bussisõit oli muidu üle ootuste lahe. ilm pidas pausi, taevas oli sinine, tartus oli külm. ainult et buss oli puupüsti täis ja seetõttu sain tunda seda õlatunnet oma kaaskodanikega, nende eludesse ja huumorimeeltesse pühendatud.


see on alati tore kui mõnda aega rahulikult oma toolil istunud reisija järsku püsti hüppab ja paaniliselt mööda bussikoridori edasi-tagasi jooksma hakkab. sest kui sa juba oled kusagil põldude keskel ja avastad, et oled midagi olulist kusagile maha jätnud, ega siis palju polegi midagi peale hakata. kogesin seda ise eelmisel kevadel kui kaarini volbriseeliku tallinna bussijaama r-kioskisse unustasin ja selle väikse möödalaskmise avastades juba poolel teel tartusse olin. tänane noorpaar oli maha unustanud tütarlapse passi, mis tingis selle, et umbes pool reisi helistas noormees vaheldumisi mingile oma vaesele sõbrale ja tütarlapse emale, kehutades neid tulistvalu bussile järele kimama. noorpaar läks lennujaama juures maha, ilma et pass oleks neile järgi jõudnud.


kui tallinna lennujaama juures algas see liiklusporno, mida polaarkaru juba nii veetlevalt kirjeldanud on, aktiviseerusid minu taga istuvad ajaloo õppejõud, kes hakkasid üksteisel vunki üles keerama lamedate katastroofinaljadega, saades inspiratsiooni kõigest, mida nad akna taga nägid. eks ole ju isegi elu jooksul lamedat nalja tehtud, aga kui tallinn oli juba nii lähedal, kuid siiski nii kaugel ja buss liikus edasi umbes 20 sentimeetri kaupa ja seal oli tapvalt palav, siis tekkis tahtmine küll ühte neist, võimalik, et ka mõlemaid, lüüa.


aga minu kõrval istus nii nunnu vene perekond, kes rääkis nii ilusat eesti keelt ja kui ma oma stingi elulooraamatu kotist välja võtsin, et lugema hakata, oli pereema nii rõõmus, sest sting on tema kõigelemmikum laulja.


h