Will: "I'm no expert, but shouldn't you be calling the police instead of offering me snacks and calling me capn'?"

      Kevin Bacon: "When the stalkers leave, it's the first sign that your career is slipping... It's a little tidbit I picked up from Val Kilmer."

      Will: "You did a movie with Val Kilmer?"

      Kevin Bacon: "No, but Val was in "Top Gun" with Tom Cruise and Tom was in "A Few Good Men" with me."

      Will: "Ah."

      Kevin Bacon: "Ah, that was a short one..."




"Will and Grace" viienda hooaja teine osa. refereering kõigi ühenda-see-ja-see-tüüp (vt. eelmine sissekanne) mängude emale. tore, et kevin bacon sellest ise ka teadlik on ja seda niiviisi naudib. mind lõbustas sellega esimest korda kunagi viis aastat tagasi mingi must tüüp ameerikas. kust see "ühendan ükskõik kelle viie käiguga kevin baconiga" mäng üldse alguse sai? h

olen maal vanaema juures. arvutile on just tehtud kõvasti profülaktilist ja muud remonti ja nüüd kasutan adsli võimalusi ja blogin üle tüki aja. kõrval mängib tv1000... üldse, nagu üks tüüp siin just väitis, internet ruulib.


vahepeal on juhtunud niipalju, niipalju. esimesel jõulupühal tartusse, kus mind julmalt kohe pakkimistöid lõpetama kupatati ja toast viidi pool mööblit ka juba ära. nii et istuda polnud ka kuhugile. ja öeldi siis, et poole tunni pärast ollakse tagasi, nii et mökutada ka enam ei saanud. siis meeletu perekondlik jämm (loomulikult pärast mitut perekondlikku söömaaega, kus kõrvalosas esinesid ka näiteks neli erinevat sülti ja kolm erinevat pasteeti) -- isa süntesaatoril, taavi kitarril, mina jõudumööda plokkflöödil (olen ikka veel mõneti roostes), sandra ja vallo erinevatel isetehtud kõristitel, ema ja ülle ja vanaema tantsutüdrukutena. asi taandus lõpuks tavalisele minu ja isa bossanovatamisele ja üksteisele heade asjade meelde tuletamisele (isa hakkas vahepeal juba otsi kokku tõmbama ja viis sündi ära, aga siis sattus see kitarr talle kuidagi pihku ja jätkasime veel natuke aega). ja siis toimus veel erinevat sorti ajuväänamine kella kaheni öösel (ühendage omavahel filmide ja suhete kaudu gerard departieu ja liza minelli).


tallinnas autot tühjendades jäigi selgusetuks, kuidas kõik see kraami sinna mahtus. kotid-kastid katsid kogu söögitoa põranda. ja samas oli autos ka terve pere, pluss vanaema. imetabane. samas põrkusin ka probleemiga, mida kunagi käsitles tütarlasteansambel spice girls -- kahest sai üks. kahe korteri asjade ühte ära mahutamine ei ole naljaasi mitte. õnneks lahkun kümne päeva pärast riigist ja ei pea selle kõigega võitlema.


Frank Sinatra "Brazil"


h

kohustuslik jõulublogging.


oli mitte päris nagu vanasti ja rohkem nagu tavaliselt. ei oska seda asja nagu enam eriliseks teha. selle jaoks aega võtta, mitte sellest läbi ratsutada nagu mingist kohustuslikust programmist. surnuaiad olid muidugi ilusad, väikesed valustäpid pilkases pimeduses ja kõik need inimesed, kes tulid ja mäletasid. samas ei suutnud ma selle asja ilule kuidagi keskenduda. sest oli nagu tavaliselt. ma olin kõike seda juba tundnud, kuskile lahtrisse pannud. siis kui ma veel rohkem tunda oskasin ja julgesin. ja kalkun oli muidugi suurepärane ja koogid ja värgid. ja kuused olid ehitud. nagu tavaliselt. me olime seal ja me tulime koju ja me jagasime kingitusi. nagu tavaliselt. lõpuks mõtlesin, et ahhaa, need olidki siis jõulud. ainus eriline tavaline asi oli, et me saime olla kõik koos. et kõik on olemas.


aga ma sain endale uue plokkflöödi ja selle üle olen ma tõesti rõõmus. pole muidugi aasta otsa mänginud, sellest ajast kui ma vana jupi kusagile pariisi ära kaotasin. ja see on sopranflööt ja vana oli bass. aga ikkagi oli hea mängida ja tunda, et seda, mida ma kunagi õppisin, ei olegi ma vahepeal täiesti ära unustanud.


Eva Cassidy "Cathy's Song"


h

mulle käib närvidele kui inimesed ei kuula. ei pane tähele, mis neile räägitakse. ei vaevu lähedasi inimesi tundma õppima. see on mõneti arusaadav võõraste inimeste puhul. kõike ei jaksagi ju tähele panna ja kõike pole vajagi, sest siis on peas jälle suur hulk pahna juures, mida mitte kunagi vaja ei lähe ja mis vajaliku ruumi ära võtab. kohati siiski võiks. et ei peaks samade inimestega samasid vestlusi uuesti ja uuesti pidama. et teaks millised inimesed sinu õmber on ja oskaks selle järgi nende kohta järeldusi teha ja õigete järelduste läbi neile piiritult sümpaatsemaks ja lähedasemaks saada.


ma testin seda. inimeste oskust kuulata ja tähele panna. mõnikord teadlikult, tihtipeale ka eba teadlikult. see viib tavaliselt suure rea pettumusteni. võin teha täiesti ebaminulikke statemente. väita enda kohta asju, mis kõige eelneva põhjal ei saa tõsi olla. ja kuulata siis inimeste shokeeritud vastuseid. või kuulata kuidas mulle üritatakse juba sajandandat korda maha müüa asju, mille ma olen juba ammu nende samade inimeste käest ostnud. kui nad oleksid kuulanud, siis nad teaksid. kuna nad seda aga ei teinud, siis ajan ma karistuseks asjad veel segasemaks. ja vaatan, kuidas nad vingerdavad... julmur. aga kõik see on iseenesest üsna väsitav.


Spin Doctors "Two Princes"


h

olen hetkel maetud kilekottide ja neisse toppimist ootava pahna alla. peaks sellega igal vabal hetkel tegelema, aga kõik liigutused olukorda parandada tunduvad seda ainult hullemaks tegevat. homme hommikul pean tallinnasse sõitma ja selleks ajaks peab kõik olema sellises seisukorras, et esimesel jõulupühal saaks siit ainult läbi hüpata ja asjad peale haarata. vahepeal tuleb nüüd käia ühel üritusel ja siis koju tagasi. ilmselt kestab maraton läbi öö. kuna ma olen magamisest nagunii võõrandunud, siis pole ehk nii hull.


viimasel ajal on rada suhteliselt üksluiseks muutunud. vahepeal siin-seal välja hüppavad eksamid on meeldivaks vahelduseks. muidu soome konsulaat-magnetravi-raamatukogu-kodu. ja ma ütlen, näituse tänav on nagu õppejõudude miiniväli. täna väitlesin umbes 50 meetri jooksul ruusiga teemadel, miks ma ei lõpeta kevadel.


iga päev on sealjuures mingid asjad, mida ma kindlalt kavatsen teha, aga käigu pealt lootusetult unustan. lõpuks ometi sain ühe jõulupaki ära saadetud, see ainumas jõulukaart, mille kavatsen saata, on endiselt, juba mitu päeva, ühes neist paberihunnikutest, mis tuba ühtlaste intervallidega katavad...


muidu oli seltsis eile jõuluüritus. ja kärt oli tagasi. ja kinkis mulle kõige nunnuma soomekeelse muumitrolliraamatu. haarasin selle tänasele matkale kaasa ja sain väga sobivalt soome konsulaadis oma järjekorda oodates lugeda. tundus küll endale natuke poosetamisena, aga mis mul muud üle jäi.


ja jätkan... h

mõned inimesed, lihtsalt oma kohaloluga, on nagu katalüsaatorid. pärast, kui nende juurest ära saad, oled kuidagi selline nukker ja natuke väsinud ja ei teagi kohe, mis endaga peale hakata. et parem hakkaks. nad ei panegi sind otseselt ennast halvasti tundma, pigem asjade üle mõtlema. ja mõtlemisest, alati-alati, ei saa mitte midagi head tulla.


mõnikord on asjad ka katalüsaatorid, aga sellele mõistele on olemas nimi. see on nostalgia. laulud ja lood ja luuletused on parimad sellised. ja kohad. aga kuna ma tean, millega on tegemist, muutub see aktsepteeritavamaks, tavalisemaks. loomulikult on olemas laulud, mida ma kuulasin suvel või talvel või siis kui mul oli väga valus või vahetult enne seda, kui mul oli väga hea. ja siit selge põhjus-tagajärg suhe. aga inimestega on kuidagi teistmoodi.


Coldplay "The Scientist"


h

need varahommikused ülesärkamised ja meeleheitlikud katsed saad aõigeaegselt suburbiast citysse on siiski piisavad, et tekitada inimeses püsivaid vaimseid traumasid. juba see on valus kontrast kui kahe sooja teki alt, pehmest ja mõnusast voodist peab välja, külma, kõledasse ja tihtipeale ka koledal kombel segamini tuppa ronima. istun tükk aega voodis ja ei üritan ennast veenda, et see ei ole mingi eriti halb uni. ja siis uksest välja, õue, kus on külm ja lumine ja pime ja kogu annelinn on paksult autosid täis, mis kooris uskumatuid koguseid heitgaasi välja paiskavad


ja kõigele sellele lisab vürtsi tartu linna bussiliiklus. hommikul, veidi enne kella kaheksat, on bussides täiesti ebainimlikud tingimused. esiteks on seal umbes kolm korda rohkem inimesi kui sinna hädapärast mahub. ja siis on siin veel need eriti vinged bussid, millel on ukse ees see laser-foto-ultrahelisilm, mis automaatselt uksi avab ja sulgeb. mis tähendab, et trepi peal ei tohi seista. mis tähendab, et inimesed, kes muidu trepi peal seisaksid, ripuvad kusagil lae all ülejäänud reisijate pea kohal. ja bussijuht sõimab raudse järjekindlusega igas peatuses kogu reisijaskonna läbi. ja pidevalt labiilselt avanevate ustega (eriti kui selliseid on bussis vähemalt kolm), võtab kogu see reis poole rohkem aega. ja siis peab ummisjalu ja eluga riskides mööda libedaid tänavaid tormama, et eksamile jõuda.


häid nippe fotosilmaga bussides: silma ette asetada kas kleeplint või (veel parem) näts. väikese liigutusega olete muutnud liiklusvahendi mõneks ajaks kasutuskõlbmatuks. nätsu sinna panemine on täiesti juba nende trikkide kategoorias, kuhu kuulub ka magaval inimesel ühe kulmu ära ajamine. et kui ta üles ärkab, peab teise ise ära ajama.


George Harrison "When We Was Fab"


h

eh. möödund nädala aktsioon seoses silmaringi laiendamisega, mis puutub asjadesse, mis teised inimesed daily internetti üles riputavad, on toonud esile teatava läbipõimituse vastavates ringkondades. et siis natuke hakkab selguma, kes need inimesed on, kes siin aegajalt seda lugemas käivad. ja kust nad tulevad. nii on siin käinud nii fallenboy kui Freezing_point.


igatahes, see selleks. eile hommikul tegin rootsi keele arvestust. endalegi üllatuseks sain läbi. rootsi keele õpetaja tõestas oma olemust veelkord sellega, et lasigi meil ühe kolmandikuna arvestusest kirjutada peast kahe jõululaulu ja napoli viisikese "santa lucia" sõnad. oli küll öelnud, et selline asi toimuma saab, aga keegi ei uskunud teda. ja täna hommikul, kui pooled inimesed seda laulude osa arvestusest uuesti tegid, avaldas arvamust, et ühel viisakal inimesel ei sobi ennast rootsi piirilgi näidata, kui ta luciasongeni sõnu peast ei tea. näitavat üles ülimat lugupidamatust rootslaste vastu. kadri, mis jonas sellest arvab?


siis passisin tund aega lossis, kuni kell kukkus kümme, käisin piltniku juures ja tuvastasin soome konsulaadi asukoha. oleksingi juba peaaegu elamisloa taotluse sisse antud saanud, aga soome riigi rahalised nõudmised tabasid mind liiga suure ootamatusena. üritan homme uuesti, pärast perekondlikku rahasüsti.


siis avastasin linna parima hängamiskoha. magnetravi kabinet gildi tänaval, kesklinna polikliinikus. vähe sellest, et saab keset kiiret tööpäeva lihtsalt viisteist minutit pikutada. sealne tädi on kõige funkym 80ndate stiilis beib, metsiku meigiga ja südamlik sädistis. juba ootan homset, et saaks sinna tagasi minna.


ja kasutades ära juhust, et mul olid uued ilusad passipildid kotis, tegin ka endale lutsu raamatukogus plastikkaardi ja võtsin sealt paar sopakat, mis aitaksid aega viita, kui ma homseks projektijuhtimise eksamiks õppima pean.


mehed on ikka rõdul, ootavad mind seal koju tulles iga päev.


