kõige selle keskel olen hakanud aru saama, et kummaline ongi normaalne. ilmselt siis igas eluetapis, aga praegu eriti. asi ei ole standardsete situatsioonide vältimises, ma arvan, et niipidi see ei tööta. asi on pigem selles, et hakkan mõistma seda sõnakõlksu, et 'elu on see, mis juhtub siis kui sa tegeled millegi muuga'. ja tegelikult on kõik kõvasti lihtsam kui see tundub. lihtsam kui teile praegu seda lugedes tundub. lihtsam kui mulle segadusehetkedel tundub. oluline on kõvasti kinni hoida, muu toimub iseenesest. ja oluline on meeles pidada, et homme on kõik see juba haaramatu minevik -- halvad asjad ei kordu enam kunagi. head ammugi mitte.


'illusioon' tegi meile kolmele täna tellimustööna privaatseanssi. läksime kinokavas ettenähtud ajal kohale, seal askeldavad inimesed küsisid, meilt, et kas me tahame filmi näha, meie jaatava vastuse peale küsisid, et millist. ütlesime, et 'basseini' oleks nagu näha tahtnud. nad vastasid, et okei, nad praegu ei plaanind seda küll näidata, aga mis seal ikka, kui me niiväga tahame, eks nad panevad siis filmi mängima. ja neil on seal kinosaalis nüüd ka üks diivan. ja seal fuajees tegi mingi bänd õhtuseks peoks soundchecki, aga nad vist meie filmiseansi ajaks katkestasid selle. 'illukas' suudab ikka iga kord üllatada. pärast võtsime videolaenutusest filmi 'the importance of being earnest' ja vaatasime seda seltsi põrandal lamaskledes. vaimustav seep. ja colin firth.


eile kuulasin lossi kohvikus pool tundi pealt, kuidas taagepera andres herkelit valimisseaduse teemal haris ja ristküsitles. herkel sai vist omadega hakkama. rääkis, et isamaaliidule meeldiks d'hondt ära kaotada ja tekitada ülemaalised avatud nimekirjad, kus pingerida moodustuks valimisringkondades saadud hääleprotsentide järgi. ütles veel, et temale endale on eriti südamelähedane sainte-lague jada, aga isamaaliidu ametlikus versioonis seda pole jne. väga hariv. kõrvallauas rääkis aap neljas uhke häälega kellelegi telefoni, kuidas tema oli mingist doktorantide eksamist läbi saanud ja rein tammsaar mitte. ja kasekamp oli lapse ja naise tööle kaasa võtnud.


nüüd olen ihuüksi siin lootuse tänava häärberis. homme saab vist lõpuks koju... ehh, aeg, minu suurim sõber ja vaenlane.


h

nonii. kõik. eksamid. on. tehtud. arvate, et mul on nüüd parem olla? eksite. ikka on okse.


jaansoni bullshit bingo sain 'b'. jälle üks nendest müstilistest anomaaliatest. aga ma ei kurda. filosoofia sain ka täna 'b'. õppeinfosüsteem, minu vana sõber, ütleb, et mul on 163 ainepunkti. sellest mulle täiesti piisab.


ja nad räägivad, et pärast kaitsmist lisandub siia ka tühjusetunne. oli nüüd vaja seda ülikooli lõpetama hakata.


h

kesse ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee, eksole? viimase nädala jooksul on mind korduvalt tabanud ränk kahetsus, et kui ma oleks eelneva viie aasta jooksul teinud elus paremaid valikuid, siis ei kujuneks see viimane ülikoolinädal päris selliseks. võib-olla oleks pigem selline nagu eilne sume õhtu, kus toome poest saab osta shampat ja jäätist ja põhjalast saab teha lusikalaenu ja siis saab lauluväljakul lihtsalt tshillida, nii et alguses on taevas ilus punane ja lõpuks juba üsna must. sest kui rivis on veel mõnigi vapper kursakaaslane, siis ei pea tudengiromantika mitte surema.


