olen mattumas erinevate pultide alla. veel veidi aega tagasi vedeles siin üks relevantne pult -- teleka oma. siis mingi hetk lisandus satelliidi pult, kuigi põhimõtteliselt on see üks üsna mõttetu süsteem. kanaleid on mustmiljon, aga minu valik piirneb põhimõtteliselt kolmega -- bbc prime, cnn ja eurosport. üksöö tennist vaadates eksperimenteerisin eurosportidega ja katsetasin, kui palju keeli ma kuulmise järgi ära tunnen. kümnekonnast kanalist umbes pooled kasutasid inglise keelset kommentaari, ülejäänud vist enamvähem tuvasatsin ära. trikk oli mitte liiga vara ekraani vaadata, sest muidu võis kanali altservast lugeda, mis riiigi eurospordiga tegu. ja al-jazeera nime nägemine menüüs on minus alati küll väikese uudishimu tekitanud, aga vaatama pole ma seda siiski läinud.

eelmisel nädalal, seoses veel ühe pika ja harulise juhtme ostmisega, muutus taas aktuaalseks ka muusikakeskuse pult, millega ma nüüd arvuti heli reguleerin. ja kuna ema eile tahtis, et ma talle koduperenaisi lindistaksin kuni ta ise trennis on, olin sunnitud taas teleka külge ühendama ja seadistama ka videomaki, mis tõi mängu selle puldi. lisaks sellele veel telefon, mis pealiskaudsemal vaatamisel üsna puldisarnane tundub. nüüd laon igal õhtul puldid viisakalt hunnikuse, et iseenda jaoks voodis ruumi teha.

ja kassanäe, ajal, mil mina kaugjuhtimisega maadlen, pöörab samale teemale tähelepanu ka stephen colbert.

h

sattusin mälestuste radadele seda lugedes. kui "ained, mida ma olen oma arvutisse kallanud" ei ole teema, mille juures äratundmisrõõm sind jalust niidab, siis ma ei tea, mis inimene sa oled.

peale igasuguse leiva- ja küpsisepuru, mis täiesti seletamatult oma tee klahvide alla leiab, võin meenutada seda korda kui asetasin värskelt üles sulatatud kooritud krevettide paki kuvari äärele, kust see siis tegi olümpiaväärilise telemarkmaandumise klaviatuuril, paisates samas stiilipuhtalt kogu seal sees olnud merelõhnalise kleepuva vedeliku klahvide vahele. pärast lühikest, paanilist ja tulutut päästeoperatsiooni läks klaviatuur parematele jahimaadele.

on teistel ka selliseid kauneid lugusid jagada?

h

lõppkokkuvõttes läks kõik siiski päris normaalselt, eksole? roger sai esialgsest ehmatusest üle ja mees metsast ei võitnud kohe esimesel katsel grand slami finaali. ja kuna federer karikat kallistades ka nuttis, siis võin favoriidistaatuse talle andestada. kuni järgmise korrani. ja endale ka õnne soovida, kuna mul oli ju kogu aeg võitja pilt messengeris:



ise käisin eile vasalemmas karjääri peal uisutamas. väga bueno. jäähalli jää on minusuguse diletandi jaoks natuke liiga kõva, aga vabas looduses oli just sobiv, nii et sain rahulikult kurve võtta ilma kartmata, et uisk alt ära libiseb.

tänane päev muidugi nii hästi ei ole kulgenud. mustamäe polikliiniku kirurg muljus mu vasaku käe nimetissõrme, tuvastas, et tegemist on lahtise kõhretükiga ja suunas elektriravisse. kui kuus sessiooni asja ei paranda, tuleb vist opile minna. ja prisma söökla toit ei olnud ka suurem asi.

h

põhimõtteliselt algas päev sellega, et haigekassa teatas mulle, et minu kindlustus jõustub kolme kuu pärast. lahe. milleks ma seda avansilist sotsmaksu siis maksan. samas, kui ei maksa, ei jõustu ka siis. üritan siis kuni 26.aprillini mitte surmatõbe saada.