Dave Matthews Band "Crash into Me"


h

siim on tekitanud eesti blogiteeklaasis intriigi, mille üle ta ise ilmselt piiritult uhke on. et seda asja üldse millekski selliseks kutsuda saab, ütleb nii mõndagi eesti bloginduse kohta. et mina suhtun eesti blogindusse sellise õrna üleolevustooniga hääles, ütleb nii mõndagi minu kohta.


homme tagasi tartusse. peaks olema positiivne muudatud normaalse elu teljel. samas on siin ilmselgelt palju mugavam. aga kolmapäeva hommikul on rootsi keele eksam, milleks on kindlasti vaja õppida. eriti arvestades seda nukrat pilku, millega õpetaja, kes mind hästi ära tunda ei tahtnud, mind eelmises tunnis vaatas. üldse on kooliga kummalised lood. ma olen täitsa kindel, et ma peaksin selle asja pärast rohkem muretsema. et kuidas ma saan kõik oma eksamid enne minekut tehtud jne. ilmselt olen ma in denial. doris dayl oli selle kohta laul. heli lääts laulis seda eesti keeles.


täiesti masendav on see, et kell pool neli on õues juba üsna pime. täielik polaaröö. iseenesest olen ma selle aastaaegade vaheldumise värgi suur fänn, aga talv pole minu arvates siiski maailma kõige vingem leiutis. kõlbab ainult siis kui sajab laia valget lund. ja kui perekod sööb koos jõulu ajal seapraadi ja hapukapsaid. või kui ma saan uisutada.


Karavan "Talveöö"


h

üritan vaadata korraga kahte oma lemmikseriaali, gilmore girls'i ja west wingi ja samal ajal blogida. ilmselt jääb westwing kaotajaks. üldiselt on kogu ülejäänud elu kaotajaks jäänud, sest olen suutnud mööda saata kolm päeva, tegemata ühtegi asjalikku liigutust. peas uitavad mõningad mõtted ühe asja kohta, mida ma tahan kirjutada, aga lõpuks mängin ikkagi dynomite'i. kella kolmeni öösel.


eile käisin kinos uut bondi filmi vaatamas. jättis väga positiivse mulje. lõpuks ometi, pärast kahte bondi seisukohast üsna mõtetut osa, on tehtud üks korralik bondifilm. kus on gadgetid ja suured avarad plaanid ja grandioossed ehitised. ja ei ole peeneid mõisteid nagu "stockholmi sündroom", on selged põhjus-tagajärg suhted. keegi ei varasta ära mi (m ei lahku ju kunagi sellest hoonest, ta ei käi eriti isegi sellest offissist väljas!) ja asjaga on seotud kogu maailm. ja loomulikult ka kosmos. pluss john cleese on pagana vahva q.


nüüd tagasi nelja muu asja juurde, mida ma parajasti teen. h

päev otsa kodus. täielik bliss. saan juba ka iseseisvalt läbi nina hingata. seda nimetan ma progressiks.


sirvisin natuke usa meediaväljaandeid. nytimesi esiküljeuudis oli, et winona ryder pääses kolme aastaga tingimisi. kohtunik noomis teist ka nagu väikest last. ja oli ka üks tore päikest ennustav kolumn sellest, kuidas ameeriklased aina rohkem erinevast rassist inimestega semmivad. niitoreniitore. üldiselt oksendamiseni iraagist ja allkaeedast. time seeeest on oma populaarteaduslikkuses palju huvitavam. just lugesin, kuidas londoni tükkidesse meelitatakse ajutisi osi tegema suuri staare. täitsa naljakas.


jajah, pidev arvuti taga istumine nüristab inimesi... h

käisin hommikul rootsi keeles (pidin õpetajale meelde tuletama, kes ma selline olen ja siis tal hakkas minust kui luuserist ilmselt kahju ja ta ei mõnitanudki mind üldse, arvas hoopis, et ma olen vapper kui ma julgen pärast kuute järjest puudutud tundi tagasi tulla). nad olid vahepealse ajaga terve ühe õppetüki edasi võtnud. ja siis istusin bussi peale ja sõitsin tallinnasse. kogu tee oli mul kohutavalt külm. mõnikord on nii mõnus bussiga sõita ja mõnikord ikka ülim saast.


püsiühendus on mind juba oma haardesse saanud. peale selle, et tõmbasin endale terve hunniku dave matthews bandi laule (et kuulata ja otsustada, milliste tartu arvutisse tõmbamisega ma hakkan vaeva nägema), uurisin natuke ka üldist eesti blogimaastiku. inspireerituna siimu hüüdest muudkui aga bloge täita. kohe paar esimest tabamust olid tõelised hitid. (pun intended) neist minu kõige lemmikum on siiamaani metalli-raini oma. "i can program in css and html and i am very designingn in adobe photoshop 6.0 good." kohati tekib lausa kahtlus, kas tegemist ei ole mingi eriti väljapeetud rollimänguga. vist siiski mitte. ja üks teine vahva koht oli ka... fallenboy. tore terve viljandi poiss... meenub just ühe sealmainitud video teemaline arutelu eelmisel nädalal kaariniga. ja siis mingi pärisasja leidsin ka -- Feezing_Point. miks eesti inimesed üldiselt ei blogi?


jajah, varsti ilmselt jälle. h

nagu selleks, et kompenseerida minu senist täielikku kõrvalejäämist pöffist, nägin just praegu hoopis telekast, ilma rahata ja oma voodis pikutades ühte viimase aja muljetavaldavamatest filmidest. ja üldse on hea, et selliste asjade suhtes ei pea mingitele uutele tegijatele lootma. filmi nimi oli "a period of adjustment" ja see tuli tcmi kanalilt. ilmselt oli tema põhiväärtus minu jaoks natuke raamatulik, visuaalne pool toetas sõnalist (mitte vastupidi, nagu uuematel asjadel tihtipeale kombeks on ja mis, arvestades filmi kui meediumi omapära, tegelikult ka loogiline tundub). ja see omakorda tulenes sellest, et film oli tehtud tennessee williamsi samanimelise näidendi põhjal. kõige selle peale tekkis mul suur kihelus jälle williamsit lugeda. "iguaani öö" oli tükk aega üks mu kõige lemmikumaid asju. siis tuli nii palju muud kraami peale, et see kaotas aktuaalsuse. samas siiski mitte oma meeldivust (loomulikult täiesti ebakohane sõna williamsi kirjeldamisel) minu silmis.


lähen juba mitmendat päeva järjest ennast enam-vähem virgena tundes uksest välja ja jään juba poolel teel linna oluliselt haigemaks. selline triviaalne haigus nagu nohu ei tohiks nii kaua nii suuri ebameeldivusi tekitada. täna käisin pangas, et teha endale veel üks konto. et ma ei peaks kogu oma raha erinevatele pankadele maksma kui ma tahan seda soomes kasutada. muu hulgas sain ka teada, kes on viimasel ajal põhjalikult korterit koristanud ja kellele tulevad homme in-lawd külla (täiesti juhuslikult ühed ja samad inimesed). siis ostsin endale pangest süüa kaasa ja tulin koju, põlates ära kogu ülejäänud päeva erinevad sotsiaalsed alternatiivid.


homme tahaks siiski siia ja sinna jõuda. ja neljapäeval tahaks üle kõige maailmas koju tallinnasse minna. sest kui juba haige olla, siis eelistatavalt seal, kus su eest hoolitsetakse. ilmselt veel positiivsem variant oleks, kui ma saaksin seda kodust hoolitsust tervena nautida.


David Gray "This Year's Love"


h

seekord ei saa muidugi väita, et ma poleks üritanud. magama jääda. aga kui mu viiest loost koosnev playlist oli juba vähemalt neli korda läbi mänginud ja ma ikka veel üht ja teist külge keerasin, otsustasin siiski alla anda. nagunii olin ühe asja peale mõelnud. ja teise. et siis võin samahästi natuke kirjutada ja siis uuesti proovida.


oli tõrvikurongkäik täna. pidasin üsna hästi vastu. pärast tahtsin ainult koju tulla ja natuke surra. töötasin läbi umbes neli pakki pabertaskurätte. aga iseenesest oli kogu see asi muidugi vahva. kõige vingem koht on alati see kui rongkäigu esimene ots juba vanemuise tänavalt ülikooli tänavale keerab. kevadel volbri ajal on kõik värviline ja nüüd talvel on lihtsalt tõrvikute meri. tagasi vaadata on ka vahva kui sinu järel samasugune meri jätkub. ja see, kuidas laululained levivad edasi-tagasi nii et tihtipeale kuuleb nagu ainult tuttavate laulude katkeid siit ja sealt. omaenese feminiinset seltskonda tabavad asja käigus tavalised eksistentsiaalsed kriisid (kuidas saab õigest kohast peahoone ette, nii et põnnama ei löö; kuidas me kostume nagu kari külakultuurimaja mutte, kui me külma ilmaga liiga kõrgelt laulame -- hääl murdub kogu aeg ära; kas minna mäest üles estika või rotalia sabas ja kas kuidagi kolmandat moodi ei ole võimalik jne.).


aga see, mille üle mõelnud olen (tõsisemalt jälle eile õhtust alates), on asjade oskamine. mulle tundub, et kui ma midagi väga hästi teha oskaksin ja kui mul oleks ka võimalus seda teha, siis ma oleksin rahul ja õnnelik. et siis oleks kõik muu hea elus ainult boonus. isegi raha. kuigi praktiline vajadus selle järgi torkab praguses elus ikka ja jälle valusalt silma. enamik minu probleeme iseendaga tulenevad minu enesehinnangust, sellest, millisena ma näen omaenda väärtust. ja arvatavasti tuleb siin kusagil mängu ka teatud tunnustusevajadus. kui ma oleksin milleski väga-väga hea, siis ei tohiks selles ju küsimus olla. ilmselt see muidugi pole nii must-valge.


aga ikkagi, kust siis tulevad kõigi nende andekate inimeste enesehävitajalikud kalduvused? ja ma ei räägi siinkohal vaesest tunnustamata van goghist, kes oma keha mutileerib. vaid näiteks sellestsamast downey jrst, toodab puhast kulda (näitleb, kirjutab, loob ja laulab) ja siis läheb hävitab ennast natuke. ja ei ole selline, kes looks mingeid vihaseid teravaid asju, hoopis selliseid, mis puudutavad mõtleva pärisinimese väikesi sügavalasetsevaid haavu. ahh, ma olen lihtsalt natuke väsinud asjade proovimisest, tahaks lõpuks ometi ka midagi teha. ilma et selle üle mitu korda mõtlema peaks...


kuulake veel seda eilset laulu.


h

haiguslugu jätkub. õues on ka mingi anomaalia. hirmkolekülm (mingi -14C praegu), aga mitte ühtegi lumehelvest. tekitab juba aknast välja vaatamisel kummalise tunde -- täielik vaikus, kõik on justkui tardunud. ja kui sinna minna siis on veel imelikum. pole seal rohkem käinud kui jooksuga poes iga päev, aga ikkagi.


sellisele haigusele iseloomulik on, et kohatiste hoogudena hakkab iseendast kole kahju. siis kui oled maetud pabertaskurätikute alla ja pea käib ringi jne. mõtled, et oled siin maaimas nii üksi nii üksi. ja siis mõtled, et ei taha kedagi näha ega et keegi sind näeks, sest lihtsalt ei jaksa maailmale mitte mingit nägu teha. selle vastu aitab alati see (vähemalt minu puhul), kui keegi natuke oma elu üle viriseb. siis tekib vastureaktsioonina alati vastupandamatu tahtmine rääkida sellest, kuidas sinu omas ongi kõik nii nagu olema peab. kuigi vaevalt see kaugeltki tõele vastab. aga kui seda piisava veenvusega kellelegi rääkida, siis lõpuks hakkad ise ka mõtlema, et mingi osa sellest on tõsi.


eile öösel saatsin ühele inimesele e-maili kummalise palvega. ise ei saanudki aru, et see nii kummaline oli, kuni ta mu palve täitis ja samas ka märkis, et see kummaline on. olin suutnud umbes kahe aastaga midagi enda jaoks üsna olulist unustada. mis kohati, arvestades antud situatsiooni eripära, ongi tervistav asi. aga ikkagi... tol hetkel oli see mulle maailma kõige olulisem ja tagantjärele mõeldes ikka üks parimaid asju minu elus. niipalju siis mõistujutust.


ja sinna "olen kuueteistaastane" rivvi otsisin uusi pilte, millega seoses tekkis väike robert downey jr obsessioon.


disclaimer: kirjutan kõik eeleva, mis käis minu isiku kohta ja tundus vastuvõetamatu oma väikese palaviku arvele.


