olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.
tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.
viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.
aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.
h
