jälle olen kuidagi hilja peale jäänud. hommikuks ei ole midagi süüa ka (kuigi pole hullu, ma ei kavatsegi hommikul üles ärgata), sest ma arvasin, et jõuan koju hoopis varem ja saan poest läbi käia.


rotalias kuulasin pulleritsu lahtise käega juttu. kust kumas siiski läbi ebasümpaatne noot, et meie, ajakirjanikud oleme jumalad ja äärmisel juhul, kui te meile väga meeldite või kui te meile miskitmoodi saate kasulikud olla, siis me tolereerime teie olemasolu ja ei keera teile lihtsalt pidevalt mingit hullu jama kokku. kõigil korporantidel olid värvilised mütsid ilusti peas ja nad küsisid koguaeg mingeid küsimusi, aga tegelikult ma siiski ei tunne, et ma oleks nende paari tunni jooksul eriti mingit elutarkust juurde kogunud. kõigelahedam oli kohal ja sama lahe kui ikka. ja see ühe teatud meesorganisatsiooni spooky, läbitungivate seasilmadega vilistlane oli ka kohal, nagu alati.


siis läksin üritusele, kuhu mul oli olnud null plaani minna ja tegelikult ma üldse ei kahetse. kuigi ükskell jõudis lihtsalt kohale see kahe päeva ebainimlik ülestõusuaeg ja tuli koju ära tulla. aga need poisid olid vähemalt ise selle ürituse heaks ka niimõndagi vaeva näinud ja viimaste kogemuste taustal (naised, me nüüd kutsume teid ja teie tulge kohale ja tehke kõik ära kuni meie lihtsalt passime ja pärast on teil vedanud kui me ei ütle, et mingid jamad naised saatsite) on see igatahes värske ja teretulnud. pealegi seal see poiss, kes kaariniga kõvasti jalga keerutas, laulis päris hästi. nüüd olen jälle kodus ja üritan korrespondetsiga rahuldavale tasemele jõuda.


Thelonius Monk "Round Midnight"


ja igakord ei peagi laulu olema. igakord polegi olnud. ma eile olin juba teinud ühe sissekande, kuhu ma panin laulu ja kahte laulu päevas ei saa olla.


h

uni on täitsa silma sees. mis on üsna mõistetav, arvestades, et üles sai ärgatud kell kuus, lihtsalt selleks, et natuke harjutusi lugeda ja siis vististi maha mängida kõik oma võimalused saada rootsi keele oskajaks. pärast sattusin tunnis istuma täpselt sellisesse kohta, kust õpetaja kõige täiuslikumalt minu kallal norida saaks. siis koju, et paaniliselt luua süsteeme ja moodustada tabeleid, et leida ühiseid jooni eesti ja gambia või eesti ja namiibia vahel. võin vihjena öelda, et tegelikult selliseid jooni ei ole.


aga õhtul sai üsna hästi süüa ja üsna toredate inimestega üsna kaua koos olla. hingematvalt mõnus kui ei pea normaalse sotsiaalse läbikäimise nimel pingutama. et lihtsalt ongi nii, et helistad sõpradele ja ütled, et tulge sööma ja nad tulevadki... rait ainult ei tulnud.


vaatasime mamma mia saadet, mingist ühiskondlikust hasardist ilmselt. arvatavasti ongi saade, mida peaks paljukesi koos nautlema. lihtsalt vaadata on seda siiski üsna õnnetu. et tulevadki mingid naised ja räägivad kõigist quirky little detailsidest oma elus. täitsa tavalised, õrnalt nõmedad inimesed. kui üldse, siis peaks sealt edasi mõtlema, üritama sealseid situatsioone millessegi tuttavamasse rakendada. äratundmisrõõmu palju rohkem. ka seda, et labaselt lihtsatest asjadest annab samuti järeldusi teha.


aitab küll. h

ilmselt tuleks olla ettevaatlikum sõnade 'zen', 'seks' ja 'porno' kasutamisega blogis. mitte, et mulle ei meeldiks selline enneolematu kommentaaridetulv. lihtsalt, ei tahaks et see lugu ülekäte läheks.