põhimõtteliselt olen jõudnud nii kaugele, et kaks selle nädala eksamit on selja taga ja kolmas homme ees. vahepeal tegi õppeinfosüsteem mulle ?okiteraapiat (hakkaski juba liiga libedalt kogu see asi minema) ja väitis, et mul tuleb viis punkti puudu. täna hommikul lõin punktid rahulikult kokku jälle ja tuvastasin, et olen siiski mõneti plussis.


aga need eksamid? no eriti see eilne jaansoni eksam. ma olen täiesti kindel, et sellised asjad rikuvad tudengite põhiõigusi, aga mis ma teha saan. asjaga kursis olevad inimesed teavad, et jaansoni valiktestide lahendamisel pole kaine mõistusega suurt midagi pistmist, see on pigem nagu selline marginaalide mälumäng. mina pidin eile lahendama mõlema rea testid aastast 2000/01, mis tähendas, et mõnede põnevate küsimuste vastusevariantide seas enam õiget ei olnudki. loodetavasti sain siiski läbi. aga mine sa tea.


saaks selle homse ka kaelast ära, siis saaks rahulikult kaitsmiskadalipule keskenduda? mmmmm?


h

veel üks näide sellest, kuidas asjad minu pihta juhtuvad -- see loll eksam, mille ma esmaspäeval jooksu pealt tegin, juhe täiesti koos, ma sain selle 'b'. ettevalmistus täiesti puudus. tundub, et ma ei mõjuta omaenda elu enam mitte kuidagi.


h

bussis tormles igasuguseid mõtteid peas ringi, aga nüüd olen juba nii nüristunud, et ma pole päris kindel, kuidas ma nad siia kirja saan.


igatahes, mul on tunne, et ma olen nagu kusagil limbos hetkel. et pole veel iseennast alt vedanud, aga midagi enam parata ka ei saa. istun ja ootan, kõrvades kumiseb ja mõttekatked peksavad siit ja sealtpoolt vastu pead. asjade tegemise taga ei ole enam mingit ambitsiooni, tegemist on puhtalt mehhaanikaga.


ja aegajalt sähvatavad mingid toredad hetked, milles mina osaline olen olnud, aga tagantjärele vaadates on tunne, et asjad juhtuvad minu pihta, mitte minuga. tüdrukuteõhtu kaarini ja sitsuga... "ei-ole-maaaaaa-veel-selles-eaaaas" ja muusikalietteasted õhtul toomel... unustamatu teenindus ko-ko-ko's... erinevad osakonnad, erinevad koosolekud... kino...


vot nii seekord. võib-olla raputab nädalavahetus hiiumaal mind sellest välja.


h

nii. millest peaks rääkima? ilmselt niimõnestki. aga millest peaks alustama? võib-olla brad pittist. või pigem siiski hektorist. olime 'trooja' ajal kinos sellised, kellele mina ise oleks lõuksi andnud. aga tulenevalt praegusest meelelaadist oli kogu selle värgi tõsiseltvõtmisega raskusi. lahingustseenid olid siiski head.


või peaks rääkima sellest, et avastasin oma köidetud bakalaureusetööst tühja lehekülje number 16. paber tühi, aga leheküljenumber ilusti all. sümboolne, kas pole? las kasutavad märkmete tegemiseks.


või peaks hoopis rääkima sellest, kuidas filosoofia osakond mulle head ja halba politseinikku tegid. osakonna sekretär tegi pikka ja piinavat isikuvastast sõimu. siis helistas õppejõule, kes oli maailma kõige toredam inimene. eksam ilmselt järgmisel reedel.


hoolimata hommikul tabanud bakalaureusepohmakast ja järgmisel nädalal aset leidvast kolmest eksamist tunnen praegu siiski imelist kergust -- tundub, et ma lõpetangi ülikooli. wtf? tahaks kohe... kedagi suudelda. any takers?


