homne kaitsmine... hmmm... tundub, et kedagi eriti ei huvita. mind ennast ammugi mitte. kohal ei ole ei juhendajat (kes ei suutnud lapsehoidjat leida) ega oponenti (mingil mulle teadmatule, aga kindlasti väga heal põhjusel). tea, kas mulgi maksab minna. saadan neile ehk meiliga midagi, mida keegi saab monotoonse häälega ette lugeda (kaarin juba oli vabatahtlikult valmis selles rollis üles astuma).

aga vähemalt oli retsensioon seekord asjalik.

h

täna mööda kodukandi mitteniikeskseid tänavaid koju jalutades avastasin enda jaoks niimõnegi kena parginurga. pinkide ja kiikede ja värkidega. jällegi arutasin omaette teemal 'kuidas oleks olnud siin üles kasvada?'. jällegi jõudsin järeldusele, et hoopis teistmoodi.

tänavanimed on siin ka kaunid. vaikne tänav näiteks. ja siis kohe tallinna vangla ja miskine kaitseväe objekt, mille väravale oli kirjutatud "stopp, tulistan!" või midagi taolist.

õhtuti jookseb läbi meie piireteta aia keegi koer. sellist keskmist mõõtu, tiigrimustriga. kaob üheltpoolt maja tagaaeda ja mõned tunnid hiljem tuleb teiselt poolt tagasi. ja peenra pealt sai täna esimesi maasikaid.

h

hoolimata ilmselgetest tõenditest vastupidisele have not gone off blogging. lihtsalt...

elu tallinnas on omandanud stabiilse rütmi, mis tähendab, et ükskõik, kuidas päev algab, lõppeb see umbes südaöö paiku koju jalutamisega. näiteks viimasel tallinna-õhtul sattusin eneselegi ootamatult kunstiakadeemia lõpupeole nende enda fuajees (üritasime endale ette kujutada sarnast situatsiooni omaenda alma materi peahoone fuajees ja jõudsime järeldusele, et viimastel sajanditel sellist asja ilmselt juhtunud pole). sai süüa ja juua ja laval rokkis uno loop (kes ei väsi oma joviaalsuse ja vitaalsusega üllatamast, peale selle on tal ka kõige kickassim hääl koduvabariigis).

pärast seda on olnud seljakotielu, mis on aidanud küll üle saada kurvast tõsiasjast, et safin wimbeldoni kolmandas ringis kurval kombel jällegi hispaanlasele alla vanduma pidi, aga muidu on tekitanud vastakaid emotsioone. tundub, et ma ei jaksa ennast enam igaks peoks ja igaks uueks potentsiaalselt elukestvaks ja rikastavaks tutvuseks üles kerida. sest palju lihtsam ja mugavam on magamiskoti peal pikutada ja raamatut lugeda. sõbrad on mul siiski vahvad (viljandimaal, pühajärvel ja kusiganes) ja nende sõbrad (juba by proxy) samuti.





h

no dääm. sellega on nagu shoppamisega -- et niipea kui sa oled kuskilt mingi asja ära ostnud, näed sa järgmises poes palju odavamat, ilusamat ja kvaliteetsemat sama asja. nüüd kui magprojekt on ära esitatud, hakkavad igalt poolt esile kerkima sõnad, mis peaksid ka seal sõnastikus olema, aga mingit põhjusel ei ole. tänane sõna (courtesy of daily show) -- 'caucus'.

aga muidu oli täitsa lahe päev. pargis magamisest kuni selleni, et kui ma mööda veerenni tänavat koju jalutasin tuli mulle vastu reibas vanaonu, kes esitas mulle jooksvalt militaarseid võrdlusandmeid -- iraagis 2, afganistanis 1500. eestlast surma saanud siis. kaubamajas oli ostuorienteerumine. nii kui ühest osakonnast midagi ostsid, said teise osakonda sooduskupongi. mängisime kaasa läbi ilu-, noorte- ja raamatumaailma, siis läksime hella hunti jäätist sööma.

homme jälle päev.