Robert Downey Jr "Snakes"


h

juba eileöise olemise ajal oli kurgus kuidagi imelik tunne ja tänase päeva jooksul on see aina imelikumaks läinud. ilmselt jään koledamal kombel haigeks. muidu plaanisin ikkagi õhtul korraks seal estika peol käia (ja räägitigi et oli täitsa tore olnud), aga otsustasin siiski koju jääda. käisin hoopis poes ja ostsin küüslauku ja ladusin seda peenestatult leiva peale ja sõin ära. ja siis polnud muidugi mingit oma toast välja minekut ja ilmselt isegi homme, pärast kahte regulaarset ja tõenäoliselt ka ühte lisahambapesu lahkub rahvas in corpore peatus pärast minu sisenemist trügides ja liigapaljukesi korraga ukseava sihtotstarbeliselt kasutada üritades bussist.


elu üllatas täna sellega, et leidsin oma pangakontolt ootamatult 15000 krooni. natuke aega mõtlesin selle üle, siis sain aru, et eesti riigil on selle minu soome saatmisega ikka tõsi taga. üritasin siis seda raha ruttu jooksevkontolt ära kanda, sest kuna sotsabi olen sellel poolaastal, hoolimata nii ootuspärasest õigusest kui õiguspärasest ootusest, saanud null krooni, siis ei suuda ma ühtegi sajast kroonist suuremat rahasummat ilma silmanurka kerkiva pisarata ja sügelevate näppudeta vaadata. kohene põgenemine ebaõnnestus, sest päevalimiidiks osutus 10000. nii et ikkagi pidin sellise raske pangakaardiga toidupoodi minema. esimesel võimalusel tuleb endale siiski nordeasse konto teha.


homne (ehk siis kogu selle nädala) koolijõudmine oleneb sellest, kas ma saan hommikul suud, nina ja/või silmi lahti. aga proovima peab. ja pühapäeval on rongkäik (tõrvikud ja laulud ja värvilised mütsid) ja sinna jõudmiseks teen kasvõi nemecekki.


St Germain "Soul Salsa Soul"


h

päev otsa mittemidagit. kui poleks teada, et varsti tühik täitub, siis tekiks iseenda pärast tõsisem mure. aga kuna kõike arvestades oli midagi sellist ka oodata (isegi veel suuremal skaalal tegelikult), siis ei lase ennast sellest eriti heidutada. toa peaks siiski ära koristama. tahtsin eile õhtul tegelikult normaalsel ajal magama minna, see oleks olnud juba üks suur samm inimväärse elu suunas. aga mokalaat venis kuidagi kella neljani ja siis polnud loomulikult enam miskit päästa.


mõtlen asjade peale, mille ma unustanud olen. asjad ja inimesed ja olukorrad. kohati tuleb jälle midagi kauget uduselt meelde ja paneb imestama, et kus need mälupildid vahepeal on olnud. ilmselt muutun üsna vähelugupeetavas eas lihtsalt seniilseks. praegu ei ole lühiajalise mäluga üldiselt probleeme. ja igasugune praktikas täiesti rakendamatu informatsioon jääb ka imetabase kergusega külge. omaenda elu kipub lihtsalt meelest ära minema.


Space Raiders "Beautiful Crazy"


h

nii palju olulisi (rääkimata veel suuremast hulgast ebaolulistest) asju saab ära otsustatud ja läbi räägitud, kui leidub ainult pudel kooreliksi ja paar pakki pelmeene ja sobiv pleiss. loomulikult ka rääkimisaltid ja samas ikkagi mõistuse juures inimesed. kontekst muidugi limiteerib. mõlemat pidi. et kui väljaspool teatud ringkonda ei saa seltsiasjadest rääkida, põhiliselt selletõttu, et neid ei huvita see mitte üks põrm, siis seltsiinimeste keskel kipub see olema ainus teema. see on nagu mingi paralleelne universum.


muidu üritan ikkagi kirjutada. isegi kui sülgan välja saasta. sest see on miski, mida mul on vaja teha. liiga palju mõtteid. hemingwayd minust ilmselt ei saa, aga tegelikult kirjutangi ma ju peamiselt ikka iseenda jaoks. kvaliteet on loomulikult oluline, aga mitte nii oluline et kõik muu selle puudumisel mõttetuks muutuks.


soomest sain kaks pakki pabereid. ühe lehe peale oli isegi kirjutatud mu järgmise poolaasta aadress. helsinki turismibrozhüüri sain ka. tunnen ikka kohati erksa teravusega, et äraminek on hädavajalik. mitte et ma muidu eksisteerimast lakkaks, aga elukvaliteedil ei tohi ju ometi lasta enam rohkem langeda. peab tegema asju väljaspool trajektoori voodi-kool-selts-voodi. nii vahva kui selline trajektoor ei tundugi.


nüüd peaks siiski magama suunduma. jälle läks igasugune sügavam mõte kaduma. andestage.


Manhattan Transfer "Soulfood to Go"


h

täitsa kindlasti võib mind nüüd juba ametlikult unetuks pidada. ma arvan, et sellest on nüüd möödas üle kuu kui ma viimati enne kella kolme öösel magama sain. meeliülendav sotsiaalne mandumine. h

elina suutis minuarvates eile õhtul korralikult uudiskünnise ületada, ennast haiglasse sisse tshekkides ja, et asjale veel ekstravagantsust lisada, ka pimesoole välja opereerida lastes. nüüd istub maarjamõisas voodis ja ei saa külge keerata ega midagi. ütles, et tunneb ennast petetuna, sest on igalt poolt kuulnud, et pimesoole operatsioon on väike asi, aga temal on kole vastik olla ja palavik ja koju teda ka ei lasta. polnud muidugi maailma parimaeg selliseks trikiks (nüüd jääb ballil keerutamata ja puha), aga tegelikult ei olegi selleks vist mingit head aega. käisime tal täna kaarini ja terjega külas.


laupäeval tallinnast posti pandud soome paberid pole tänaseks siia jõudnud. kui homme ka ei jõua, tekitan paanikat. või miskit.


ja eile hommikul sai üle tüki aja jälle aliast mängida. seltsis, samal ajal kui teised kõrvaltoas innukalt laulsid. ja kuigi meie marisega jäime auväärselt teiseks, oli üsna tore. alias paljastab inimestes täiesti varjatud väärtused. olgu muidu, mis ta on, aga kingitustega oskavad liviensised küll täppi panna. meenutagem või eelmise aasta miljonit punast roosi, mis vanematel vilistlastel siiani härduspisara silmanurka toovad...


Dave Matthews Band "Crush"


h

selle akadeemilisusega on ikka üks pidev tramburai. ilmselt oleks tagumine aeg endale natuke elu hankida. muidu viivad mõtete keerdkäigud täiesti olematute ja samas ka äärmiselt mõttetute asjade üle mind varsti kohtadesse, kus ma ei tahaks eriti tihti käia. (õnneks muidugi lubati täna seltsi parimale elule palju raha ja kuulsin ka kõlakat, et halvimale kingitakse lohutuseks uus ja funktsiv versioon).


ja eriti pseudo värk (ehkki, peab tunnistama, üks toredamaid asju seltsi juures) on akadeemilised perekonnad. isiklikult arvan, et minu oma ruulib. kaks komplekti noorliikmeid pole seda muidugi millekski pidanud. igatahes käisime kakaotamas täna (kuigi a-mamma, tuntud ka kui kalamaja lonkur-rätsep, on vigane) ja rääkisime igasuguseid asju. enamikus muidugi, nagu naistele kohane, täiesti valimatut klatshi. eriti arvestades, et me olime avalikus kohas ja eysi poisid istusid täiesti avalikult samba taga.


pärast peol kukkus sügisene bande emasid valima ja kõigil ümberkaudsetel oli nii hea meel ja kõik kallistasid kõiki (mis on üldse üks nõme komme minuarust -- see poolvõõraste inimestega asja eest teist taga emblemine). ja samas kerkis niimõneski peas paramatu küsimus. et miks siis teda valitakse ja mind ei valita mitte. selle kohta ei oska midagi muud arvata, et palju toredaid inimesi ja palju tobedaid valikuid (mitme täitsa mõsitliku hulgas) ja palju vedamist. ja et üsna kohe varsti pole see kõik üldsegi mitte nii oluline. sest mis see valitud saanu siis pärast selle valikuga peale peab hakkama?


aga mina sain endale hoopiski akadeemilise venna. ta on meil kaariniga kahepeale. kuidagi juhtus nii, et siim valis meid. ei tundnud ka ennast nii kõrvalejäetuna, pealegi, mine sa tea, millal need akadeemilised lähisugulased hädavajalikuks võivad osutuda.


homme ehk õnnestub ka oma akadeemilist ema näha.


Tom Jobim "Lamento"


h

kuigi siim on selle maha salanud, käisin ka mina täna nendekal pannkoogil ja slaidivaatamisel. täitsa tore oli. pannkook ja slaid ja muidu ka.


jätsin minemata kahte loengusse, mis ei toimunud. selle asemel sain hoopis kampsuni valmis. tuli teine päris normaalne. ja täitsa esimese korraga olin kõik arvestused täppi pannud.


õhtupoolikul käisin seltsis, kus oli palju inimesi, kes hävitasid suure hulga võileibu ja laulsid siis väiksest sinisest laulikust seda ja teist laulu.


rohkem polegi. homme väljapeetud läbu kunstnike majas.

note to self: 1. osta endale sukapüksid; 2. ära tee välja; 3. kunagi ei ole kasulik vanast halvast liiga kaua kinni hoida (lase lahti siis, kui on veel hea).


Beep Shop Boys "Kammarrajurra"


h

käisin teatris. sadamateatris mängiti maha von krahli "no more tears". ja kui kohale läksingi natuke inertsist (et noh et teater, seal käiakse ja ise olen ka käinud ja kui siuke võimalus kätte tuuakse, siis peaks jälle minema), siis tegelikult kogu see asi mulle täitsa meeldis. sest ta oli kiire ja lihtne ja terav ja lühike. sellest, kuidas inimsuhetest on saanud suur spektaakel, kuidas "inimsuhted on keerulised", ühiskonna pideva pilgu all ja kõik teised teavad kogu aeg hoopis paremini, mida sa tunned ja tunda tohid ja tegema peaksid. kohati täitsa naljakas, kuigi paljuski olid need kuravd naljad.


sotsabis käisin eile. sotsiaaltöötaja oli selline inna uidi moodi, sigretta oli nimi (mis iseenesest sisendab juba austust ja hirmu), suured sõrmused olid sõrmes ja sonks oli siuke blondeeritud ja sirge tukaga. vaatas karmil pilgul mu paberitesse ja teatas, et mulle on kogu aeg kümne ruutmeetri eest liiga palju raha makstud. ilmselt mu tavaline armas blond sotsiaaltöötaja pärast sai piki pead. kindlasti ajas ta nutma.


ja kuuldavasti on tallinnasse mulle helsinkist mingid paberid tulnud. ei kujutanudki endale siis kogu seda asja ette...


homsest hakkavad meie sekti kolm päeva vältavad pidustused. palju naisi ja üldine mure ja vaev. kohati kindlasti ka täitsa tore. pärast jälle hea sisseharjunud iseenda haldamise rutiini tagasi pöörduda.