h

nii kui majauksest välja astusin, tabas värske õhk mind nagu tonn briketti. paari minutiga harjus ära. jalutasin lähima poeni (kus oli ukse peal silt, et vajatakse müüjaid, tabasin ennast tõsiselt seda pakkumist kaalumast). see on see kui kaks päeva oled ainult tubastes tingimustes peaga vastu seina jooksnud. homme peab käki ära andma. ma ei tea, kas ma oskangi ilma temata enam oma eluga midagi peale hakata. täna öösel tuleb siiski teha üks vana hea allnighter. kolm hurraad õppejõududele, kes otsustavad oma lollaka raamatueksami teha kaks tundi enne baktöö tähtaega. ja nad veel nutavad kui ma selle halva hinde saan (nii eksamist kui baktööst räägin praegu).


h

midagi vihmaseks pärastlõunaks...


h

võiks ju taguda endale vastu rinda, et minaminamina olin kysyn-vaani maaletooja, aga mis sellest enam kasu oleks. keegi nagunii ei usuks mind. või noh, jens ehk ainult usuks...


h

ei saa täna sellest messengerist üle ega ümber. kursakaaslaste grupp (olin sunnitud veidi aega tagasi oma kontaktid ümber grupeerima, sest tekkis inimesi, kes ei mahtunud enam ühegi vana kategooria sisse) kannab kollektiivselt väga iseloomulikke nimesid: Laupäevaks surnud. Eriti kolmapäevaks, Mariihen. kannatusterajal. väikeste sammudega kõndimas ja terje, veri ninast väljas juba.


h

päev on möödunud erinevate stimuleerivate vestluste tähe all. kõigepealt vestlesin juhendajaga. tema kohta peab ütlema, et kui ta tahab, siis võib temast täiesti kasu olla. võimalik muidugi, et juhendaja peamine roll ongi innustamisel ja enesepettusele kaasa aitamisel. aga võimalik, et siit tõesti koorub midagi. loomulikult, nagu ühele õigele juhendajale kohane, sõidab ta kaks päeva enne tähtaega ära ameerikasse.


siis sattusin messengeris kuidagi orkuti ainelisse ilu, seksikuse ja laheduse seoste defineerimise rägastikku. sest iga kord kui keegi otsustab mind oma sõbraks pidada, satun ma jälle sinna orkutilõksu. üritasin sellepeale oma lähiringidest leida inimesi, keda on eelkõige seksikaks hinnatud. esimese raksuga leidsin ainult oma keskkooli-aegse ihalusobjekti (jõudsin sellepeale järeldusele, et mul on kas tunnustatud hea maitse või siis ma lihtsalt pole eriti originaalne), hiljem siiski mõne veel. aga eriti levinud see trend pole. meil tekkis lihtsalt küsimus, et kui juba hindamiseks läks, kas peaks ka lihtsalt ilu hindama hakkama ja kas inimesed siis ei arva, et lahedus on seksikas.


aga sellesama avastusretke hulka kuulub uue inglise keelse sõna overexaggerating avastamine. üleülereageerimine?


h

vahva on vaadata, et nii kui kell kukub üheksa, hakkavad inimesed lademetes messengeri sisse sainima. minu liinil olevate kontaktide arv kahekordistus hetkega.


h

mida kõige selle suure jama keskel siiski rõõmuga nentima peab, on see, et 'coupling'u' uus hooaeg hakkas. kahjuks siiski ilma jeffita, kelle pärlite hulka kuulub näiteks legendaarne 'sock gap':


'My advice is to get them off right after your shoes and before your trousers...that's the sock gap. Miss it and suddenly you're a naked man in socks. No self-respecting woman will let a naked man in socks do the squelchy with her'


h

gmail on üks omaette loom, keda kohati on raske mõista. see on temast nunnu, kuidas ta automaatselt arvab, et kõik inimesed, kellega sa kirjavahetuses oled on sinu head sõbrad. vestlusi pakkides loetleb ta kõik vestluskaaslased üles eesnime pidi. nii sain täna näiteks kirja kaidolt, kes teatab, et võin minna 26.05 testi tegema. kaido jaansonilt siis.