edasi sattusin täiesti kogemata rändavat videolaenutust mängima. et siis käin nüüd ise inimestel kodudes ja tööjuures neile filme kõrvetamas. siukest eksklusiivset teenust pakun valitud klientidele. kohapeal olles nentisin, et mõned inimesed (sellised näiteks, kes sajavad sisse ja tahavad teada, kui palju laps maksma läheb, nii kuu lõikes) ei peaks ikka lapsi saama. loodus võiks ju ikka niimoodi paigas olla, et sellised inimesed ei leiakski kedagi, kes oleks valmis nendega last saama, aga kuna tegelik elu on palju absurdsem kui igasugune ilukirjandus, siis paraku see nii ei ole.

siis leidsin raamatukogust enda kõrvalt istumast kadri, kes tegi nägu nagu ta teeks teadust. ma siis tegin nägu nagu ma teeks tööd. natuke tegin ka, siis korjasime asjad kokku ja läksime sööma. ma ei saa ikka hästi aru, mis loogikaga on hiina ja india toitu pakkuval restol nepaali pealinna nimi, aga noh, ilmselt üks aasia puder kõik, eksole? sõin mingit kanakarrit, oli täitsa normaalne, aga mulle vist meeldis see enda tehtud siiski rohkem.

Dave Brubeck Quartet -- 'Take Five'

h

oh, well...

kirjutan seda nüüd, et hilisemad emotsioonid seda ehedat tunnet ei varjutaks -- misiganes lõpuks juhtub, tänase mänguga on tommy haas küll andeks saanud kõik need aastad seda koledat patsi. vaieldamatult turniiri parim matsh. ausalt, siiamaani ei olnud mul küll mingit alust uskuda, et keegi üldse terve turniiri käigus federerilt settigi võtaks. ja nüüd on haas neljandas setis ühe murdega ees... aga ei, ma ei looda veel midagi. masendav lihtsalt, et neljanda ringi mäng võibki turniiri parimaks jääda. vaieldamatuks maailma parimaks olemise üks väike miinus ongi see, et kõige paremad mängud on need, kus sa kaotad (vt. eelmise aasta poolfinaal safini vastu).

wilander loodab ljubicicist federerile võrdset vastast, kui haas lõpuks (paratamatult) ikkagi murdub. noh, vähemalt ei saa teda rasvastes juustes süüdistada. või üldse mingites juustes.

h

täna oli mul elus esimest korda vestlus, kus teine vestluspool sai öelda midagi sellist nagu:

The first time I got a call from the White House situation room at three in the morning, I thought it was a great honor. The second time it happened, I thought that of course they would call me. The thrid time, I just wanted them to stop disturbing me in the middle of the night.

selle mulje põhjal, mis härra goble'ist mustpeade maja fuajees aega parajaks tehes jäi, on ta ilmselt sama suur namedropper kui mina. selle vahega, et ta arvab, et tal pole vaja neid nimesid pilduda -- kõik nagunii teavad, kellest ta räägib. aga muidu oli lahe vana. kuigi see pool tundi, mis ma teda tõlkisin, oli küll üks hirmuäratavamaid kogemusi minu elus.

sellises eramajas elamine, kus kütmise eest vastutav isik (isa) on sellest tegevusest peene teaduse teinud, on praegusel ajahetkel küll üsna õnnis. ei ole vaja karta, et kraanist ei tule sooja (või mõnel puhul üldse mitte mingit) vett ja kõik põrandad on nii mõnusalt soojad. vanade mägieestlaste traditsiooni kohaselt on ainult kempsus külm -- kui õuekäimlat ei saa, siis võtame paremuselt järgmise asja.