Paul Simon "Something So Right"


h

täna jälle tallinnast tartusse. kui tallinnas on õues veel miski siuke, mis pretendeerib talvele (kuigi see sool, raisk, on mu uued saapad täitsa ära rikkunud), siis tartu on omandanud sellise kõige vastikuma sügise kuju. vihma tuleb lakkamatu rõvedusena taevast alla. huvitav, kuidas siin valges välja võiks näha?


järjekordne tõestus sellest, et kursa ruulib täiega. terje kutsus meid pärast koosolekut enda juurde kakaod jooma. ja peale selle saime veel igasugust head (ilmselt pressisime selle talt kuidagi välja, aga see polnud üldse raske, pigem käis niimoodi märkamatult). ja lolita filmi vaatasime, tehes sellele selliseid television without pity stiilis kommentaare. et vahepeal kirusime, et loll film ja vahepeal kirusime, et loll mees (nagu oleks ta päris). kuigi tegelikult oli täitsa intrigeeriv film ja kellelgi polnud vist suuremat tema vastu. peter sellers varastas minu jaoks siiski show.


tõotasin küll homme rootsi keelde minna, aga teeb elu omad korrektuurid ja see jääb siiski ära. lähen hoopis projektijuhtimisse ja pean selleks värske ja puhanud olema. ja üldse, shit happens.


The Righteous Brothers "Unchained Melody"


h

kes on isekamad -- kas need, kes näevad ainult ennast puudutavat või need, kellele tundub, et kõik puudutabki neid? ja üldse, mis värk selle isekusega on? et siis kas seda saab kuidagi positiivseks ja negatiivseks jaotada? sest loomulikult tean ma igasuguseid inimesi ja isekaid ka. ja kohati see väga meeldib mulle, sest mulle tundub, et nad on tugevad inimesed ja et ma tahaks ka olla selline tugev. aga kohati on see lihtsalt väga väsitav.


ja üldse on nii palju erinevaid asju, mille põhjal saab inimkonda kaheks jaotada (ja ma ei mõtle siinkohal neid labaseid "on blond-ei ole", "suitsetab-ei suitseta" jaotusi). et mõnikord on see, kui erinevaks võib keegi sulle päris lähedane inimene sinust osutuda, täitsa ehmatav. võib-olla on see lihtsalt minu viga. tihtipeale unustan ära, et mina ise ei olegi mingi kuldne keskmine.


Alanis Morissette "Uninvited"


h

endal on tunne, et pole paari viimase päeva jooksul nagu suurt midagi teinud. või siis vähemalt mitte midagi märkimisväärset. aga ilmselt peab siiski vahepeal inimestele teada andma, et olen elus ja puha.


kolmapäeval oli merepidu eysis. rahvast oli kuidagi hõredalt, muidu polnud isegi viga. tellimuse peale tehti ülesvuntsitud majas täistuuri. sai jälle kursakaaslastega suhelda ja klatshida, et kes on koos ja kes ei ole ja miks on ja miks ei ole. äärmiselt tänuväärne õhtupoolik. jõudsin arusaamisele, et uurimustööga pole kiire ja koju kell kolm. järgmine päev ärkasin kell kaksteist (seda ka suure surmaga) ja mingi ime läbi jõudsin uurimusega kella viieks valmis. kuigi sellist kangelastegu polnud isegi plaanis.


õhtul selgus põhjus, miks me kõik organiseerunud oleme kui kaubamaja ees keegi rebane väga galantselt oma mütsi kergitas (mul oli aastapäeva puhul müts peas). siis läksime elina juurde, kus sai pannkooki ja sotsiaalset rõõmu. koju sain kell kaks.


eile tulin jälle tallinnasse. viimase paari päevaga on asjad radikaalselt muutunud. teisipäeval lahkudes oli sandra igatahes hirmuäratavalt priit võigemastist sisse võetud. nüüd ei ole peale keanu reevesi kedagi teist olemaski. praeguseks on ta matrixit juba neli korda näinud ja homme sunnitakse mind ilmselt kogu tema kodulehekülje konseptsiooni muutma. ja kuna pidevalt on vaja matrixit vaadata, siis on minul ligipääs arvutile ainult öösel. eile sain magama veidi enne nelja.


Wonderwall "Just More"


h

täna tahaksin ma rääkida kunstlilledest. muidu ütleks enda kohta, et olen siuke suhteliselt rahulik inimene, ei lase asjadel endale naha vahele pugeda ja ei ärritu kergesti ja talun igasugusi nõmedusi täiesti keskmisel tasemel. aga ma lihtsalt ei suuda mõista seda vajadust igale poole kunstlilli (no tõesti, sic!) toppida. võib-olla mingi geneetiline iseärasus, lööb välja kaksikute puhul vms.


minu korteris on kunstlilled (ikka siuksed korralikud mürkrohelised ja erepunased jne.) esikus ja köögis. mida on küll üsna raske mõista, aga kui siukseid asju üldse kuskile panna, eksole... peale selle on kunstlilled ka vannitoas (keritud ümber selle toru, mis dushikardinat üleval hoiab) ja veetsees (ka ümber mingi toru ja siis on meil seina sees veel mingi siuke väike auk, kuhu on topitud üks vinge plastmassist roos). või on probleem minus ja kunstlilled on tegelikult ühed ilusad esteetilised ja maitsekad ruumikujunduselemendid?


filmi pole vist keegi näinud või siis ei taha lihtsalt selle kohta midagi öelda (liiga isiklik teema võib-olla). ometi ma ju näen, et te siin ikka käite...


ja nüüd eysi merepittu. sest uurimustööst, mis peab homseks valmis olema on peaaegu pool juba valmis ju...


Phil Collins "In the Air Tonight"


h

ja üldse, kes siis on nüüd lõpuks filmi näinud ja mis ta sellest arvanud on? h

arstid ruulivad, eriti sellised, kes sul näo täis sõimavad, põhimõtteliselt selle eest, et sa oled mingi teise arsti nõu järginud. paras paar idioote, . no vabandust, kui mul ei ole olnud aega, energiat ja pealehakkamist oma perearsti otsustes ja nõuannetes kahelda. siiamaani on ta mu ikka enam-vähem terve ja elus hoidnud. ja see mulle meeldib ka kui arstid ei vaevu sulle ütlema, mis sul tegelikult viga on. käisin täna traumatoloogi juures. pärast paari minutit sõimu saatis mu pilti tegema, vaatas siis hetkeks neid pilte ja teatas võidukalt, et algselt on mu jalas ilmselt mõra olnud (kas mõra ei peaks koledal kombel haiget tegema? minu probleem jalaga on kogu aeg olnud pigem esteetilist laadi, ainult siis on valus kui ma ta mingisse baleriiniasendisse lükkan) ja et nüüd mingu ma tagasi perearsti juurde ja lasku tal ennast füsioteraapiasse saata. mis on muidugi raskendatud, arvestades, et perearst ja haigekassa jne. on tallinnas ja mina ise peamiselt tartus. aga hea vähemalt, et jalg ikka otsa jääb.


pärast tegin raamartukogupõrandate võrdlevuuringut. rahvusraamatukogu oma tundub nagu ülikooli raamatukogu omast tunduvalt hügieenilisem, samas on ülikoolis mugavam selle peal istuda, sest rahvusraamatukogu vaipkate on selline kuidagi torkiva tekstuuriga. sai tehtud ka palju rasket ja produktiivset paljundamistööd.


homme kogu selle paberipakiga tartusse, kui eriti veab siis otse tegevliikmete koosolekule. vana bürokraatia ise saab homme jälle rõõmsalt käsi hõõruda.


Natalie Merchant "One Fine Day"


h

suvel sain enda kätte, et mitte öelda endale mingi mulle täiesti tundmatu raamatu. kuna lugemus oli tol hetkel tohutu ja võimalused selleks limiteeritud (olin "on the road"), siis haarasin võimalusest. kadri oli lätis, valmieras tuttavaks saanud new yorgi poisi markiga, ja mark tuli leetu, kaunasesse päev enne seda, kui mina sealt lahkusin. see raamat oli marki käes, mark oli selle vahetanud mingi oma raamatu vastu tüübiga, kelle endise tüdruku juures ta riias elas. või midagi sellist. markil oli ka lugemusega probleeme. igatahes, see raamat, hoolimata oma kaootilisest stiilist või võib-olla just selle tõttu, täitsa meeldis mulle. tegemist oli dave eggersi peaaegu autobiograafilise teosega A Heartbreaking Work of Staggering Genius.


nüüd loen NY Timesist, et dave on kirjutanud oma esimese ilukirjandusliku teose You Shall Know Our Velocity, mis tundub samuti üsna intrigeeriv. ja mitte ainult selletõttu, et tegelased seiklevad muuhulgas ka tallinnas. asi on küll just ilmunud, nii et ilmselt hetkel mulle kättesaadamatu. aga igatahes panen selle kõrva taha. ja üldse on hea, kui avastad, et oled lugenud neid asju, millest nytimes kirjutab.


Chordettes "Mr Sandman"


h

nüüd, kus olen saanud korvi (tsiteerin: Ma tuleks ka ilma võileivata (mis - ma pean kohe tunnistama - oli väga hea:)) tsitaadi lõpp) võingi rahulikult naasta oma tavapärase seltskondlikult tagasihoidliku elustiili juurde. ajasingi juba endale ka vaata et hirmu peale. eriti kuna isegi seda vähest ei olnud üldse plaanis. põhjus, miks ma ei saa midagi sellist teha on see, et ma pean õppima asja lõvemalt võtma ja praegu oleks selleks suurepärane aeg olnud. aga ei, ma muidugi pean ikka surkima minema. (tsiteerin: Selline kurb lugu. tsitaadi lõpp).


napparilt oleks sissekanne tulnud sellest, kuidas ma vihkan seda kui konkreetset vastust nõudvatele kirjadele (hoolimata sellest, et nad konkreetset küsimust ei sisalda) lihtsalt vastamata jäätakse. et siis inimestest, kellel puudub common decency teisi persse saata.


muidu oli yl-i mardipäev. tegime meeletus koguses mulgiputru, kujunes üleootuste hitiks. liivika pidurdas. raimla ei teinud midagi. põhjala see-eest ruulis täiega, mis ei võtnud just kõigenunnumaid vorme. tekitasid tantsupõrandal mingi läbistamatu ringi ja sõid kõik enda hulka mitte kuuluvad lihtsalt välja. nii ei saa ju rallit sõita. seekord me isegi ei üritanud nende mehi pihta panna.


homme vanaema juubelile. kell kümme on oodatav start aegviidu poole. ilmselt saab kõiki vanade heade aegade läbutoite (täidetud mune ja sülti ja kringlit). palju sugulasi koos, kellest mingi kontingent tahab mind arvatavasti ikkagi lõuast näpistada, hoolimata juba suhteliselt soliidsest vanusest (minu omast siis, nende oma tundub seda kalduvust ainult süvendavat). ürita siis niimoodi iseenast tõsiselt võtta!


Karl Madis ja Karavan "Pärlipüüdja"


h

nüüd juba umbes kaks kuud kaks korda nädalas (tunnistagem, mõnikord siiski ainult üks) kell seitse üles ärkamine on tutvustanud mulle ning mind peaaegu uuesti tunnistama pannud sellist kellaaega kui tegelikku nähtust. ilmselt on see hea asi. kunagi saabub paratamatult aeg, kui selline ülesärkamine on sunnitud saama igapäevaseks ja patt oleks seda täitsa ära unustada.


muidu on saabunud järjekordne pidevalt ähvardava narkolepsia aeg. nii kui voodit näen, tuleb meeletu uni peale ja siis pole ükski vabandus liiga nõrk. ja kui tõesti PEAB üles ärkama, siis saab seda teha ainult üksikasjaliselt järgmise unekorrani jäänud tunnid kokku arvutades. sealjuures ruulib magamine mitte ainult energiataastamise põhjustel. unenäod on ka väga vinged asjad. isegi kui nad pole tegelikust elust paremad (ja üsna tihti nad selleks siiski osutuvad), on nad kindlasti huvitavamad. hoolimata sellest, et meelde jäävad ainult kaheks hetkeks peale ärkamist. hea tunne jääb vähemalt kogu päevaks.


Antonio Carlos Jobim "Samba de una nota"


h

tänase enesemobilisatsiooni tulemus -- käisin ujumas + käisin pralletamas. oli vaikne, väljapeetud ning rohke veiniga üritus, mis hõlmas minu coetust ja leidis aset narva mnt. 27 ühikas. kadrimelli juures. kõige muu toreda ja põneva käigus sai näha ka kompromiteerivaid lapsepõlvepilte klassi- ja kursavennast, muul ajal ka kadrimelli onupoeg. muidu oli täitsa tore, sest täiesti ootamatult leidus üks turvaline keskkond, kus sai seltsi puudutavatest asjadest vabalt rääkida, ilma et mõningad täiesti loomulikud ideoloogilised vastuolud mängivaks saaks. ja ilma et oleks hirmu omaenda poolt väljaöeldu tagajärgede ees. sest kui asi puudutab seltsi, on meil siiski mingi keskmisest suurem solidaarsustunne -- meie positsioon on sama.


ja kohati on ikkagi tunne, et peaks lihtsalt muusikat kuulama ja värsket õhku hingama ja et mulle pole seda kõike vaja. nii kasvõi alateadlikult. sest kohati on vaja omaenda olemasolu tõestamiseks küll midagi öelda, aga kohati ei ole üldse mitte. enamik võitlusi ei ole minu võidelda ja kindlasti ei ole nad seda surmaohtu väärt.