püüan siin endale sisendada, et see on normaalne kui kuldkala akvaariumis kõht ülespidi ujub, aga ega ta väga loomulik välja ei näe küll. tean-tean, et minu track record nende kaladega pole kõige parem, aga see konkreetne isend siin on muidu täiesti elus.


h

no mis ma nüüd oskan öelda? blogger on jälle jõudnud järeldusele, et selleks, et neist jääks mulje kui võimsast ja elujõulisest, tuleb kõik ära muuta. ja näeb nüüd välja siuke nunnu ja ümmargune nagu nende logo seal kusagil vasakul. ma üldse ei räägigi sellest, et inimesele, kes ise ei ole märkimisväärselt nunnu ja ümmargune võib see tunduna sobimatuna. ma räägin pigem sellest, et arhiive nad ikka pole mul korda saanud.


jällegi pussle inimsuhete maailmast: kuidas peaks anu reageerima, kui kell 9 hommikul akna all "aanuu, õõõuhh, anuuu!" röökima hakatakse? ja niimoodi umbes kakskend korda. ja mis on selle inimese eesmärgid, kes niimoodi röögib? mitte ometi ju see, et anu tuleks ja temalt lahkelt küsiks, et mis on häda. mina ka anu asemel ei tuleks. pärast pool mustamäge teab, et tema ongi anu ja elab seal ja tal on sõbrad, kes koleda häälega hommikul vara akna taga lõugavad.


ja sellest uksest, mille naabrimees lasi kuu aega tagasi paigaldada ja mis nüüd tervet heliredelit läbivate kõmakatega sealt eemaldati, et siis kohe jälle tagasi panna, ma ei räägigi. tükk aega olin veendunud, et see meeletu verdtarretav puurimine toimub minu peas.


head viimase nädala algust!


h

buss nr 36, minu rõõmu ja kurbuse allikas. verinoor itipoiss üritas neiule muljet avaldada, rääkides talle, millise kiirusega ta on võimeline viieteistkümnesse arvutisse igaühte kaksteist programmi installeerima. ja siis suure üleolekuga hääles sellest, kuidas inimesed kasutavad liiga palju hiirt või ei oska seda kasutada -- sest see aeg, mis läheb käe kiiboordilt hiirele panemiseks ja vastupidi, on puha raisatud. minule isiklikult poleks selline plõksimine muidugi muljet avaldanud, mitmel põhjusel. ma ei näe, kuidas tema programmiinstalleerimise kiirus muudaks teda paremaks elukaaslaseks, muutes sellest rääkimise lihtsalt põhjendamatuks ärplemiseks, ja see hiirejutt... noh, see tunduks mulle lihtsalt pähepatsutamisena, mis on üks asju, mis mulle kõige rohkem närvidele käib. aga tütarlaps oli talle paras paariline, sest hakkas kohe vastu ajama segaselt ja detailselt selle kohta, miks ta bussis kunagi ei istu ("sest mõnikord tulevad need pensionärid peale ja vaatavad sulle otsa sellise näoga, et nad tahavad kohe istuda ja siis kui sa püsti tõused, siis nad ütlevad, et lähevad järgmises peatuses maha"). või võib-olla oli suhe lihtsalt veel selles varases õrnas staadiumis, kus kõik, mis teise suust tuleb, on puhas kuld. ja tema silmad säravad ka nii ilusasti.


ma tean küll, et teiste inimeste kontekstiväliste vestluste pealt kuulamine on tänamatu tegevus, sest paratamatult jääb mulje, et tegemist on idiootidega. aga mõnikord ei saa sinna ju midagi parata.


h

paar tundi enesepettust maal vanaema juures. jah, olen selleks iga kell võimeline.


h

tunnen, et olen omaenda kehas lõksus. vaatan siit läbi lahtise rõduukse välja ja ausalt öeldes kisub mind sinna taevani ulatuvate sahisevate kaskede kohale lendama. õhku on kuidagi palju. ma arvan, et see on sobiv.