igale lasteaialapselegi on selge, et samal ajal kui meil siin on ekstreemkülmad, on austraalias väga kuum -- hetkel +40C ringis. arvestades, et oleme tennisemaratoniga alles poolepeal ja minu obsessiivne vaimustus niimõnelegi lugejale mõistetamatuks jääb, üritan tennisejutuga mitte liiale minna. eile näiteks pidin ennast tagasi hoidma, et mitte kirjutada, kuidas sharapova eskaleeruvad kiunatused lööki tehes on täiesti piisavad, et heal televaatajal peavalu tekitada. tahtsin lihtsalt öelda, et olen otsustanud vanale kaardiväele pöidla hoidmise kasuks, et tasakaalustada kuidagi rasvaste juustega noorte poiste pealetungi. niisiis fabrice santoro, sebastien grosjean, tommy haas (kes pääseb siia nimekirja ainult tänu sellele, et ta oma jubeda patsi maha ajas. selle pildi peal näeb kahjuks küll välja nagu psühhootiline massimõrvar) ja eelkõige thomas johansson. siin nimekirjas figureeriks kindlasti ka jonas björkman (kellega ma sünnipäeva jagan), kui ta ainult poleks piinlikul kombel esimeses ringis välja sadanud. ja naistest, maailma 349. reket, vanameister martina hingis.

h

pikku myy says:
seda ma igatahes ütlen, et kui ma saan kuulsaks ja sa tuled minu juurde orgiale ja siis järgmisel päeval müüd pildid justi ja kroonikale, siis see paneb teatava põntsu meie sõprusele

Hanna -- seriously?! says:
misma siis pean tegema nende piltidega?

pikku myy says:
ära rate ja pilt.ee -sse ka pane

pikku myy says:
vaata kodus

Hanna -- seriously?! says:
mis lõbu ma sellest saan?

pikku myy says:
arvad, et ei suuda ennast tagasi hoida?

Hanna -- seriously?! says:
kui ma nüüd ütlen jah, kas sa siis lihtsalt ei kutsu mind oma orgiale?

pikku myy says:
ma arvan küll

h

täna enda nõmme ujulasse toimetamine oli kindlasti seda vaeva väärt, sest ujula oli täiesti inimtühi. nii et kuigi me oleks ennast äärepealt rongi peale unustanud ja mõnel olid kohale jõudes varbad külmand ja mõnel teisel naksusid ninakarvad, hüvitasid saunad ja suurepärased ujumistingimused selle täielikult. tavalise õhtupoolikuse inimsupi asemel laiutasid basseinis tühjad rajad. ausaltöeldes, ma võin ju sukapüksid jalga panna ja salli üle nina tõmmata, nii et kui külm ilm selliste boonustega on, siis bring it on.

peale selle on ujula riietusruum ka suurepärane koht inimestega kohtumiseks. nagu ma juba varem kirjutanud olen, olen seal näiteks kohanud erinevaid pinginaabreid. aga ka kursaõdesid ja täna üht ammukadunud coetusekaaslast. kuna ajalimiit on 90 minutit, siis mingit suurt seletamist seal muidugi siiski olla ei saa.

aga rongi peale unustasime ennast sellepärast, et keha alateadlikult üritas ennast soojemas kohas hoida. ja sellepärast ka, et ma üritasin parajasti võmalikult värvikalt kirjeldada seda, kuidas hugh laurie oma kuldgloobust vastu võttis. siinkohal peaks olema see lõik kuldgloobuste gaalast, aga kuna selgus, et mul ei õnnestu seda kogu failist välja lõigata, siis jääb seekord ära. vaadake siis lohutuseks seda. on küll juba üsna vana, aga vahva ikkagi..

h

rahva tungival soovil vastan küsimusele, "miks hot Vanhanen välja lendas?". ausaltöeldes, ma ei tea. sest mul ei ole seda võimet soome rahva kollektiivseid mõtteid lugeda, mis oli tollel kangesti ehmunult auto esituledesse jõllitavat põdravasikat meenutaval etv korrespondendil, kes pühapäevaõhtuse aktuaalse kaamera ajal mediatalo aatriumist otsereportaazhi tegi (tema ütles, et halonen jäi esimeses voorus tagasi valimata ainult selletõttu, et kuigi soome rahvas kõige rohkem tahab teda tagasi, mängivad nad siiski raskesti kättesaadavaid). ma võin erinevaid põhjuseid oletada. alates sellest, et rahvas ei jaga minu head maitset või ei taha, et mees, kelle tööd peaministrina nad väga hindavad sellest ametist lahkuks. kuni selleni, et hetkel riigitasandil vastutavas ametis olemata sai niinistö vabalt laksida teemal "mis kõik on valesti ja kuidas mina tean nendele asjadele häid ja lihtsaid lahendusi". või et kohati ei suutnud vanhanen otse ja selgelt vastata valimiskampaania jooksul kõige rohkem kära tekitanud küsimusele nato kriisihaldus(=kriisihallinto?)üksuste teemale. viimases yle debatis hakkas ta küsimusele vastama nii suurte ringidega teema ümber, et pärast viite minutit ei olnud situatsiooni sisu mulle oluliselt selgemaks saanud. hetk hiljem võttis kristlik demokraat bjarne kallis (eelnevalt nentides, et õpetajatena oleks nii vanhanen kui halonen läbikukkunud) asja sisu umbes kolme lausega kokku.