Tracy Chapman "Fast Car"


h

niisiis. kogu selle meeliülendava teatrikuu vapustavaks krooniks leidiski aset festival intro. kõigi raske töö sai tasustatud parima kostüümi auhinnaga (kaunis hõbedakarva äratuskell). muuhulgas sai loomulikult autasustatud ka kõigi nende töö. kelle panus võib-olla nii suur ei olnud. kelle panus oli, võib isegi öelda, marginaalne. ise jõudsin järjekordselt veendumusele, et kuigi mulle isiklikult, määratud organisatsioonisisese peavastutajana, said osaks mitmed tunnustavad sõnad, ei sobi selline tangiroll mulle täiuslikult. samas lähen ikkagi, kasvõi omaenda vaimse tervise hinnaga, lõpuni. pealegi ei osutunud see siiski ka enesekasvatuslikult täiesti kasutuks kogemuseks. muud etteasted... üsna kõikuva tasemega. fp oma oli eelmisest aastast kõvasti kukkunud. amicadel oli täitsa hea. lembela oli positiivne üllatus. rotalia võitis, aga üsna ilmselt (ja suuresti ainult) tänu külalisesinejale põhjalast.


pärastine pidu oli ka peaaegu tasemel. kuigi umbes kell kaks tuli meeletu uni peale ja hakkas külm jne. pidasin lubadust ja valmistasin kaskpeidile maitsva singivõileiva, tänu sellele suhtus ehk veidi soodsamalt võimalusse minuga pidevalt tantsida. sits oli hirmkoleuhke oma akadeemiliste tütarde üle. enne poolt nelja sõitsin koos neti, helle, lauri ja kaskpeidiga koju. laur üritas tungivalt helle juures uut pidu püsti panna, aga helle enda näoilme ei olnud eriti veenev. see üritus jäi siis ära.


eile õhtul käisime kaariniga nimesid marmortahvlil vaatamas. kella kümnene seanss. lahkusime mõlemad segaste tunnetega. muidu oli üsna hea, aga sellise asja kohta, mille üle on nii palju kära tehtud, oleks ikkagi nagu rohkem oodanud. visuaalselt (kui geograafiline järjepidamatus välja arvata) üsna hea. sisult jäi kuidagi hüplikuks ja pinnapealseks. aga priit võigemast ja muidgi alo kõrve olid ikkagi nunnud. pärast läksime seltsi asja üle arutama ja jäime sinna poole neljani... raamatukogutoa põrand on muide pikutamiseks täitsa mugav.


kadri kirja sain ka täna, see oli kõige vingem.


The Beatles "Here, There and Everywhere"


h

ma eksisin, kui ma arvasin, et ma ei taha sellelt veel jäänud kahelt kuult midagi. võib-olla ei eksinud ka, võib-olla ei tahtnudki. aga nüüd tahan küll. pagana frustreeriv. ilmselt enam ei saa, ilmselt olen hiljaks jäänud.


h

jälle olen kuidagi hilja peale jäänud. hommikuks ei ole midagi süüa ka (kuigi pole hullu, ma ei kavatsegi hommikul üles ärgata), sest ma arvasin, et jõuan koju hoopis varem ja saan poest läbi käia.


rotalias kuulasin pulleritsu lahtise käega juttu. kust kumas siiski läbi ebasümpaatne noot, et meie, ajakirjanikud oleme jumalad ja äärmisel juhul, kui te meile väga meeldite või kui te meile miskitmoodi saate kasulikud olla, siis me tolereerime teie olemasolu ja ei keera teile lihtsalt pidevalt mingit hullu jama kokku. kõigil korporantidel olid värvilised mütsid ilusti peas ja nad küsisid koguaeg mingeid küsimusi, aga tegelikult ma siiski ei tunne, et ma oleks nende paari tunni jooksul eriti mingit elutarkust juurde kogunud. kõigelahedam oli kohal ja sama lahe kui ikka. ja see ühe teatud meesorganisatsiooni spooky, läbitungivate seasilmadega vilistlane oli ka kohal, nagu alati.


siis läksin üritusele, kuhu mul oli olnud null plaani minna ja tegelikult ma üldse ei kahetse. kuigi ükskell jõudis lihtsalt kohale see kahe päeva ebainimlik ülestõusuaeg ja tuli koju ära tulla. aga need poisid olid vähemalt ise selle ürituse heaks ka niimõndagi vaeva näinud ja viimaste kogemuste taustal (naised, me nüüd kutsume teid ja teie tulge kohale ja tehke kõik ära kuni meie lihtsalt passime ja pärast on teil vedanud kui me ei ütle, et mingid jamad naised saatsite) on see igatahes värske ja teretulnud. pealegi seal see poiss, kes kaariniga kõvasti jalga keerutas, laulis päris hästi. nüüd olen jälle kodus ja üritan korrespondetsiga rahuldavale tasemele jõuda.


Thelonius Monk "Round Midnight"


ja igakord ei peagi laulu olema. igakord polegi olnud. ma eile olin juba teinud ühe sissekande, kuhu ma panin laulu ja kahte laulu päevas ei saa olla.


h

uni on täitsa silma sees. mis on üsna mõistetav, arvestades, et üles sai ärgatud kell kuus, lihtsalt selleks, et natuke harjutusi lugeda ja siis vististi maha mängida kõik oma võimalused saada rootsi keele oskajaks. pärast sattusin tunnis istuma täpselt sellisesse kohta, kust õpetaja kõige täiuslikumalt minu kallal norida saaks. siis koju, et paaniliselt luua süsteeme ja moodustada tabeleid, et leida ühiseid jooni eesti ja gambia või eesti ja namiibia vahel. võin vihjena öelda, et tegelikult selliseid jooni ei ole.


aga õhtul sai üsna hästi süüa ja üsna toredate inimestega üsna kaua koos olla. hingematvalt mõnus kui ei pea normaalse sotsiaalse läbikäimise nimel pingutama. et lihtsalt ongi nii, et helistad sõpradele ja ütled, et tulge sööma ja nad tulevadki... rait ainult ei tulnud.


vaatasime mamma mia saadet, mingist ühiskondlikust hasardist ilmselt. arvatavasti ongi saade, mida peaks paljukesi koos nautlema. lihtsalt vaadata on seda siiski üsna õnnetu. et tulevadki mingid naised ja räägivad kõigist quirky little detailsidest oma elus. täitsa tavalised, õrnalt nõmedad inimesed. kui üldse, siis peaks sealt edasi mõtlema, üritama sealseid situatsioone millessegi tuttavamasse rakendada. äratundmisrõõmu palju rohkem. ka seda, et labaselt lihtsatest asjadest annab samuti järeldusi teha.


aitab küll. h

ilmselt tuleks olla ettevaatlikum sõnade 'zen', 'seks' ja 'porno' kasutamisega blogis. mitte, et mulle ei meeldiks selline enneolematu kommentaaridetulv. lihtsalt, ei tahaks et see lugu ülekäte läheks.


asusin eile õhtul täie hooga elina kingitud õunte kallale ja suure hooga hävitasin neist peaaegu pooled. väärt kraam.


eile kell pool üheksa õhtul (olles seltsis ja tegeledes intensiivse introaruteluga) sain teada, et täna hommikul kell kaheksa on rootsi keeles miski, mida peene nimega kutsuti vahearvestuseks. esimese viie õppetüki peale. tulin koju, õppisin sõnad ära, tundsin kõikehõlmavat und, otsustasin minna magama ja ülejäänuga hommikul kell kuus tegelema hakata. kell üks öösel helistas kaarin ja teatas, et ta on avastanud ühise joone jaansoni poolt võrdlemiseks välja pakutava üheteistkümne väikeriigi vahel. ta oli nimelt avastanud, et nad on kõik väikesed, rahvaarvult. ignoreeris täiega mu proteste selle kohta, et ma juba jupp aega magan. kui kõne ära katkes, helistas uuesti. hommikul tunnis sain jälle õpetaja haigutamiseteemalise sarkastilise kommentaari osaliseks. maris tõi võrdluseks, et tema venna joodikutest sõbrad helistavad kell üks öösel.


ja sellest ma ei saa ka aru, mis türi keskkooli kaheksandal beel seksi ja porno kohta segaseks jäi.


Billy Joel "For the Longest Time"


h

kääriku mõjus tervistavamalt kui ma oleksin loota osanud. isegi tervistavamalt kui ma ise arvasin. olen tagasi saanud suure osa oma vahepeal täitsa kaotsis olnud zenist. suudan probleemsete inimestega ilma plahvatamata rääkida. tüütutele olukordadele silma vaadata. kuigi võiks arvata, et end ümbritsevast mitte mõjutada laskev, alati rahulik mina on maailma suhtes akontaktsem, on lugu tegelikult hoopis vastupidine. ma ei ole harjunud inimeste peale keemispunktini ärrituma, ma ei ole harjunud oma tundeid kusagile pinna peale pulbitsema laskma. nii et kui see juhtub, ehmatan ma ise sellest kõige rohkem. ja edaspidi hoopis väldin võimalusi sellel uuesti juhtuda lasta. samas pendeldab mul alati pea kohal oht ennast iseendaga suhtlema unustada.


evelyn (i või igrekiga?) sepa ümber hõljus pidev arulageduse aura. äärepealt oleksin kirjutanud, et mõttelageduse, aga see oleks olnud vigane definitsioon. mõtteid oli seal küll (kuidas kostub: "rohkem poliitikat, vähem bürokraatiat!"?), aga mitte midagi sellist, mis mingisugustki diskussiooni vääriks. pärast lasi meil küsimusi küsida ja ei vastanud neile. järgmisel hommikul istus luurajalikult ka juhan partsi loengus ja ei vastanud tema küsimusele ka, kui parts ta järsku publiku seast avastas. parts lõhnas eetikast nagu lõunamaine roos. mis iseenesest oli üsna värskendav. sellisena realpolitikis ilmselt rakendamatu. aga vähemalt koorus sealt jutust omamoodi key to life -- et kõige olulisem on üritada teha seda, mis on õige ja mitte lüüa kohe põnnama võimalike tagajärgede ees. tegelikult me ju kõik ikka loodame, et on inimesi, kes niimoodi teevad, loodame, et õiglusele on antud mingisugunegi võimalus just sellepärast, et on keegi, kes sellesse pimesi usub. isegi kui me mõtleme, et nad on lollakad, tõelise elu jaoks kaotsi läinud idealistid. publiku vaieldamatuks lemmikuks osutus allar jõks, ilmselt lõikaks loorbereid ka stand-up koomikuna või poliitikuna. ja kadi pärnits oli lihtsalt surmigav, sest suutis meiega rääkida täpselt nii nagu ta ilmselt räägib oma kaevurite ja ketrajatega ja ilmselt jäävad nemadki selle juures magama.


seltskondliku poole pealt. suur tants ja trall. keskmisest (käärikust) vähem seksi ja pornot (aga natuke siiski). palju inimesi, kes pole enam koos, mitmeid teineteiseleidmisi. ja ma ütlen -- inimesi ei tohiks maha kanda lihtsalt sellepärast, et sa arvad, et nad on uskumatult nõmedad. eriti, kui nad oskavad kirjeldamatult hästi tantsida.


Herbert Grönemeyer "Weg"


h

heitsin täna tallinna bussijaama sõites sügavama pilgu sellele ilu ja tartkuse paraadile, mis avaneb kusagil postimehe umbes neljandal-viiendal leheküljel. enamik neid inimesi olid sellised mittemidagiütlevalt halli näoga kujud, mõne erandiga. heimar lenki ilme tundus mulle kohe kuidagi tuttav ja veidi hiljem sain aru, et see on äravahetamiseni sarnane supermodell derek zoolanderi täiuslikkuseni välja töötatud 'blue steel' lookile (kes ei ole zoolanderi filmi näinud, vaadaku esimesel võimalusel -- aju puhkab ja samas õpib niimõndagi uut meesmodellide raskest argipäevast). täitsa uskumatu vaatepilt.