h

täna toimub allkorrusel mingi ehituseseminar, nii et kohvikus segunevad rõõmsalt ja valutult baretiga hõbejuukselised tädid, kes sõbranjedega kohvitama on tulnud ja vuntside ja geomeetrilisre mustritega lühikeste varrukatega triiksärkidega mehed. kes loomulikult kannavad oma mobiilikotti vööl, ilmselt kompenseerimaks täna koju jäänud tööriistakotti. jah, mehed on seal tõesti väga mehed, naised samal ajal ei ole üllataval kombel üldse eriti mehed (jah, orienteerun nüüd soorollides probleemideta, ise panin ka igaks juhuks üsna avara dekolteega särgi selga ja suured roosad prillid ette, identiteedikriisi ei ole veel tekkinud, samas kultiveerin siin vabalt soolisi eelarvamusi). aga peab siiski tunnistama, et eelarvamused on kerged tekkima kui erinevatest seminaridest osavõtjad ongi nii stereotüüpsed nagu nad on. et millisena te kujutate ette kooliõpetajatele mõeldud seminari või haiglaõdede seminari või kasvõi sellesama ehitusseminari osavõtjaid? vot, just täpselt sellised nad ongi.


h

kust sai minu rahakotti selline täiesti tuvastamatu päritoluga metallraha? ühik on 50, aga ilmselt ei suudaks ma ka surma ähvardusel arvata, mida. ühel pool on mingi torn, teisel pool ilusa range seitliga prillidega noormees. kirjad seal peal näevad välja nagu oleks tegemist mingi ammu-unustatud märgisüsteemiga, mille arheoloogid kusagilt aegade hämarusest välja kaevanud on. kahtlustan, et ta on mulle poest kümnesendise pähe antud.


h

peaks siia nüüd kirjutama, mitmel valel põhjusel. peamiselt muidugi sellepärast, et see eelmine sissekanne allapoole tiksuks ja saaks jätkata vanal turvalisel irooniarajal, mis puudutab mind ja mind ümbritsevat. eks igaüks peab oma paradigmamuutustega ise hakkama saama.


suve puhul on konkurents siin raamatukogus tunduvalt vähenenud. tulin sisse ja sain kohe arvuti seina toppida. mis ei ole vähenenud, on minu tunne, et ma upun oma materjali sisse ära, aga täiemahulist tööd ikka kokku kirjutada ei suuda. aga see selleks, kaua võib ühel teemal vinguda, eksole?


meediaülevaadet niipalju, et laar oma mõttetult keeruliste ja poosetavate lausetega eile oli veel mõnus lugemine. sest tänane stella k wadowski mure sellepärast, et pensionärid ei saa moekalt riides käia oli siiski üks järjekordne päevalehenduse tipphetki. ajakirjanduse läbitöötamine ei ole enam mingi legitiimne põhjus raamatukokku tulekut edasi lükata. huumoriga tegelemine peaks siiski vabal ajal toimuma.


ahjaa, ja viimasel ajal jõuab siia murettekitavalt tihti google's ühe teatava ekspressi lapsajakirjaniku nime sisse toksides (ei hakka seda siin kordama, see annab sellisele tendentsile ainult hoogu juurde). ettevaatlik peab olema nimede mainimisega. see oleks küll kurb hetk ajaloos, kui minu blog hakkas näiteks tolle laheda väikse põhiseaduskomisjoni äraostmatuga seostuma...


h

mõnikord, hetkedel kui ma tunnen ennast väga Naisena (mida ei juhtu muidugi väga tihti, need teist, kes mind teavad, võivad lausa arvata, et mitte kunagi -- ja üldiselt ma üritangi siiski pigem inimeseks jääda, igalühel olgu elus oma nish), tundub mulle, et ma vajan paralleelset ja eriti anonüümset teemablogi, kus sellega kaasnevaid muresid lahata. noh, meik ja riided ja tavapärane he-likes-me-he-likes-me-not dilemma.


