eile arvas arvuti, et "mine parem magama". kell 11 tundus selleks ka juba ülim aeg. seega siis täna mõned impressioonid.


alustuseks peab nentima, et tekiila on tõesti üks üsna tänuväärne jook. oma tööd teeb hästi ja korralikult, samas siiski mõneti salakavalalt. võib muidugi väidelda, et neist esimese õhtu teatevõistlustest ei saagi muud moodi mingisugusegi naudinguga osa võtta, kui arvestatavas vines. võin siinkohal küll eksida, aga mul on tunne, et eelmise nädala mamma mia saatest inspiratsiooni saanud nimega võistkond 'killuäää' pani need mängud kinni.


muidu mahtus antud kahe päeva sisse üllatavalt palju, mis pingelisel tagasimõtlemisel kõik rõõmsavärviliseks supiks seguneb. nii palju jutte nii paljude inimestega (seajuures nii palju mõttetut informatsiooni, aga samas ka avastatud inimlikku lähedust), üllatavalt hea tantsuelamus äärmiselt nõrga muusika saatel (ilmselt on see mingi murphy seadus, mille kohaselt alati peab olemas olema vähemalt üks kursavend, kes on tantsukunn), viis söögikorda erinevates fraktsioonides. kaotatud ja leitud müts. esimesel öösel kella poole viie ajal uhkes üksinduses tuppa jalutades võisin nentida, et puhtalt sellest, kuidas erinevad paarid üksteist öös leiavad, võiks kirjutada terve romaani.


ikka on kummaline olla nii vana, et paar esimest kursust sulanduvad ühtlaseks pikkade blondide juustega massiks ja tunda ennast võrdsena inimestega, kes kunagi (aga see oli vist tõesti oh, kui ammu) tundusid suured, targad ja kättesaamatud. pidada tõsiseid vestlusi sellest mängust, mida niimõnedki meist mängivad ja nentida ikka veel üllatusega, kui kaugele ulatuvad selle kombitsad.


ja oligi hea, et ma enne afterpartyt ikkagi kodust läbi jõudsin ja söömas käisin. sest poole kaheksa ajal läksin ma raamatukogu nurga juures lahku ikkagi terve kamba üsna kurnatud ja räsitud väljanägemisega (rääkimata mõne inimese häälest) inimestega.


h