiline nagu aiapäkapikk), niigi hästi läks, on juba hea märk. huvitav, et maailma rahvaarvult kolmas riik, kus ometi välisele särale nii palju rõhku pannakse, ei ole suuteline iga nelja aasta tagant enda hulgast kahte intelligentset JA karismaatilist inimest välja panema.


praegusel juhul ei saanud vist enamik rahvast päris täpselt aru, miks nad ühe või teise kandidaadi poolt hääletasid (see kivi läheb ilmselt ka ameerika reaktsioonilise uudismeedia kapsaaeda), aga vähemalt on seal 'demokraatia hällis' suudetud massidesse viia see põhimõte, mida mitmel pool vanas heas euroopas kasutult korrutatakse -- iga hääl loeb. nii tunnebki väike inimene, kuidas tema käes on suur võim. oskaks ta sellega ka midagi peale hakata.


sellest hiljem edasi. tänuväärne materjal.


h

mis selle iraagi informatsiooniministri nimi oli, kes oli jätkuvalt nakatavalt positiivne, kuigi ameerika väed olid juba bagdadi ukse taga? pragu telekat vaadates jääb mulje, et ameerika demokraadid on samasuguse suhtumise omandanud. bush on 193/112 ees, aga rõõmus joe lockhart (senior advisor for the kerry campaign) räägib säravalt, kuidas võit on praktiliselt taskus.


h

valimisterror on päris huvitav, samas siiski mitte eriti loominguline. aga peab ikka olema üsna jobu, et selle õnge minna. või vähemalt enamiku sellest. mingitele tüüpidele floridas helistati ja öeldi, et nad peavad kusagile teise jaoskonda valima minema. see oli kas mingi lahe nali või nad tõesti arvasid, et suudavad sellega neid inimesi hääletamast takistada. loomulikult said need inimesed ainult kurjaks, et pidid sellise kõrvalepõike tegema. palju vahvamad on need flaierid, mis mõnel pool postkasti on pandud, mis ütlevad, et valima peab minema homme. või et kui keegi sinu perekonnast on olnud kohtulikult karistatud, siis sa ei saa valida. või et kui sa tahad valida, siis sa pead kaasa võtma kaks pildiga dokumenti, avalduse ja käekirjanäidise. aga need on kõik süütud naljad. eestis ei ole keegi midagi sama lahedat üritanud?


eriti vastik valimisterror on hoopis selline asi nagu 'push-polling'. kui helistatakse ja küsitakse, kelle poolt sa kavatsed hääletada. ja kui selgub, et demokraadi, siis küsitakse: 'kui te teaksite, et see kandidaat on vägistanud alaealisi ja võtnud altkäemaksu, kas te hääletaksite tema poolt suurema tõenäosusega või väiksema tõenäosusega?' ja seda taktikat ei hoita ainult demokraatide jaoks. 2000. aasta vabariiklaste eelvalimistel, kui hakkas tekkima oht, et john mccain teeb bushile ära, helistati põhja-carolinas enne sealseid eelvalimisi niimoodi inimestele ja küsiti, et 'kui te teaksite, et john mccain has fathered an illegitimate black child, kuidas te siis hääletaksite?' ja muid selliseid toredaid asju. mccain on lapsendanud väikse kambodzha tüdruku. mccaini naine käis kambodzhas vabatahtlikuna heategevust tegemas ja sattus seal kokku lapsega, kelle ta ameerikasse operatsioonile organiseeris, selle käigus lapsesse nii kiindudes, et otsustas ta lapsendada. aga mida mccainil ei ole, on ebaseaduslik neegrilaps.


huvitav, kuidas ma peaksin pärast tänaöist spordivõistlust (iga nelja aasta tagant nagu olümpiamängud) homme kooli jõudma? mh? ah?


h

vannitoas on pirn läbi (mis laseb järjekordselt püstituda klassikalisel, lausa habemega küsimusel: mitu hannat on vaja selleks, et vahetada elektripirni? tänase päeva põhjal võiks igatahes oletada, et rohkem kui ühte). ja ma tean üsna kindlast allikast, et homme teen koolist poppi (põhjustel, mida ma kunagi kindlasti plaanin siin avada, aga selleks pean ma olema nukramas meeleolus), mis tingib ka minu vabameelse suhtumise kellaajasse.


vaatasin seda filmi nüüd hoopis teise pilguga. see oli nagu 'mesmeri ringi' lugemine enne ja präast akadeemiliselt organiseerumist. jon stewart on sama pikk kui mina, üritan ikka veel selle mõttega harjuda, aga see teadmine iseenesest ei kahadna üldse tema väärtust. ja seal filmis olid nad suutnud selle osavalt ära maskeerida.


homme kavatsen igatahes lõpetada selle kampsuni kudumise, mida ma kaks kuud edasi olen lükanud. pange mu sõnu tähele.


h