üldse on nii magedate valimiste kohta ikka niimõnigi mõte tekkinud. eile kunagi jumalasta hommikul helistas mulle maria savisaar. küsis minu kui valimisteeksperdi käest, et kuidas see võimalik on, et isamaa sai 7% häältest ja eiühtegi kohta. mul polnud õrna aimugi. või noh, natuke oli, aga see aim ei realiseerunud tol konkreetsel hetkel, une pealt. ilmselt läks kaduma kindel ja pikaajaline ametikoht keskerakonna valimisteoreetikuna, aga noh... las minna!


ja siis on mul veel hea meel nende tublide spordimeeste üke, kes kõik igalepoole suure häälega ära valiti. nagu margus metstak ja aleksei budõlin, kes said mõlemad mingi tuhat häält. ja mõlemad on respublikaanid ka, mitte mingi rahvaliit nagu aivar kuusmaa. peale selle on nad harjunud absoluutse tulemuse (võidu) peale välja minema. võib-olla õnnestub neil res publica ridades, kus ei ole ilmselt vaja järgida mingit eriti jäika ideoloogiat või rusikat, isegi miskit saavutada...


ok, selleks korraks jälle kõik. kirjutage ja joonistage. h

olen kaotanud igasuguse austuse normaalse päevarütmi vastu. see tilgub iga päevaga minust üha kaugemale. ilmselt asi siiski paraneb natuke kui ma tartusse tagasi saan... eile oli kell umbes pool kaks öösel kui ma otsustasin veel natuke warcraft II edasi mängida ja järgmine kord kui ma kella vaatasin oli see peaaegu neli. täna ärkasin üles umbes kell kaks päeval. ja nüüd on kell jälle neli...


sandra eeskujul tegin lihtsalt hasardi mõttes internetis neli erinevat iq testi. tulemused 127, 138, 148, 151. viimast kahte tõeks pidades osutuksin ma geeniuseks. see, kus ma 124 sain oli tegelikult ka kõige raskem, aga tundus kuidagi ühekülgsem kui need teised. seal ei olnud üldse neid "what is one half of one quarter of one tenth of 800?" tüüpi küsimusi, ainult lõpeta piltide või tähtede või numbrite rivid. mis iseenesest olidki need osad, mis mulle teistes ka kõige rohkem meeldisid, aga vajasid kõige rohkem ajuragistamist ka.


see pidev püsiv internet on üks koduskäimise (ja pikemate kodusolemise perioodide) selgeid eeliseid. seekord sain ka "sum of all fearsi" ja "road to perditioni" ära vaadatud. ja veel paar filmi ootavad arvutis vaatamist. tartusse peaks tagasi minema teisipäeval. kell kuus on vaja seltsis tähtsat introasja ajada.


praegu võiks ju magama minna. aga vist ikka ei lähe veel. vahet ju eriti pole...


Olav Ehala ja Kiigelaulukuuik "Hõbeniit"


h

tulin neljapäeval tallinnasse, seekord veidi pikemaks. et kompenseerida kuuajalist eemalolekut ja eelmise nädala suht kulukaks osutunud läbisõitu. lapsevanemad teevad millegipärast mingit abieluinimeste tsirkust, aga ilmselt, kuni olukord just mingit eriti hullu pööret ei võta, on see nende oma asi. mitte et keegi asjaosalistest või lähikondlastest seda jama väga naudiks.


eile käisin korduvalt arsti juures. oma peaprobleemide (siiski välispidiste) ja oma jalaprobleemide tõttu. tõenäoliselt ei ole siiski miskit parandamatult hullu lahti. ainult et kuu aega liiga hilja rakendatakse mu jala peal meditsiini algtõdesid. et tingimata tuleb elastikside ümber mässida jne. ja jalale rahu anda ja korralikult astuda... pärast vähemalt kahte matka ja mitmeid õhtuid äkiliste tantsuliigutuste saatel...


tahaksin täna õhtul ka veel ära mainida oma positiivse seisukoha tunnete suhtes. tuhat korda parem on tunda ükskõik mida, kui mitte midagi. kasvõi valu või pettumust või... ja armastamisest rääkimata, isegi siis kui vastu ei armastata. avastada, et sa ei ole juba tükk aega mitte midagi tundnud (isegi nälga ja und mitte põhjapanevalt), on üsna hirmutav. ja karta, et sa ei olegi selleks enam võimeline. tunded on nagu kõige selgem käegakatsutav tõend sellest, et sa oled elus, reageerid asjadele, reaalsusele iseenda ümber. ja samas on nad ka üks väheseid täiesti aktsepteeritavaid kohti, kuhu põgeneda.


ärge kunagi lahti laske/rõõmsast, mis lõpuks osutus nukraks.

h

kas teil on kunagi olnud tunnet, et midagi on väga valesti, ainult, et te olete ära unustanud, mis see on? siis juhtub muidugi see, et kõikidest juba olemasolevatest pidevatest jamadest saab otsima hakata, mis vastavasse valemisse sobib. mis tähendab, et kunstlikult tekitatakse mingi suur probleem ja siis hakkab see vaevama jne. ja samas ei ole see ilmselt üldse see asi, mis alguses vaevama hakkas. vot siuke asi on mul täna terve päeva olnud.


ema helistas täna, poole une pealt (minu une siis). rääkisime, et mis toimub. ütlesin, et lähen konsterdile. et lähen liisu ja kaariniga. mille peale ta küsis umbes nii, et millal sa poistega lähed. ja ma ei saa aru, ma ei saa aru, mis see siis minus valesti on, mis üldse sellise probleemi püstitab. et mis mul siis tegelikult viga on. ma ei ole ju ebastandardselt igav, rumal või nõme inimene. isegi ebastandardselt kole mitte, ma arvan (hoolimata sellest, et kohati tundub endale midagi muud, kasvueas naisterahva asi). mis jama siis on, nii ühiskonna silmis? ja loomulikult ma tean, et ma pole kaugeltki täiuslik, et ma unustan kogu aeg ära, et ma pean mingit moodi olema (kogemus näitab). aga kas ma peaksin tõesti ka kuidagi rohkem üritama? kas see lahendaks probleemi, mille olemusest ja tähtsusest ma praegusel hetkel ise päris hästi aru ei saa.


sest ausalt öeldes pole ma selle peale viimasel ajal eriti isegi mõtelnud. pärast suvist kriisi ja sügisesi otsuseid iseenda kohta olen ma kogu oma mitte näkku vahtiva elu kusagile riiulile asetanud. ma ei taha iseendaga tegeleda, iseendaga mingisugusesse dialoogi astuda. the way i see it, things either happen or you have to deal with being a social freak. how can i miss something i never had?


Brooklyn Funk Essentials "Blow Your Brains Out"


h

tükk aega pole palju millegi üle mõelnud. ei viitsigi nagu enam eriti. kardan ka natuke. ilmselt ei tuleks sellest midagi head. vähemalt praegusel pealiskaudsel vaatamisel tunduvad hästi olevat ainult need asjad, mille võib mõtlemisega ainult ära rikkuda. ja ülejäänu... lihtsalt tüütu. nagunii ma midagi praegu ära teha ei saa. elu mõte on hästi vaikselt lamada...


päev otsa on toimunud mingi meeletu laamendamine, muhedad torumehed on tormanud uksest sisse-välja, kõik torud seina pealt ja seest ära kiskunud, mõne aja pärast tagasi pannud, tekitanud uskumatu hulga halvasti haisevat tolmu jne. samas saime täiesti möödaminnes endale ka uue vetsupoti. kell pool seitse küsisid mult ühekroonist, millest ehitasid mingi gadgeti loputuskasti ja lubasid homme veel korraks läbi astuda. olid ikks üsna jõmmid, aga mitte sellised, kellel pidevalt tagumikuvahe püksivärvlist välja paistab ja kes süüdimatult asju uskumatu lohakusega teevad (on ka sellistega kogemusi olnud). ja selles, kuidas nad abi vajades "perenaine!" hüüdsid, oli midagi peaaegu nunnut. (kolm hurraad nendele, keda minu põieprobleemid täna üldse ei tõmmanud!!!)


eelvalima peaks ka minema, lihtsalt igaks juhuks. ehk aitab midagi, kuigi ma ei näe hästi, kuidas. et siis ma ei näe hästi, mis seal vahet on. kuigi mõnele ikka ei tahaks isiklikust kiusumeelest valitud saamise rõõmu teha. nii, et poliitikaga pole siin midagi pistmist. enne tuleb siiski kindlaks määrata valijakaardi asupaik. mul on karvane tunne, et ta on kuskil minu toas. selline teadmine ei vii mind selle leidmisele eriti lähemale.


Gerry Rafferty "Baker Street"


h

busride from hell. tavaelu ei ole enam elementaarselt turvaline kui inimesed arvavad, et ühiskondliku elu algtõed on lihtsalt tüütud takistused. nagu see bussifirma, mis saatis meile bussi, mis iga kümne minuti tagant, kangekaelse järjekindlusega katki läks. ja kui me võrru jõudsime, siis sõitis juht lihtsalt ühele väikesele opelile kumeda mütsuga tagant sisse. poole tunni pärast tuli politsei, lasi kõigil asjaosalistel torusse puhuda ja kontrollis juhilube ja asju. selgus, et meie omal ei olnudki bussijuhtimise lube (ilmselt vist d-kategooria). helistasime omanikule, sõimlesime pisut, see lubas tartust teise bussiga meile järele tulla. passisime siis tund aega seal jahenevas bussis ja siis see tuligi ja vedas meid tartusse. raha keeldus tagasi andmast, sest me olla niigi üliodavalt saanud, lubas teha hoopis meile tasuta sõidu (ilmselt me tahame küll sellise firmaga veel kuskile sõita). ja sõnas veel kuldse lause: "ega load ei sõida, mees sõidab!". juba neli aastat.


ise olengi omandanud selle suurepärase ootamisstrateegia. üsna täiuslikult. elu peaaegu ei häiri mind enam. ei puuduta eriti ka.


Beverly Craven "Promise Me"


h

kuidagi õnnestub ikka iga sügis, umbes täpselt praegusel ajal mingisse korralikku pöördesse sattuda. kui lihtsalt peab tormama ühelt ürituselt teisele ja igal pool on üsna fun, aga mingi hetk avastad, et kõige-kõige rohkem maailmas tahaks lihtsalt kodus magada. ainult, et selleks ajaks ei tule enam meelde, kus kodu on. mul on tunne, et siit see jälle hakkab. vähemalt ei pidanud eilsel rebastepeol hommikuni passima ja siis, surm silme ees, kella kuuese rongiga tartusse kolistama (äärmiselt tavapärane stsenaarium), vaid sai kaheteist ajal (siis kui endale tundus veel, et tahaks edasi olla, mis on põhimõtteliselt hea asi, sest mingit neutraalsemat varianti ei olegi, üks hetk lihtsalt kukub kell ja siis tunned ainult, et tahaks väga koju) autoga tartusse tagasi. aga üle tüki aja oli jälle pidu, mis mulle väga meeldis.


täna hommikul kell kaheksa bussi peale, kell 11 juba tallinnas, kadriorus juuksurisse (juuksur suutis kõik hinge pealt ära rääkida, oma suhteprobleemid ja asjad -- pärast tunnistas ise ka, et pole veel kellelegi seda kõike rääkinud...), siis linna, kust suutsin kohe kõige esimesest ettejuhtuvast kingapoest (vv passaazhi abcking) leida endale saapad, siis raamatupoodi (beriti kingitus -- paulo coelho veronika otsustas surra), siis koju riideid pesema, siis sandrale blog, siis beriti sünnale.


beriti isa oli kole popp ja noortepärane, edasi diskosse siiski ei läinud, aga palju ei puudunud, tundis ennast täitsa vabalt. mind isiklikult tüütaks selline isa ilmselt varsti ära... võib-olla lihtsalt sellepärast, et minu enda oma pole kunagi popp ja noortepärane (selle algupärases, õrnalt küünilises tähenduses).


homme hommikul kell seitse jälle tartusuunalisele bussile, et kell pool üksteist istuda vanemuise alumises parklas järgmise bussi peale ja kihutada koos vironustega pähnisse sügispäevadele. täna hommikul juba magasin tartu-tallinn liinil kaela ära. tahaks lihtsalt magada... h

sain täna lõpuks ometi selle lepingu sõlmitud. tundub väga niimoodi, et jaanuaris lähebki soome-minekuks. vestlus riinkikkasega läks ka täiesti tsiviliseeritud võtmes, ilmselt oli tal täna vahelduseks hea tuju. andis mulle lõpuks isegi ilusa tibukollase teesärgi. selja peale on kirjutatud, et 'erasmus' ja 'euroopasse õppima'. tunniplaani saatsin ka soome ära, endal süda tilkus verd. nii palju häid aineid jäi täitsa võtmata.


liisuga sain ka täna kokku. olime juba mõnda aega üritanud seda ettevõtmist orkestreerida, aga ebaõnnestunult. tänane oli järjekordne plusspunkt spontaansuse kapsaaeda. olin just ujumast tulnud ja veel riietusruumis, kui ta helistas. käisime panges. kolm tundi. nüüd olen jälle asjadega kursis. aga ikkagi natuke raske on haarata, et ta saabki jaanurais lapse. nagu selgus on minu klassi tabanud väikestviisi beebibuum. indrek sai augustis isaks (poja nimi pidavat olema lars indrek, indrek sellepärast, et värske isa jõudis järeldusele, et poeg on sama lahe mees kui ta ise). ja jon saab ka varsti...


peale kõige muu tuli täna ilmselt maha ka esimene lumi. kuigi süda tilgub verd, kui seda asja seal lumeks nimetan. terve päeva on olnud lihtsalt uskumatult rõve ilm ja seda märga möga on kõikidest rõivapragudest sisse sadanud. ehk sulab hommikuks ära ja kõik on hästi nagu enne.