asusin eile õhtul täie hooga elina kingitud õunte kallale ja suure hooga hävitasin neist peaaegu pooled. väärt kraam.


eile kell pool üheksa õhtul (olles seltsis ja tegeledes intensiivse introaruteluga) sain teada, et täna hommikul kell kaheksa on rootsi keeles miski, mida peene nimega kutsuti vahearvestuseks. esimese viie õppetüki peale. tulin koju, õppisin sõnad ära, tundsin kõikehõlmavat und, otsustasin minna magama ja ülejäänuga hommikul kell kuus tegelema hakata. kell üks öösel helistas kaarin ja teatas, et ta on avastanud ühise joone jaansoni poolt võrdlemiseks välja pakutava üheteistkümne väikeriigi vahel. ta oli nimelt avastanud, et nad on kõik väikesed, rahvaarvult. ignoreeris täiega mu proteste selle kohta, et ma juba jupp aega magan. kui kõne ära katkes, helistas uuesti. hommikul tunnis sain jälle õpetaja haigutamiseteemalise sarkastilise kommentaari osaliseks. maris tõi võrdluseks, et tema venna joodikutest sõbrad helistavad kell üks öösel.


ja sellest ma ei saa ka aru, mis türi keskkooli kaheksandal beel seksi ja porno kohta segaseks jäi.


Billy Joel "For the Longest Time"


h

kääriku mõjus tervistavamalt kui ma oleksin loota osanud. isegi tervistavamalt kui ma ise arvasin. olen tagasi saanud suure osa oma vahepeal täitsa kaotsis olnud zenist. suudan probleemsete inimestega ilma plahvatamata rääkida. tüütutele olukordadele silma vaadata. kuigi võiks arvata, et end ümbritsevast mitte mõjutada laskev, alati rahulik mina on maailma suhtes akontaktsem, on lugu tegelikult hoopis vastupidine. ma ei ole harjunud inimeste peale keemispunktini ärrituma, ma ei ole harjunud oma tundeid kusagile pinna peale pulbitsema laskma. nii et kui see juhtub, ehmatan ma ise sellest kõige rohkem. ja edaspidi hoopis väldin võimalusi sellel uuesti juhtuda lasta. samas pendeldab mul alati pea kohal oht ennast iseendaga suhtlema unustada.


evelyn (i või igrekiga?) sepa ümber hõljus pidev arulageduse aura. äärepealt oleksin kirjutanud, et mõttelageduse, aga see oleks olnud vigane definitsioon. mõtteid oli seal küll (kuidas kostub: "rohkem poliitikat, vähem bürokraatiat!"?), aga mitte midagi sellist, mis mingisugustki diskussiooni vääriks. pärast lasi meil küsimusi küsida ja ei vastanud neile. järgmisel hommikul istus luurajalikult ka juhan partsi loengus ja ei vastanud tema küsimusele ka, kui parts ta järsku publiku seast avastas. parts lõhnas eetikast nagu lõunamaine roos. mis iseenesest oli üsna värskendav. sellisena realpolitikis ilmselt rakendamatu. aga vähemalt koorus sealt jutust omamoodi key to life -- et kõige olulisem on üritada teha seda, mis on õige ja mitte lüüa kohe põnnama võimalike tagajärgede ees. tegelikult me ju kõik ikka loodame, et on inimesi, kes niimoodi teevad, loodame, et õiglusele on antud mingisugunegi võimalus just sellepärast, et on keegi, kes sellesse pimesi usub. isegi kui me mõtleme, et nad on lollakad, tõelise elu jaoks kaotsi läinud idealistid. publiku vaieldamatuks lemmikuks osutus allar jõks, ilmselt lõikaks loorbereid ka stand-up koomikuna või poliitikuna. ja kadi pärnits oli lihtsalt surmigav, sest suutis meiega rääkida täpselt nii nagu ta ilmselt räägib oma kaevurite ja ketrajatega ja ilmselt jäävad nemadki selle juures magama.


seltskondliku poole pealt. suur tants ja trall. keskmisest (käärikust) vähem seksi ja pornot (aga natuke siiski). palju inimesi, kes pole enam koos, mitmeid teineteiseleidmisi. ja ma ütlen -- inimesi ei tohiks maha kanda lihtsalt sellepärast, et sa arvad, et nad on uskumatult nõmedad. eriti, kui nad oskavad kirjeldamatult hästi tantsida.