h

alates eilsest võin öelda, et olen teinud praktiliselt kõik endast sõltuva, et juuni lõpus topeltmagistriks saada. (kellegi teise jaoks ei saa selline väide olla jalustrabavam kui minu enda -- arvestades, et eelmisel kevadel oli taskus kuidagi läbi häda saadud bakalaureus ja ees aastane täiendkoolitus kapisistumises) piinlik lugu, aga ilmselt tuleb paari aasta pärast vist siiski ka kolmanda poole püüdlema hakata. ilmselt on mul mingi pärismagistratuuriga seotud kinnismõte.

aga, seoses järjekordse käki äraesitamisega (kui printimis-, paljundus-, köitmis- ja kullerteenust pakkunud instants käkki salakavalalt kõrvale ei toimetanud...) ei teagi nüüd, mida eluga peale hakata. ilmselt võiks sandra eeskujul minna aeda päevitama, aga see näeb välja nagu oleks seal peamiselt kõrge rohi ja siplegad. võiks minna ennast tondi raamatukogusse lugejaks registreerima, aga siis ma paratamatult ei loeks ju läbi kõiki neid raamatuid, mis mul siin virnas ootavad...

hmmm...

h

täna õhtul rattaga sõitma minnes tabasin ennast avastuselt, et tallinnas on üles kasvanud inimesi, kelle lapsepõlv on olnud hoopis teistsugune minu magala-lapsepõlvest. et ongi lapsi, kes on üles kasvanud kesklinna tagahoovides ja kelle lähim toidupood on stockmann. ei noh, ilmselt ma ikka teadsin seda varem ka, aga ma polnud vist seda kontrasti niimoodi tabanud. huvitav, ilmselt olen ma siiski getos üles kasvanud, kuigi mustamägi on mulle alati armas ja turvaline tundnud.

selle nädalavahetusega saime praktiliselt ära kolitud. nüüd on seal ainult vanad tühjad kapid ja veidi äravajunud diivanid. ma arvan, et ma siiski ei kujuta endale ikka veel päris selgelt ette, et minu päriskodu ei ole enam seal. ma ei ole seal kuus aastat püsivalt elanud, sellepärast ei taba see mitte-pidevalt-sealolemine mind ilmselt samamoodi nagu näiteks sandrat, aga sealt on ikkagi sada aastat mälestusi.

h

kui ma täna bussi peale jalutasin, oli veerenni tänav mõlemas suunas täiesti umbes (kahtlustan, et linna poole suunduval teepoolel järvevanani välja), sest raudteeinimesed olid otsustanud vist kogu päeva normi ronge ühe tõkkepuu allalaskmisega üle lasta. meenusid vanad head ilmatsalu tänaval elamise ajad, kui öösel kell 3 sai taksoga näituse tänava raudteeülesõidu tõkkepuu taga istutud ja ööraadiot kuulatud, taksomeeter metronoomina taustaks tiksumas. ainuke asi, millest sellel kaunil hetkel puudust tundsin, oli rong.

nüüd vaatasin ka mööda jalutades autojuhtide tülpind nägusid. mõtlesin, et see, kes esimesena puu taga istub peab küll arvama, et tegemist on julma saatuse nöögiga -- nõks veel ja ta oleks juba pool tundi tagasi olnud seal, kus ta peaks olema. paar autot hiljem tuvastasin rooli tagant oma orkuti-sõbra paralleelklassivenna, kes blaseerunult nina nokkis.

mina läksin istusin bussipaviljoni maha ja võtsin vanity fairi kotist välja. mõni aeg hiljem tuli ka buss.

h

mõtlesin, et olen täna iseenda kõige suurem ärritaja ja seetõttu muu maailma kohta põlastavaid tähelepanekuid ei tee. aga nüüd kui ma olen 9 lehekülge juhendajale ära saatnud ja aja parajaks tegemiseks meili lugema läksin, nägin seal ometi postimees online pealkirja, mis mind piisavalt stimuleeris.

