naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

rahva tungival nõudmisel natuke progressist. või siis selle puudumisest. eile sain vähamelt kolm üllatunud telefonikõnet teemal "kuidas üldse on võimalik pimesooleopiga kolm nädalat haiglas olla?!" on, ja rohkemgi veel. ennustan endale vähemalt veel ühte nädalat.

põhimõtselt, mind ei lohuta enam absoluutselt kuulutus, et ehk lastakse kohevarsti üldpalatisse tagasi. hoolimata sellest et intensiiv on nagu lasteaed, kus iga paari tunni tagant kontrollitakse vererõhku, millega mul kõik need kolm nädalat hetkekski probleeme pole olnud (teine selline asi on pimesoolearm -- nii kui ma teisel päeval püsti sain, pole ta konagi valu teinud, takistanud mul naermast, rätsepistet sisse võtmast või küljeli keeramast) ja naabrimehel on maksatsirroos, surmatahe ja üldse flair for drama, mida ta peaasjalikult öösiti välja elab, ei ole mul tegelikult vahet, millises palatinurgas ma oma karistust kannan.

inimesed, ma tahan koju! ja mul on tunne et see ei saa kunagi juhtuma!

(ilmselt on see flair for drama nakkav...)

h

vähe sellest, et kõikides seriaalides, mida ma siin aja tapmiseks vaadanud olen, on keegi haiglasse sattunud ('eli stone' seriaalis lausa oli pimesoole teema käsitlusel, korduvalt. tuleb välja, et tegeleb seedimiseks heade asjade tootmisega, mitte ei ole lihtsalt kasutu aegreleega pomm -- tore teada saada, kui ise parasjagu voodisse aheldatud oled, sest oled just sellest heast vidinast ilma jäänud; 'life' seriaalis uurisin jällegi, et miuke on ameerika haiglavoodi konstruktsioon -- oli kõvasti rohkem haitekk ja nägi ikka mõneti kasutajasõbralikum välja kui need kaadervärgid siin), täna vaatasin 'north and south' seriaalis surevat tšikki ja mõtlesin, et näe, temal on küll head tugevad veenid...

mis te arvate, kas mul on kopp ees?

h

poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h