Herbert Grönemeyer "Weg"


h

heitsin täna tallinna bussijaama sõites sügavama pilgu sellele ilu ja tartkuse paraadile, mis avaneb kusagil postimehe umbes neljandal-viiendal leheküljel. enamik neid inimesi olid sellised mittemidagiütlevalt halli näoga kujud, mõne erandiga. heimar lenki ilme tundus mulle kohe kuidagi tuttav ja veidi hiljem sain aru, et see on äravahetamiseni sarnane supermodell derek zoolanderi täiuslikkuseni välja töötatud 'blue steel' lookile (kes ei ole zoolanderi filmi näinud, vaadaku esimesel võimalusel -- aju puhkab ja samas õpib niimõndagi uut meesmodellide raskest argipäevast). täitsa uskumatu vaatepilt.


üldse on nii magedate valimiste kohta ikka niimõnigi mõte tekkinud. eile kunagi jumalasta hommikul helistas mulle maria savisaar. küsis minu kui valimisteeksperdi käest, et kuidas see võimalik on, et isamaa sai 7% häältest ja eiühtegi kohta. mul polnud õrna aimugi. või noh, natuke oli, aga see aim ei realiseerunud tol konkreetsel hetkel, une pealt. ilmselt läks kaduma kindel ja pikaajaline ametikoht keskerakonna valimisteoreetikuna, aga noh... las minna!


ja siis on mul veel hea meel nende tublide spordimeeste üke, kes kõik igalepoole suure häälega ära valiti. nagu margus metstak ja aleksei budõlin, kes said mõlemad mingi tuhat häält. ja mõlemad on respublikaanid ka, mitte mingi rahvaliit nagu aivar kuusmaa. peale selle on nad harjunud absoluutse tulemuse (võidu) peale välja minema. võib-olla õnnestub neil res publica ridades, kus ei ole ilmselt vaja järgida mingit eriti jäika ideoloogiat või rusikat, isegi miskit saavutada...


ok, selleks korraks jälle kõik. kirjutage ja joonistage. h

olen kaotanud igasuguse austuse normaalse päevarütmi vastu. see tilgub iga päevaga minust üha kaugemale. ilmselt asi siiski paraneb natuke kui ma tartusse tagasi saan... eile oli kell umbes pool kaks öösel kui ma otsustasin veel natuke warcraft II edasi mängida ja järgmine kord kui ma kella vaatasin oli see peaaegu neli. täna ärkasin üles umbes kell kaks päeval. ja nüüd on kell jälle neli...


sandra eeskujul tegin lihtsalt hasardi mõttes internetis neli erinevat iq testi. tulemused 127, 138, 148, 151. viimast kahte tõeks pidades osutuksin ma geeniuseks. see, kus ma 124 sain oli tegelikult ka kõige raskem, aga tundus kuidagi ühekülgsem kui need teised. seal ei olnud üldse neid "what is one half of one quarter of one tenth of 800?" tüüpi küsimusi, ainult lõpeta piltide või tähtede või numbrite rivid. mis iseenesest olidki need osad, mis mulle teistes ka kõige rohkem meeldisid, aga vajasid kõige rohkem ajuragistamist ka.


see pidev püsiv internet on üks koduskäimise (ja pikemate kodusolemise perioodide) selgeid eeliseid. seekord sain ka "sum of all fearsi" ja "road to perditioni" ära vaadatud. ja veel paar filmi ootavad arvutis vaatamist. tartusse peaks tagasi minema teisipäeval. kell kuus on vaja seltsis tähtsat introasja ajada.


praegu võiks ju magama minna. aga vist ikka ei lähe veel. vahet ju eriti pole...


