kui ma tavaliselt lihtsalt tean, et ma ei võta igasugustest maailmaparimatepakkumiste kampaaniatest osa, siis nüüd tean ma ka erilise valususega, miks. ma arvan, et estonian air peab kinni maksma minu hullumaja arve (haigekassat mul ei ole, sest ma olen akadeemilisel). see liftimuusika (kahtlustan autorina alan silvestrit, vt. tunnusmuusika filmidele "practical magic" ja "what women want"), mida ma olen tund aega pidanud telefonis kuulama, on ajujäätav. ja mehehääl, mis aegajalt suunab mind infot otsima estonian airi koduleheküljele, tundub lausmõnitamisena.


korteriühistu kappnaised käisid täna veemõõtja näite tshekkimas. tõsiselt, väga suured naised. mina olin sel ajal parajasti telefoni otsas muusikat kuulamas ja näiduvaatamise operatsiooni ei näinud. aga ma ei ole ikka päris kindel, kuidas nad füüsiliselt sellega hakkama said. sest mõõtja on keerukas kohas vetsupoti taga ja see eeldab vannitoas manööverdamist. igatahes, see on juba niimõneski kord selle meie siinelamise kolme kuu jooksul kui nad saabunud on, teatades, et nad teevad üks kord aastas kontrolli. tunnetan usaldamatuse õhkkonda siin majas. ainult vastaskorteri sällispektraga saame rahulikult läbi, tõlgime talle aegajalt pensioniametist tulnud väljakutseid. aga isegi tema kahtlustas ükskord, et kadri tahab tiigrit jalaga lüüa.


nüüd rongkäiku. muide, kes luges nädalavahetusel süstemaatiliselt läbi kogu mu arhiivi? ja kes on k!b! palun esile astuda, mingeid repressioone ei järgne...


h