The Beatles "Fool On a Hill"


h

nädalavahetus well spent. eile väike trett kagueesti radadel, rääkimata laspepõlve radadest, täna väike pannkook, courtesy of amicad. kinos olen ka lausa kaks korda käinud.


reede oli rahvusvahelise suhtluse päev, mida edasi, seda paremaks läks. hommikul sain ungarist kirja, mida olin tegelikult juba mõnda aega oodanud. mitte päris konventsionaalne kirjasõprus, aga midagi sinnasuunas. arvestades, et enamiku inimeste jaoks oleksid päriskirjad inimestega suhte hoidmiseks nagunii liiga tüütu moodus, on vist veidi ülekohtune väita, et sellel konkreetsel juhul on suhtlemine natuke liiga tavapärane. aga õhtupoolikul kodust välja minnes koukisin postkastist välja kadri kirja, mis oli ikkagi hoopis midagi muud. mõnusalt paks, puhas käeshoidmine juba korralik adrenaliinisüst. ja ilmselgelt mitte kiri iseeneses, vaid minuga rääkimine.


ja õhtul, kui me kaariniga vildes kakaotasime, ta helistas. päriselt ka, kostus nagu tema ja rääkis nagu tema räägib ja... ainult, et oli parajasti teisel pool maakera... ilmselt rääkis ennast pankrotti, sest kõne kestis vist tõesti üle veerand tunni. aga see oli lihtsalt nii suurepäraselt normaalne, et kumbki meist ei raatsinud toru ära panna. sakib täiega, et keset seda suurepärast informatsiooniajastut ei ole ikkagi võimalik inimestega vabalt suhelda. et vahemaad ikkagi niipalju loevad. kuigi sellel kõigel võib olla mingi teistpidi suunatud väärtus -- et kui suhtluskanalite avamine on nii komplitseeritud, siis oskame me seda niipalju rohkem hinnata, kui see ikkagi õnnestub... aga ma tahaksin lihtsalt, et niimoodi oleks kogu aeg, et kogu aeg kui midagi öelda on, siis saakski seda lihtsalt öelda. mitte ei oleks nii, et kui ütlemiseks võimalus avaneb, siis läheb kõik vajalik ja hea lihtsalt suure ähmiga meelest ära...


ja veel, täiesti kontekstiväliselt, osade inimestega on natuke raske koos olla. imelik, et lõppkokkuvõttes ei ole sellest mingit vahet, ma ei lõpeta sellepärast nendega koos olemist. sest see ei ole nii tähtis. oluline (tegelikult ainuke oluline asi) on see, mida mina ise teen, see mis on minus endas. aga osades inimestes on mingit agressiivset ükskõiksust selle vastu, mis neid parasjagu ümbritseb. see ei meeldi mulle.


Jääboiler "Ja puud on punased"


h

ma arvan, ma peaksin hakkama kõike ainult käsikirjas tegema, sest käekiri on mul ilmselt täiuslik. blogi sissekandeid ka, kuigi see nõuab natuke tehnilist nuputamist. täna hommikul toodi seda kogu klassi ees välja kui üht eriliselt toredat ja head käekirja. ja teised peale hullu rootsi keele õpetaja ka arvavad, et see on nii ilus... h

olin täna meelega tubli. rohkem ei ole, aitab küll. jõudisn rootsi keelde (see õpetaja on ikka natuke spooky, muidu oleks ehk naljakas, aga sellisel ebainimlikul kellaajal on spooky) ja siis isegi projektijuhtimisse ja siis läksin ka lähis-idasse, mis oli ilmselgelt liig. ma ei tea, kas see tuli sellest, et elina mulle rääkis, kuidas ta eelmine kord seal magama jäi või sellest, et ma olin hommikul nii vara üles ärganud, aga silmade lahtihoidmine nõudis suurt füüsilist jõudu. siis tulin koju ja keegi oli kusagil siinkandis kooki küpsetand ja ma sain ka osa ja see oli kole hea.


olen siin viimasel ajal mõne asja peale mõelnud, aga ma arvan, et ma säästan neid mõtteid praegu, ehk läheb kusagil mujal vaja. see pole muidugi mu kolme lugeja vastu aus, aga ehk nad saavad seda siis sealt mujalt lugeda. ma olen lihtsalt mõelnud, et miks ma teen asju, millesse ma ise ei usu, mis polegi üldse nagu mina. et kust see tuleb ja mida see tähendab. igatahes see ei meeldi mulle. väsitab rõvedalt.


jälegist rootsi keele manu nüüd.


Frankie Valli and the Four Seasons "Oh What a Night (December '63)"


h

meeletu akadeemilis-bürokraatiline maraton. seks ja linn jäi nägemata sellepärast (aga mulle tundub, et ma olen seda osa juba näinud). niipaljuniipalju tähtsat ja olulist sai otsustatud. nüüd peaks sukelduma rootsi keele õpingutesse ja see peaks tipnema homme kell 8 loengusse jõudmisega.


eile öösel tegin lõpuks niipalju ära, et lisasin paar asja nii enda kui sandra kodulehele. ikkagi jäi väga poolik, aga vähemalt mingi progress. järgmisel paaril vabal hetkel jätkan. muidu ei ole palju miskit uudist. ehk homme koguneb.


lolli hotiga on mingi jama, nii et ma ei saa kätte seda ühte kirja, mis mul seal kuuldavasti on. samas ei saa ma ka mõnda väga olulist kirja saata... igatahes.


Chet Baker "Angel Eyes"


h

polnud nii kaua miskit kodulehele teinud, et olin parooli ära unustanud... igasugused katsed ftpga sisse logida ajasid mind ainult marru. õnneks tuli zone ja aitas, kus vaja... h

blogi lugejate kokkulugemine ühe käe sõrmedel on varsti-varsti juba raskendatud. veel mõni kuu ja... igatahes, ärgem laskem ennast kõrvalistest asjadest häirida. põhiline on siiski aja kulg, mis mind mõnikord, siis kui ma seda kõige vähem ootan, kahurikuulina tabab. miskisel põhjusel on kolm aastat lihtsalt kusagile haihtunud. ma ei saa küll öelda, et nad oleksid märkamatult ja oma jälgi (positiivseid, negatiivseid, neid kolmandaid...) jätmata meie seast lahkunud. aga kohati tundub ikkagi ebaaus. et ilmselt sin ülikoolis enam paremaks ei lähe.


riik ka ahistab. neid inimesi, kellel puudub elu muidugi natuke vähem kui teisi (rääkimata soolisest võrdõiguslikkusest), aga me elame ju kõik ikkagi illusiooni all, et ükskord me selle elu saame. kas me peaksime selle lootusega endale beebipillide varu kusagile kapinurka soetama...


kodus olles tuleks vähem uimerdada ja rohkem teha. mitte kodus olles tuleks mõelda koju tulemise ja asjade tegemise peale. mis ei ole elu hankimiseks muidugi parim retsept. aga ehk siis ei ole vähemalt kogu aeg seda kuklas pitsitavat tunnet, et ma olen valel ajal vales kohas valet asja tegemas. või et aeg lihtsalt kaob käest.


kõik lapsed käärikule!


Ivor Novello "I Can Give You the Starlight"


h

perekondlikud kriisid, ka miski, mis kohati ununeb. kuna ma elan siin niimoodi perekonnatult ja suhtlen tegelikult ainult selle tuumikuga. täna pidin ootamatult matkama läbi linna, et veenduda, et tädipoegade valves olev vanaema (tädi ja tädimees on hispaanias) on ikkagi jalgel. ja nii edasi. ja siis käisin seltsis kuulamas referaati teemal "sissejuhatus tänapäeva geomeetriasse", mis oli täitsa hea. sain isegi midagi aru, üllatuslikult, arvestades, et ilmselt sain viimati matemaatikat õppides mingid geomeetria algtõed selgeks, aga sealt edasi on must maa. aitäh, aili reinsoo.


nüüd peaks natuke koolitööd tegema, kuigi see võib jälle muidugi veel viimasema hetkeni oodata. vahepeal lihtsalt vana tuttav võitlus: julgen kirjutada-ei julge-julgen-ei julge... h


ahjaa muusikaavastus -- Goo Goo Dollsi "Here is Gone"

mind ikka vahel üllatab/hämmastab (et selliseid avastusehetki nii tihedasti tuleb, on ilmselt hea märk, silmapiir ikka veel laieneb), mis asjade peale inimesed reageerivad. ja kuidas nad siis reageerivad. kohati täiesti ootamatult. kohati isegi mitte valesti. aga kui asi puudutab midagi, mille mina hoopis mingis muus usus loonud olen, siis ajab see mind ennast segadusse (neid asju, mis mind segadusse ajavad, on ka viimasel ajal kuidagi palju). mõnikord ilmneb sellistes olukordades, et ma olen parem, osavam, targem ja kavalam kui ma arvasin. mõnikord on see lihtsalt tüütu. üldjuhul ei ole ma siiski eriti provokatiivne inimene, ei kirjuta meelega asju, mis teisi inimesi sabinasse või elu mõtte juurde viib. ma olen kaheksa aastat päevikut pidnud, juba sellepärast olen muu maailma jaoks kirjutamises roostes. jälle üks egoistlik autor.


berit saabus eile õhtul, ühega nendest tunne-oma-kodumaad bussidest, kus talle oli loomulikult keegi ülevoolavate kehavormidega meesterahvas kõrvale/otsa istuma sattunud. kuna absoluutselt kõik arvestatavamad kohad, kus kell 11 õhtul veel süüa saab, olid puupüsti täis, siis leidis aset väike midnight snack pappa pizzas. täna vedas ta mu linna hommikust sööma. tagasiteel zeppelinis shoppingut tehes leidsin novaluxist unistuste bomfunk mc stiilis kõrvaklapid. õhtul tulid beritile mingid mehed järele ja ta läks hurraaga (endal juba lugematu arv siidreid sees) atlanti.


lauluavastus -- Saybia "The Second You Sleep"


ja üldse... h

kassanäed, ongi täitsa kaua aega mööda läinud. mõni ime, et need kolm inimest, kes aegajalt seda siin loevad juba arvavad, et ma võiksin miskit lisada. ja kuna on käes nädalavahetus ja piiramatu ligipääs internetile, siis ongi ilmselt aeg sellega natuke tegeleda. ja sandra koduleheküljega ka, sest sain täna talt jälle kurja kirja, kus ta nõudvalt küsis, et millal. aitab viilimisest.


väänasin teisipäeval jala välja. minu neljatunnine põgenemine seltsist polnud vist kõrgemalt poolt heaks kiidetud. olin vaevalt mäest alla jõudnud, kui astusin vanemuise ees trepiastmest natuke mööda. õhtul kui soki jalast ära sain, oli küll meeldiv vaatepilt.


kursavennad oskavad mõnikord heldimust tekitada oma spontaansete toredustega. just siis kui sa oled juba peaaegu unustanud, et ka nendel on koht sinu elus. nüüd on veel ainult mõned, kes veel pikemat aega pole ennast näole andnud. kus on näiteks thor?