Olav Ehala ja Kiigelaulukuuik "Hõbeniit"


h

tulin neljapäeval tallinnasse, seekord veidi pikemaks. et kompenseerida kuuajalist eemalolekut ja eelmise nädala suht kulukaks osutunud läbisõitu. lapsevanemad teevad millegipärast mingit abieluinimeste tsirkust, aga ilmselt, kuni olukord just mingit eriti hullu pööret ei võta, on see nende oma asi. mitte et keegi asjaosalistest või lähikondlastest seda jama väga naudiks.


eile käisin korduvalt arsti juures. oma peaprobleemide (siiski välispidiste) ja oma jalaprobleemide tõttu. tõenäoliselt ei ole siiski miskit parandamatult hullu lahti. ainult et kuu aega liiga hilja rakendatakse mu jala peal meditsiini algtõdesid. et tingimata tuleb elastikside ümber mässida jne. ja jalale rahu anda ja korralikult astuda... pärast vähemalt kahte matka ja mitmeid õhtuid äkiliste tantsuliigutuste saatel...


tahaksin täna õhtul ka veel ära mainida oma positiivse seisukoha tunnete suhtes. tuhat korda parem on tunda ükskõik mida, kui mitte midagi. kasvõi valu või pettumust või... ja armastamisest rääkimata, isegi siis kui vastu ei armastata. avastada, et sa ei ole juba tükk aega mitte midagi tundnud (isegi nälga ja und mitte põhjapanevalt), on üsna hirmutav. ja karta, et sa ei olegi selleks enam võimeline. tunded on nagu kõige selgem käegakatsutav tõend sellest, et sa oled elus, reageerid asjadele, reaalsusele iseenda ümber. ja samas on nad ka üks väheseid täiesti aktsepteeritavaid kohti, kuhu põgeneda.


ärge kunagi lahti laske/rõõmsast, mis lõpuks osutus nukraks.

h

kas teil on kunagi olnud tunnet, et midagi on väga valesti, ainult, et te olete ära unustanud, mis see on? siis juhtub muidugi see, et kõikidest juba olemasolevatest pidevatest jamadest saab otsima hakata, mis vastavasse valemisse sobib. mis tähendab, et kunstlikult tekitatakse mingi suur probleem ja siis hakkab see vaevama jne. ja samas ei ole see ilmselt üldse see asi, mis alguses vaevama hakkas. vot siuke asi on mul täna terve päeva olnud.


ema helistas täna, poole une pealt (minu une siis). rääkisime, et mis toimub. ütlesin, et lähen konsterdile. et lähen liisu ja kaariniga. mille peale ta küsis umbes nii, et millal sa poistega lähed. ja ma ei saa aru, ma ei saa aru, mis see siis minus valesti on, mis üldse sellise probleemi püstitab. et mis mul siis tegelikult viga on. ma ei ole ju ebastandardselt igav, rumal või nõme inimene. isegi ebastandardselt kole mitte, ma arvan (hoolimata sellest, et kohati tundub endale midagi muud, kasvueas naisterahva asi). mis jama siis on, nii ühiskonna silmis? ja loomulikult ma tean, et ma pole kaugeltki täiuslik, et ma unustan kogu aeg ära, et ma pean mingit moodi olema (kogemus näitab). aga kas ma peaksin tõesti ka kuidagi rohkem üritama? kas see lahendaks probleemi, mille olemusest ja tähtsusest ma praegusel hetkel ise päris hästi aru ei saa.


sest ausalt öeldes pole ma selle peale viimasel ajal eriti isegi mõtelnud. pärast suvist kriisi ja sügisesi otsuseid iseenda kohta olen ma kogu oma mitte näkku vahtiva elu kusagile riiulile asetanud. ma ei taha iseendaga tegeleda, iseendaga mingisugusesse dialoogi astuda. the way i see it, things either happen or you have to deal with being a social freak. how can i miss something i never had?