ainult ma kardan, et siis läheks asi käest ära ja mul tekiks suur kiusatus hakatagi elu läbi sellise bridgetjonesiliku prisma nägema (21. sajandi naine, aga mitte omal valikul, äärmiselt pinnapealne ja pidevalt õrnas paanikaseisundis). arvestades kõike muud, mis minu ümber toimub, oleks see siiski liig. nagunii võitlen pideva sooviga see mõistuseventiil peast välja tõmmata ja mõnda lastelaulu vilistades rõõmsalt minema kepsutada.


eeeh, mõnikord on küll tunne, et Naisena oleks kergem. ma ju esitan inimestele väljakutseid küll, aga selleks pean ma neid paremini tundma. miks mul on tunne, et kõik minu inimsuhted töötavad tagurpidi?


h

vajad piitsa says:

no ei ole täna rampsis?


Hanna says:

no ei ole


vajad piitsa says:

no kuidas nii saab??


Hanna says:

no ma ka ei tea

ma tean küll, et ma olen ainuke inimene euroopa liidus (näedsa, sain selle ikka sisse tuua), kes vihkab tilli. olen leppinud oma vähemusestaatusega, tean et see sulgeb niimõnegi ukse minu nina ees, olen kogenud diskrimineerimist ja mõnitavat suhtumist. ja ikkagi tunnen ma ennast puudutatuna, mõneti isegi reedetuna, kui tõstan supipoti kaane ja avastan, et mu oma isa on seda laia joonega hernesupi sisse pannud. minu õnnetut nägu nähes ütleb, et ma ei peaks olema nii kitsarinnaline ja nägema laiemat pilti, siinkohal siis herneste ja tilli sümbioosi, mis väidetavalt kõigile osapooltele kasulik on.


h

"eesti ajakirjanduse positiivset rolli on siin võimatu alahinnata," ütleb mart laar oma tänases postimehe arvamuskirjas selle kohta, kuidas ajakirjandus hoidis ära el-i ja venemaa vahelise leppe kinnimätsimise. et siis ükskõik kui palju alahindad, ikka pole piisavalt?


h

ohhjeebus, jälle uued kõrgused. või noh, igaüks ikka oma tasemele vastavalt...


h

blondi patsi ja valgete sandaalidega tädi ronis aknalauale ja kukkus aknaid pesema. kuklakarvu kergitav krigin. ja siin on kaheksa pooleteise inimese kõrgust akent. pärastlõunane vaheldus, ma pakuks. nii, nüüd tuli veel kaks poissi ja asus nühkima. seda oligi vaja -- et õueilma selgemini näha oleks. aga noh, mulle laulab jazz.fm, see mind siin veel hoiabki.


h

kas kellelgi on häid ideid, kust võiks leida suurbritannia ja hollandi haldusjaotustega kaarte? kas keegi siis ei oska mulle öelda, kuidas neid arhiive ühekordistada? kas keegi teab, kuidas baktööd kodustes tingimustes kasvatada? või häid mooduseid, kuidas investeerida kihlveo käigus sülle sadanud kahte krooni?


eksistentsiaalsed küsimused. andsin täna nõu kohustuste eest nelja tuule poole uttu tõmmata. arvake ära kui ahvatlev see variant mulle endale tundub? aga see oleks siiski liiga tavaline.


h

kunagi ei tohi kahelda selles, et inimesed, kellest sa oma blogis kirjutad, seda ka loevad.

viimasemad tähelepanekud: ilm on teil seal väljas vist kummaliseks läinud. õhus on elektrit? (pistsin vetsu minnes pea koridori aknast välja, et asjas selgust saada); gmail hakkab mulle aina rohkem meeldima, hoolimata sellest, et inimesed mulle millegipärast enam üldse ei kirjuta; midagi oli veel, aga däämn, tundub, et toimub vaimne regressioon...