üldiselt kipub bürokraatia vahel muud elu varjutama (et siis need seltsimaratonid?) ja siis tuleb vastukaaluks mingi ühiskonnast eemaldumise hetk. unustan vahel täitsa kiiresti ära, et inimkond eksisteerib ka väljaspool telepurki. ei tunne mingit igatsust selle järele. kas ma peaksin selliste tendentside üle muretsema? h

sain õppelaenule ligi ja maksin meeletu summa sellest igale poole ära juba. siis käisin ujumas ja lõngapoes ja supernettos ja nii on päev läinud. kadri võiks kuidagi märku anda, et ta on ilusti kohale jõudnud... h

saatsingi kadri täna lennuki peale. ei olnud nagu eriti mingit tunnet, lihtsalt läks teine. ilmselt ei ole asja tähendus ikka kohale jõudnud. aga võib-olla ei jäänudki tast päris ilma. ostsin siin ükspäev ilusaid ümbrikke, ongi võimalus neid kuidagi realiseerida. kõik muudkui lähevad kuskile, sealjuures tundub käivat nagu võistlus, et kellel õnnestub võimatumasse paika ronida. berit põrutab 12. oktoobril aastaks lõuna-aafrika vabariiki. ja samas on kõik noored inimesed mingite tervisehädadega.


lennujaamast otse bussi peale ja tartus põhimõtteliselt kohe seltsi (sõitsin täna neli korda taksoga, mis on eriti imetlustäratav, arvestades, et ma ei saa oma õppelaenule ligi, sest suutsin oma internetipanga konto ära blokeerida), kus oli mingi äärmiselt niru esimene külalisõhtu. kui me ise poleks nii ääretult toredad, siis ma küll ei tea, miks keegi peaks selle põhjal tahtma seltsi tulla.


ja siis läksime kaariniga illegaardi teed ja kakaod jooma ja natukese aja pärast tuli sinna ka elina oma haldajatest sõpradega ja siis tuli vaido ka. vaidot polnud me keegi umbes sada aastat näinud, mis ilmselt tuleneb peamiselt sellest, et ta ei näe enam ülikoolis käimiseks põhjust. ametiks on jalkatreener tammeka klubis, naine on õppejõud ja laps on juba kaheaastane. kurtis et laps on väga valju jutuga, et ei tea, kust see tuleb, tema ja naine nii vaiksed inimesed...


homme ujuma ja õhtul rõõmsalt jälle seltsi. sain endale austava ülesande tegeleda meie Intro etteastega. eks peab siis midagi välja mõtlema. h

jalutasin täna üle oma vana kooli staadioni. üldiselt ei tekita see minus mingeid emotsioone, ma elan kohe selle kõrval ja kodus käies näen seda alati. pealegi ei olnud kehaline kunagi minu lemmikaine. aga täna vaatasin teist kaugushüppe kasti, mida me kunagi ei kasutanud (et siis millega seoses pole mul ühtegi halba mälestust), vist ainult esimeses klassis kui me staadionil niisama müramas käisime. ja ma tundsin, kuidas ma vihkan, vihkan ja kardan asjade muutumist. samas olen ma selle ees täiesti võimetu ja üleüldse on see ju tobe -- kui asjad kunagi ei muutuks, oleks elu igav ja meil polekski millegi parema poole loota. ainult et tihtipeale kistakse nad sul just siis käest ära, kui tundub, et lõpuks ometi on miski hästi. kindlasti on sellel oma põhjus, kindlasti teeb see meid tugevamaks, valmistab ette olukordade jaoks, kus läheb vaja hoopis rohkem lootust ja meelekindlust, aga ma siiski vihkan seda.


ma ei tea, kas minust on avalisüli elule vastu jooksjat, päevast päeva pean ma seda järjepidevust lihtsalt tunnistama. paratamatult, lõpuks alati, jään ma ilma nendest inimestest, asjadest ja olukordadest, millest ma kõige rohkem hoolin. ma tean seda, isegi kui ma oma südames veel nii ei tunne. kuidas saabki võidelda elu lihtsuse, süütuse ja kaitstuse kadumise vastu? h

hommikul lõin silmad lahti kell 7:52. see äratuskell rändab nüüd ilmselgelt ajaloo prügikasti. ma ei saa üldse aru, mis trikiga ma sellisel jumalast põlatud kellaajal iseenesest üles ärkasin. aga igatahes tähendas see seda, et pidin taksoga kooli sõitma. rõve sügishommkune niiske, külm ja udu. ruulib ka ülikooli see poliitika, kus keelekursustele ei seata osalejatelimiiti. täna oli seal rootsi keele tunnis igatahes umbes 50-60 inimest. istusid põrandal ja seisid ukse juures püsti. jõle.


siis käisin esimest korda seltsis sel hooajal. nägi täitsa samasugune välja. ja siis tahtsin jälle loengusse minna, loomulikult polnud õrna aimugi sellest, et pool tundi enne selle algust laekus listi meil selle ärajäämisest. ühesõnaga, surel skaalal üsna mõttetu päev. oma väikeste rõõmudega. h

nädalavahetus tuli ja läks. tahtsin teha mitmeid asju, mis tegelikult ei olnudki väga olulised, nii et pole hullu, et ei jõudnud. ei ole eriliselt graafikust maas. muuga on nagu on. tuleb võitlustes seljatada iseennast, hommikust õhtuni. eks ma vaikselt harjun, seda ju ennegi tehtud. aga homme peab mingi trikiga kella kaheksaks kooli jõudma. ja kadri läheb juba nädala pärast ära, mõte ikka ei haara seda konseptsiooni veel. h

käisin üle tüki aja jälle loengus. väga kummaline oli. mobiili keerasin õnneks ikka vaikse peale, aga pärast unustasin jälle hääle peale panna. pärast oli kolm vastamata kõnet. tüüpiline. pärast tiirutasme ratastega ringi. nägime väikseid lapsi, loomi ja kalu. täitsa vahva. h

väike õhtune rahutusest tingitud rattaretk. teised läksid ja siis ma ka ei saand kaua kodus passida. lõppkokkuvõttes muidugi viimase peal. kuigi leedureisi järelmõjud ja see rõvedalt pikk haigus on ikka oma töö teinud ja kõik kohad mängleva kergusega läbitud ei saanud.


muidu üritan tunniplaani kokku panna, mis on omaette julm ja pingutustnõudev tegevus. endale tundub, et üldse ei viitsiks enam mingeid aineid võtta, aga kui punkte hakkan kokku lugema siis tuleb miinimum 25. mis tähendaks, et mul jääb ainult viis punkti võtta. aga mida ma seal soomes siis teen?


ja üldse, mida ma teen? h

eile oli tihedalt politoloogidega pikitud päev. riigiteaduste avaaktusest suudeti teha politoloogide oma. kohati mainiti ka haldajate olemasolu. kaklejatüüp minus ütleb, et üks-null meie kasuks, aga tegelikult arvan ma siiski, et vaevalt asjad selle ühendamisega paremaks läksid. eriti kui see on nii poolikult tehtud, et mitte keegi palju midagi aru ei saa. iseenesest on kõik nagu endine, aga nüüd on meie seltsis ka kuuskümmend neli uut tüüpi, kes pole ei liha ega kala ja meid kustutakse üles haldajatega emblema.


üllatuslikul kombel (või kui ma nüüd ausa läbitungiva pilguga oma sisemusse vaatan, siis ehk mitte *täiesti* üllatuslikul) lasen ma ennast ikka veel mõjutada mingitest täiesti mitte minusse puutuvatest asjadest. ilmselt tuleks endale hankida rohkem elu. ei tohiks ju ometi headmeelt tunda teiste, mingite täiesti suvaliste minevikuinimeste ebaõnnestumiste ja -võimelisuste pärast. aga ikka on kuradi hea tunne! h

on üks hirmus populaarne projekt, kus ma kuidagi löögile ei saa. 1000journals. idee on minuarust hirmus vahva ja huvitav. kas peaks õige ise ka proovima midagi sellesarnast teha. palju poleks vaja, aga saaks maailmapilti avardada küll. polekski ju vaja midagi nii suurejoonelist, et maailmale näidata ja puha. võiks asju lahendada ju ainult e-maili teel näiteks. mai tea... h

kogu kola on nüüd lõpuks ometi tartusse jõudnud. enam pole tunnet nagu oleksin ma oma kodus külas. nüüd on ainult see lahtipakkimise rõõm, mis alati mu südamesse rohkem tuksid toob. terve üks nurk on meeletu kotihunnik. eks ma ise tean ju küll, et liiga palju on asju, aga ühel või teisel hetkel kuluvad nad kõik ära. vanemad juba tõstatasidki probleemi, et kuhu see kola kõik siis läheb, kui ma soome tõmban. ei mõtle selle peale veel. kindlasti üke hea moodus kõik ära sõnuda.


aga varsti saabub kadri. kell kuus. ja homme algab kool. jee. h

kohati käib see arvutivärk mul ikka täitsa üle pea. mõtled, et tead juba midagi, aga võta näpust. olen ainult progeja väike vari... h

käisin raamatupoes, mis on alati ohtlik ettevõtmine. seekord pääsesin enam-vähem puhaste paberitega, ostsin ainult vajalikud kingitused. ja isegi seda tehes jäin mõistuse piiridesse. eelmine kord läks kehvemini ja nii ma ostsingi eelmine kuu kolm raamatut. täiesti büdzhetivälist. aga kohe peab hakkama mingi laiahaardelisem kokkuhoiurezhiim kui ma soomes ellu jääda kavatsen. ma olen sellistes asjades väga kehv. kogu see õppelaenuasi on uskumatu nagunii. miks, oh miks on mul tunne nagu see oleks sissetulek, mitte LAEN, mida mul juba kolossaalne summa kaelas on?


igatahes, homme ikkagi tartusse, nüüd pole enam pääsu. juuksurisse ka. ja kindlasti on veel midagi vaja teha. üritan siin parajasti pakkida, aga kõik muu tundub palju etem tegevus. näiteks davidiga messengeris mitte millegi rääkimine. peaks asjalikuks hakkama. või nagu kadri just hetk tagasi ütles, normaalseks... h

eilne päev läks nagu linnutiivul. pool aega istun arvuti taga nii et pea juba valutab ja tõmban imetabase kiire kaabliühendusega asju sisse (millegipärast ei lähe kõik nii libedalt kui võiks...), et mitte paari päeva pärast tartus vana hea 33.6 modemi otsas lolliks minna. ülejäänud aja veedan muid kiireid asjatoimetusi sinna vahele surades. sandraga peab nagunii computer privilegede pärast kaklema iga hetk kui ta kodus ja ärkvel on. õnneks on tal muidugi elu, nii et praegu on jälle kuskile uttu tõmmanud.


sain eile mitmete inimestega kokku, mõnda polnud ikka juba väga ammu näinud. peale jällenägemisrõõmu oli ka iseenda üle hea meel. et ei lase lihtsalt vanadel headel sõpradel kusagile ära kaduda, sest pidevalt läheb meelest ära see üks väike telefonikõne teha. kõige tipuks ilmus maja messengeri, temast polnud ka juba ikka pool aastat kindlasti midagi kuulnud, ei teadnud, kas saangi teise enam kätte. aga on täitsa elu ja tervise juures ja kutsus budapesti. hakkab seal nüüd magistrit tegema. politoloogias, kõigist asjadest. kui nüüd leiaks üles need rahamäed... h

inimesed teevad oma igasuguseid toredaid asju (kuhu ju lausa ei saa minemata jätta) täiesti valedes kohtades, lõhkudes nii minu kõrgelthinnatud rutiini. tahtsin minna tartusse pühapäeval ja see olekski täiuslik olnud, aga nüüd sain kärdi ja triinu kirja, et nemad meid sinna juba reedel tahavad, et enne lahkumist koos viibida. ees seisab keeruline logistiline ülesanne... h

algab päev. mingi kummaline viiruseunenägu oli ja nüüd torman polikliinikusse, et ära anda piisav kogus oma verd. tahetakse välja selgitada, kas mul on mingi surmatõbi või mitte. süüa ilmselt ei jõua enne seda... h

selle blogi alustamisega on hulk jama olnud. kindlasti tuleneb rohkem kui pool sellest minu ebavõimelisusest internetiga ümber käia, aga ma olen täitsa kindel, et osaliselt olen ma ilmsüütu. hoti server ei olnud millegipärast võimeline bloggeri saadetisi vastu võtma ja nii ma siis kolisingi ühe õhtu jooksul juba teist korda, lõpetades zoneis. ilmselt ongi tulevik siin helgem, kuigi ma ei kujuta ette, et ma etteantud 25 mega võiksin täis kritseldada. igatahes, siinkohal tuleks vältida heldimusest ja tüdimusest tulenevat liigset frivoolsust. aga täitsa pidulik tunne on. h

iseenda rõõmsal tagantpiitsutusel ja muidugi avalikkuse tungival soovil -- siin ma nüüd olen! h