Brooklyn Funk Essentials "Blow Your Brains Out"


h

tükk aega pole palju millegi üle mõelnud. ei viitsigi nagu enam eriti. kardan ka natuke. ilmselt ei tuleks sellest midagi head. vähemalt praegusel pealiskaudsel vaatamisel tunduvad hästi olevat ainult need asjad, mille võib mõtlemisega ainult ära rikkuda. ja ülejäänu... lihtsalt tüütu. nagunii ma midagi praegu ära teha ei saa. elu mõte on hästi vaikselt lamada...


päev otsa on toimunud mingi meeletu laamendamine, muhedad torumehed on tormanud uksest sisse-välja, kõik torud seina pealt ja seest ära kiskunud, mõne aja pärast tagasi pannud, tekitanud uskumatu hulga halvasti haisevat tolmu jne. samas saime täiesti möödaminnes endale ka uue vetsupoti. kell pool seitse küsisid mult ühekroonist, millest ehitasid mingi gadgeti loputuskasti ja lubasid homme veel korraks läbi astuda. olid ikks üsna jõmmid, aga mitte sellised, kellel pidevalt tagumikuvahe püksivärvlist välja paistab ja kes süüdimatult asju uskumatu lohakusega teevad (on ka sellistega kogemusi olnud). ja selles, kuidas nad abi vajades "perenaine!" hüüdsid, oli midagi peaaegu nunnut. (kolm hurraad nendele, keda minu põieprobleemid täna üldse ei tõmmanud!!!)


eelvalima peaks ka minema, lihtsalt igaks juhuks. ehk aitab midagi, kuigi ma ei näe hästi, kuidas. et siis ma ei näe hästi, mis seal vahet on. kuigi mõnele ikka ei tahaks isiklikust kiusumeelest valitud saamise rõõmu teha. nii, et poliitikaga pole siin midagi pistmist. enne tuleb siiski kindlaks määrata valijakaardi asupaik. mul on karvane tunne, et ta on kuskil minu toas. selline teadmine ei vii mind selle leidmisele eriti lähemale.


Gerry Rafferty "Baker Street"


h

busride from hell. tavaelu ei ole enam elementaarselt turvaline kui inimesed arvavad, et ühiskondliku elu algtõed on lihtsalt tüütud takistused. nagu see bussifirma, mis saatis meile bussi, mis iga kümne minuti tagant, kangekaelse järjekindlusega katki läks. ja kui me võrru jõudsime, siis sõitis juht lihtsalt ühele väikesele opelile kumeda mütsuga tagant sisse. poole tunni pärast tuli politsei, lasi kõigil asjaosalistel torusse puhuda ja kontrollis juhilube ja asju. selgus, et meie omal ei olnudki bussijuhtimise lube (ilmselt vist d-kategooria). helistasime omanikule, sõimlesime pisut, see lubas tartust teise bussiga meile järele tulla. passisime siis tund aega seal jahenevas bussis ja siis see tuligi ja vedas meid tartusse. raha keeldus tagasi andmast, sest me olla niigi üliodavalt saanud, lubas teha hoopis meile tasuta sõidu (ilmselt me tahame küll sellise firmaga veel kuskile sõita). ja sõnas veel kuldse lause: "ega load ei sõida, mees sõidab!". juba neli aastat.


ise olengi omandanud selle suurepärase ootamisstrateegia. üsna täiuslikult. elu peaaegu ei häiri mind enam. ei puuduta eriti ka.


Beverly Craven "Promise Me"


h

kuidagi õnnestub ikka iga sügis, umbes täpselt praegusel ajal mingisse korralikku pöördesse sattuda. kui lihtsalt peab tormama ühelt ürituselt teisele ja igal pool on üsna fun, aga mingi hetk avastad, et kõige-kõige rohkem maailmas tahaks lihtsalt kodus magada. ainult, et selleks ajaks ei tule enam meelde, kus kodu on. mul on tunne, et siit see jälle hakkab. vähemalt ei pidanud eilsel rebastepeol hommikuni passima ja siis, surm silme ees, kella kuuese rongiga tartusse kolistama (äärmiselt tavapärane stsenaarium), vaid sai kaheteist ajal (siis kui endale tundus veel, et tahaks edasi olla, mis on põhimõtteliselt hea asi, sest mingit neutraalsemat varianti ei olegi, üks hetk lihtsalt kukub kell ja siis tunned ainult, et tahaks väga koju) autoga tartusse tagasi. aga üle tüki aja oli jälle pidu, mis mulle väga meeldis.