h

peab tunnistama, et kell 5.15 hommikul pole siiski mingi kellaaeg. minu keha arvas ka nii, oli sellisel ajal üles ärkamisest nii shokis, et ei osanudki sellele kuidagi reageerida. nii olingi üsna ergas, kui ma veidi enne kuute mööda tartu inimtühje (meenutas äravahetamiseni seda lasteraamatut pallest, kes ühel hommikul üles ärgates avastas, et on ainuke inimene maailmas), kuid äärmiselt räpaseid tänavaid kaarsilla poole jalutasin ja olin seda ka enamiku teed raadi mõisa. kella poole kaheksa ajal hakkas olukord kehale kohale jõudma. aga kuna ma olen oma akadeemilise perekonna fänn (mõiste, mille on taaspopulariseerinud seesama orkut), siis oli kõik väga bueno. jalutuskäik, linnulaul, kakao ja pannkook, hilisem vähendatud koosseis pargimurul. välihooaja ametlikku algust märkis see, et sipelgas hammustas mind jalast. ainult, et kogu ülejäänud päevaks sai minu kaaslaseks see vatt ümber mu pea.


õhtul kadri tähtpäeva puhul vaateplatvorm ja pargipink, koju jõudes ei olnudki päris kindel, kas minu tappev väsimus oli tingitud ebakorrapärasest elurütmist või kolmest klaasist shampast, võimalik muidugi, et mõlemast. igasuguste mõtestatud kingituste hankimine läheb kogu aeg aina raskemaks, kusjuures mida rohkem hoolid, seda võimatum see on.


fakt on muidugi see, et tänasest, nagu tavaliselt, hakkab uus elu. minust vasakul avaneb vaade euroopa liidu infokeskusele, mille seinal on täiesti solvavalt vananenud vastava liidu kaart. muidu ikka samad vanad näod. masendav. ja siis ma vaatan seda oma tööd ja oma juhendaja kommentaare sellele ja näen, kui lihtne see tegelikult on. kui ainult, kui ainult suudaks ennast natukenegi kokku võtta.


h

nii. möödas. peaks vist muljetama. siuke tunne, on, et kell on umbes kaks, võimalik, et pool kolm. tegelt on muidugi... nojah, kõvasti rohkem. täpselt see viis tundi on vahelt ära, mis kella kümnest kolmeni magatud sai. selts näeb hetkel välja õrnalt katasrofaalne, külalisteraamatut hoitakse piimapuki peal ja piimapuki all on lehma laip. aga see on ilmselt tavaline. teises toas laulab dionne ja sureb kaarin, kes jõi ära kaks liitrit jäätisekokteili ja tegi endale liiga.


nendel öödel on kombeks minna seda veidramaks, mida rohkem kell saab ja seekordne polnud kindlasti mitte erand. sest iseenesest oli kõik ju üsna tavaline, kuni umbes kella poole kuueni. siis hakkasin nägema ja osa saama asjadest, mida enne arvasin ainult filmistsenaristide vilka kujutlusvõime tasemel olevat. eüsis oli see huvitav, raimlas oli see naljakas ja esticas oli see juba downright sürreaalne. koju jõudsin pool kümme.


kursavendi loetlesin neli. üks luksus õnnetult, ühega ei saavutanud mingit kontakti, üks rääkis kole palju ja, nagu ma asjast aru sain, kurtis, et kursaõed ei armasta teda piisavalt, üks, see kellel oli minuga märkimisväärselt sarnane soeng, oli tuntud tasemel.


ausalt öeldes, ma ei teadnudki, et seal nii palju poisse on. ja veel milliseid. üks neist, kes ilmselt enam ei mäleta, et ta minuga kunagi kohtunud on, vähe sellest, mulle väga sugestiivselt külge löönud, võlgneb mulle nüüd kaks krooni. olin valmis temaga kahekümne sendi peale kihla vedama, et ma ei ole kell 11 vironia kruiisil, aga tema teatas, et tal ei ole nii väikest raha.


jajah, oli jällegi kiiksuga öö. järgmine aasta... no vaatame.


h