endine tipptennisist göran ivanisevic on pankroti lävel

hmm, göran on ju üks tavaline horvaatia poisslapse nimi. või oli see hoopis üks hea rootsi poisslapse nimi? ja horvaatia poisi nimi hoopiski goran?

segane lugu.

h

võtame nüüd näiteks russel crowe. siiamaani on ta tundunud umbes sama emtsiooniderikas nagu raudbetoonplokk. fenomeni ei ole eriti kunagi mõistnud. pärast ülesastumist 'daily shows' olen sunnitud oma arvamust korrigeerima. seda saadet nüüd juba peaaegu aasta pidevalt jälgides on selgeks saanud nende inimeste väärtus, kes suudavad jon stewartile lihtsalt vastu plõksida. ilma et nad ise endale samal ajal jõle vaimukad ette tuleks. crowe'le selle eest props igatahes.

muidu on lihtsalt hea, et 'daily show' pausilt tagasi on.

h

ühest küljest muidugi täiesti ebaõnnestunud nädalavahetus. sest peale skoorimatuse globaalsel skaalal (mis iseenesest ei ole ju mingi eriline ebaõnnestumine, pigem tavaline asjade seis -- liiga palju skoorimist erinevates eluvaldkondades devalveerikski selle väärtust), sisaldas see ka närvidemängu ja emotsioonidevikerkaart teemal "tuleb jaht või ei tule?" ning öö vastu pühapäeva leidis mind vastavale kellaajale mõeldud klubist pattaya, kus santraibi viiest liikmest esines vaid kolm (ja täna lugesingi õhtulehe kaane pealt, et laura riputas viiuli varna) ja kuna minu rattamatka standardvarustusest puudusid kahetsusväärsel kombel nii miniseelik kui rihmikud, olin ka täiesti ebainspireerivalt rõivastatud. õnneks ei jõudnud see sajakroonine, mis zeppelini rahaautomaadist minu taskusse ja mõni hetk hiljem ööklubi kauni piletimüüja näppude vahele rändas, mulle selle ajaga veel liiga hingelähedaseks saada. ja põhilise toitlustaja tiitli peale on käinud tihe rebimine macdonaldsi ja statoili vahel (olen aru saanud, et hamburger on ka üks nendest asjadest, millest vanusega välja kasvab -- nagu poppmuusika ja akne -- kunagi tundus väga hea, nüüd konstateerisin, et haiseb ta igatahes küll vastikult). peab siiski tunnistama, et ikaldus tipnes reisil tartust tagasi tallinnasse, kus rauteejaamas ilmnes, et tartust jõgevale viib mind ja minu kaheksat kompsu (lugesin kokku -- koos rattaga oli kaheksa) meeldiv maaliinibuss. ja kui mu olukord mulle seal bussitrepil loksudes juba maksimaalselt halenaljakas tundus, selgus, et jõgeva perrooni ja rongipõranda kõrgusevahe on vähemalt kaks meetrit. kui keegi lahke noormees poleks mind aidanud, kõlgutaksin ilmselt siiamaani rongi ukse peal jalgu ja minu jalgratas ripuks mul nukralt esiratastpidi käes.

teisest küljest muidugi üks paremaid nädalavahetusi üle tüki aja. sest rattaga sai sõita ja kui piisavalt valgeks läks, sai telk marjapõõsaste vahele üles pandud ja vastu katust rabiseva vihma saatel kella poole üheni magatud. poisid olid vahvad, klubis pattaya polnudki ma kunagi varem käinud, lennundusmuuseumis samuti mitte. kuigi pärast laupäevaöist kellaviiest kojulaekumist oli järgmisel hommikul hing natuke hell (aga mitte miskit, mida rohke veetarbimisega ei parandaks), oli seekord siiski tegemist light tüüpi ettevõtmisega. ilmselt ongi jätkusuutlikkuse mõttes hea, kui traditsioonilised ettevõtmised ikka ja jälle üllatavaid pöördeid võtavad. kogu ürituse ainukeseks miinuseks võibki pidada laupäevahommikust peataolekut teemal, kas minna edasi (lt.k "eidazi") või tagasi (lt.k. "tagazi"). edaspidi tulekski lähtuda pigem tõsisasjast, et "kui vihma sajab, siis me ei sõida" (ehk siis ümberpööratult -- kui me sõidame, siis vihma ei saja), kui ilm.ee'st. ja rongis, kui ma selle peale lõpuks sain ja ennast pingi peale kerra tõmbasin, mängisid sõjaväest tulnud poisid kitarret ja laulsid, et "ei ole maaaa/veel selles eaaaas".