täna hommikul kell kaheksa bussi peale, kell 11 juba tallinnas, kadriorus juuksurisse (juuksur suutis kõik hinge pealt ära rääkida, oma suhteprobleemid ja asjad -- pärast tunnistas ise ka, et pole veel kellelegi seda kõike rääkinud...), siis linna, kust suutsin kohe kõige esimesest ettejuhtuvast kingapoest (vv passaazhi abcking) leida endale saapad, siis raamatupoodi (beriti kingitus -- paulo coelho veronika otsustas surra), siis koju riideid pesema, siis sandrale blog, siis beriti sünnale.


beriti isa oli kole popp ja noortepärane, edasi diskosse siiski ei läinud, aga palju ei puudunud, tundis ennast täitsa vabalt. mind isiklikult tüütaks selline isa ilmselt varsti ära... võib-olla lihtsalt sellepärast, et minu enda oma pole kunagi popp ja noortepärane (selle algupärases, õrnalt küünilises tähenduses).


homme hommikul kell seitse jälle tartusuunalisele bussile, et kell pool üksteist istuda vanemuise alumises parklas järgmise bussi peale ja kihutada koos vironustega pähnisse sügispäevadele. täna hommikul juba magasin tartu-tallinn liinil kaela ära. tahaks lihtsalt magada... h

sain täna lõpuks ometi selle lepingu sõlmitud. tundub väga niimoodi, et jaanuaris lähebki soome-minekuks. vestlus riinkikkasega läks ka täiesti tsiviliseeritud võtmes, ilmselt oli tal täna vahelduseks hea tuju. andis mulle lõpuks isegi ilusa tibukollase teesärgi. selja peale on kirjutatud, et 'erasmus' ja 'euroopasse õppima'. tunniplaani saatsin ka soome ära, endal süda tilkus verd. nii palju häid aineid jäi täitsa võtmata.


liisuga sain ka täna kokku. olime juba mõnda aega üritanud seda ettevõtmist orkestreerida, aga ebaõnnestunult. tänane oli järjekordne plusspunkt spontaansuse kapsaaeda. olin just ujumast tulnud ja veel riietusruumis, kui ta helistas. käisime panges. kolm tundi. nüüd olen jälle asjadega kursis. aga ikkagi natuke raske on haarata, et ta saabki jaanurais lapse. nagu selgus on minu klassi tabanud väikestviisi beebibuum. indrek sai augustis isaks (poja nimi pidavat olema lars indrek, indrek sellepärast, et värske isa jõudis järeldusele, et poeg on sama lahe mees kui ta ise). ja jon saab ka varsti...


peale kõige muu tuli täna ilmselt maha ka esimene lumi. kuigi süda tilgub verd, kui seda asja seal lumeks nimetan. terve päeva on olnud lihtsalt uskumatult rõve ilm ja seda märga möga on kõikidest rõivapragudest sisse sadanud. ehk sulab hommikuks ära ja kõik on hästi nagu enne.


The Beatles "Fool On a Hill"


h

nädalavahetus well spent. eile väike trett kagueesti radadel, rääkimata laspepõlve radadest, täna väike pannkook, courtesy of amicad. kinos olen ka lausa kaks korda käinud.


reede oli rahvusvahelise suhtluse päev, mida edasi, seda paremaks läks. hommikul sain ungarist kirja, mida olin tegelikult juba mõnda aega oodanud. mitte päris konventsionaalne kirjasõprus, aga midagi sinnasuunas. arvestades, et enamiku inimeste jaoks oleksid päriskirjad inimestega suhte hoidmiseks nagunii liiga tüütu moodus, on vist veidi ülekohtune väita, et sellel konkreetsel juhul on suhtlemine natuke liiga tavapärane. aga õhtupoolikul kodust välja minnes koukisin postkastist välja kadri kirja, mis oli ikkagi hoopis midagi muud. mõnusalt paks, puhas käeshoidmine juba korralik adrenaliinisüst. ja ilmselgelt mitte kiri iseeneses, vaid minuga rääkimine.


ja õhtul, kui me kaariniga vildes kakaotasime, ta helistas. päriselt ka, kostus nagu tema ja rääkis nagu tema räägib ja... ainult, et oli parajasti teisel pool maakera... ilmselt rääkis ennast pankrotti, sest kõne kestis vist tõesti üle veerand tunni. aga see oli lihtsalt nii suurepäraselt normaalne, et kumbki meist ei raatsinud toru ära panna. sakib täiega, et keset seda suurepärast informatsiooniajastut ei ole ikkagi võimalik inimestega vabalt suhelda. et vahemaad ikkagi niipalju loevad. kuigi sellel kõigel võib olla mingi teistpidi suunatud väärtus -- et kui suhtluskanalite avamine on nii komplitseeritud, siis oskame me seda niipalju rohkem hinnata, kui see ikkagi õnnestub... aga ma tahaksin lihtsalt, et niimoodi oleks kogu aeg, et kogu aeg kui midagi öelda on, siis saakski seda lihtsalt öelda. mitte ei oleks nii, et kui ütlemiseks võimalus avaneb, siis läheb kõik vajalik ja hea lihtsalt suure ähmiga meelest ära...


ja veel, täiesti kontekstiväliselt, osade inimestega on natuke raske koos olla. imelik, et lõppkokkuvõttes ei ole sellest mingit vahet, ma ei lõpeta sellepärast nendega koos olemist. sest see ei ole nii tähtis. oluline (tegelikult ainuke oluline asi) on see, mida mina ise teen, see mis on minus endas. aga osades inimestes on mingit agressiivset ükskõiksust selle vastu, mis neid parasjagu ümbritseb. see ei meeldi mulle.


Jääboiler "Ja puud on punased"


h

ma arvan, ma peaksin hakkama kõike ainult käsikirjas tegema, sest käekiri on mul ilmselt täiuslik. blogi sissekandeid ka, kuigi see nõuab natuke tehnilist nuputamist. täna hommikul toodi seda kogu klassi ees välja kui üht eriliselt toredat ja head käekirja. ja teised peale hullu rootsi keele õpetaja ka arvavad, et see on nii ilus... h

olin täna meelega tubli. rohkem ei ole, aitab küll. jõudisn rootsi keelde (see õpetaja on ikka natuke spooky, muidu oleks ehk naljakas, aga sellisel ebainimlikul kellaajal on spooky) ja siis isegi projektijuhtimisse ja siis läksin ka lähis-idasse, mis oli ilmselgelt liig. ma ei tea, kas see tuli sellest, et elina mulle rääkis, kuidas ta eelmine kord seal magama jäi või sellest, et ma olin hommikul nii vara üles ärganud, aga silmade lahtihoidmine nõudis suurt füüsilist jõudu. siis tulin koju ja keegi oli kusagil siinkandis kooki küpsetand ja ma sain ka osa ja see oli kole hea.


olen siin viimasel ajal mõne asja peale mõelnud, aga ma arvan, et ma säästan neid mõtteid praegu, ehk läheb kusagil mujal vaja. see pole muidugi mu kolme lugeja vastu aus, aga ehk nad saavad seda siis sealt mujalt lugeda. ma olen lihtsalt mõelnud, et miks ma teen asju, millesse ma ise ei usu, mis polegi üldse nagu mina. et kust see tuleb ja mida see tähendab. igatahes see ei meeldi mulle. väsitab rõvedalt.


jälegist rootsi keele manu nüüd.


Frankie Valli and the Four Seasons "Oh What a Night (December '63)"


h

meeletu akadeemilis-bürokraatiline maraton. seks ja linn jäi nägemata sellepärast (aga mulle tundub, et ma olen seda osa juba näinud). niipaljuniipalju tähtsat ja olulist sai otsustatud. nüüd peaks sukelduma rootsi keele õpingutesse ja see peaks tipnema homme kell 8 loengusse jõudmisega.


eile öösel tegin lõpuks niipalju ära, et lisasin paar asja nii enda kui sandra kodulehele. ikkagi jäi väga poolik, aga vähemalt mingi progress. järgmisel paaril vabal hetkel jätkan. muidu ei ole palju miskit uudist. ehk homme koguneb.


lolli hotiga on mingi jama, nii et ma ei saa kätte seda ühte kirja, mis mul seal kuuldavasti on. samas ei saa ma ka mõnda väga olulist kirja saata... igatahes.


Chet Baker "Angel Eyes"


h