see, muide, olen mina.

ja möödunud toredate aegade auks, aga eriti antud traditsiooni minevikule, olevikule ja tulevikule mõeldes,

Münchener Freiheit -- 'Keeping the Dream Alive'

h

kaarin says:
ahjaaa. kuima kinos käisin siis fantastic fouri reklaamis...

kaarin says:
ühel mehel põrkasid seal autud vastu biitsepsi.. ma naersin laginal.. rahvas vaatas et lollakas

Hanna says:
nüüd ma ka naeran laginal

kaarin says:
mille peale.. et ma kinorahvale rõõõmu tegin

Hanna says:
jah

Hanna says:
ja et auto vastu biitsepsit põrkas

kaarin says:
aga seal oli täitsa see koht. suur veoauto läks vastu biitsepsi lömaks

Hanna says:
mulle lihtsalt meenub see kaunis hommik, kui see nali esmakordselt tehtud sai

Hanna says:
kui me veel kõik koos bakakoolis käisime

Hanna says:
kui me ükskord käisime hommikul elina ja sina ja mina ujumas ja pärast läksime otse sinna baltdefcoli loengusse

kaarin says:
ajah

kaarin says:
nii ilusad ajad olid ikka

Hanna says:
ja siis me kiirustasime üle tee, aga sellest poleks midagi olnud kui auto oleks otsa sõitnud, sest me olime otse trennist tulnud ja meil olid kõvad biitsepsid

kaarin says:
ma arvan et me peaks siis fantastic fouri vaatama minema

h

nii.

arvestades, kuidas siinkandis valitseva protestantliku tööeetika järgi on laiskus kõige suurem nono, on käesolev hetk nii piinlik, kui ka eriti fenomenaalne.

ja arvestades, et reedel algab uus rattamatkahooaeg, on praegu ilmselt tõesti kõige viimane hetk arveldada eelmise hooaja võlad.

niisiis, ilma pikema keerutamiseta --

LUGUSID SELLEST, KUIDAS HANNA, PIIA JA KAARIN 2004.AASTA JUULIS RATASTEGA MATKAMAS KÄISID

nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga valmis nikerdasin...

h

magistriprojekti tollendamal päeval olen suutnud ennast herneks vihastada. pöördusin heauskselt õigustõlkekeskuse poole, et lasta pilk üle riigikogu valimiste seaduse tõlkelt ja kontrollida mõningaid sõnu. alguses tundus see tekst mulle lihtsalt kummaline, kuidagi poosetatult elokventne. (no miks, oh miks peks ütlema "Estonian citizens who have attained 18 years of age by election day", omandanud 18 eluaastat?), aga mida edasi ma lugesin, seda kurjemaks ma sain.

ma mõistan seda probleemi, et ei ole olemas sellist ühest allikat, kust kõiki neid termineid võtta ja ilmselt on isegi onu silvet osad asjad lihtsalt tagumikust välja tõmmanud. aga siis võiks asjale vähemalt loominguliselt läheneda. ja osade asjadega, millel on siiski laialdaselt kasutatud vasted olemas, oldi siiski kergema vastupanu teed mindud.

kui ma olin jõudnud 24 paragrahvi juurde (iroonilisel kombel on selle nimi "Checking correctness of information entered in polling list and correction of errors", pealkiri, milles ma näen kohe vähemalt ühte lollakat terminiviga ja mõnda grammatikakiiksu) ja lugesin sealt, et linnasekretär on nende arvates city secretary (palju neid citysid nende arvates eestis on? antsla city?), siis sai mul mõõt täis ja ma pidin siia seletama tulema.

vabandust.

h