tahaks näha, kas teise vooru debatid on rohkem presidendidebatid kui esimese vooru omad. sest kuigi need olid sisukad, valgus vestlus siiski laiemaks sellest, mis üldse presidendi kompetentsi kuulub. ja kuna debattides osales ka viis kandidaati, kellel algusest peale ei olnud mingit võimalust teise voorugi saada, siis on see ka mõistetav -- nende jaoks oli tegemist foorumiga, kus olulised teemad rahva ette tuua ja oma nägu näidata. kuna aga ei niinistö ega halonen mulle eriti ei sümpatiseeri, siis võib debattide jälgimisel motivatsioonist vajaka jääda.

ja sellest võib ka üldiselt probleem kujuneda, sest uurimuste järgi on kaks kõige populaasemat kandidaati paradoksaalsel kombel ka kaks kõige ebapopulaarsemat kandidaati. 20% küsitletutest teatas, et nad ei hääletaks mingil juhul niinistö poolt ja 19% teatas sama halose puhul. (veel ühe paradoksina tegi niinistö tunduvalt ebapopulaarsemaks tema valimiskampaania, kus ta kuulutas ennast töörahva presidendiks. ka halose toetust kukutas paari viimase kuu jooksul üle 10% asjaolu, et ta lähenes valimistele ülbelt seisukohaga "paneme selle jama ühe vooruga kinni", kasutades seda isegi põhjendusena, miks tema poolt hääletada -- nii säästab riigi raha.)vanhanen, bjarne kallis ja rootsi rahvapartei kandidaat henrik lax on juba teatanud, et nemad isiklikult hääletavad teises voorus niinistö poolt, aga oma valijate kaasameelitamisel ei pruugi sellest piisata. võib muidugi loota, et kategooriliselt niinistö vastu olevad valijad olid juba ennegi halose pooldajad ja vastupidi ning et need kontingendid ei kattu. muidu on oht, et niigi juba soomlastele südamevalu põhjustanud madal osalusprotsent, 74 kandis, langeb veelgi.

maa halosel vaevalt jalge all põleb, ta on endiselt teise vooru soosik. aga ilmselgelt ei ole halonen kogu rahva president. õnneks või kahjuks on ta aga vihasema ja aktiivsema osa president ja see on juba päris tugev seljatagune. need valijad ei hooli nii palju sellest, et visiidil hiinasse tegi ta mailisrepsi ja kiitis hiinat inimõiguste olukorra pärast riigis, kuivõrd sellest, et ta on naine ja üksikema ja sots ja whatnot.

aga vanhanen otsustas jätkata blogipidamist ka lihtsa peaministrina. endise ajakirjanikuna ilmselt näpud sügelevad. nagu ta kirjutab:

Päevik ei ole täiuslik peaministri päevik. Ma ei saa siin rääkida valitsuse nõupidamistest või välisriikide esindajatega peetavatest vestlustest. Kõigil, kes minuga asju ajavad, peab olema kindlus, et kohtumiste sisu kohta ei saa kohe netist lugeda. Küll aga saan ma kommenteerida maailma asju ja seda ma ka ilmselt siinse abiga teen. Mitmel teemal, mida avalikkuses käsitletakse, võin anda asjast huvitatutele otse oma kommentaarid, ilma väravalvuriteta.

ja oma blogi kirjutab ja "postita" nuppu vajutab vanhanen tõesti ise. ma arva, et riigijuhi puhul üsna progressiivne tegevus.

h

nonäed. maret ani sai kiiresti oma etteastega ühelepoole. kaotades esimeses ringis 31.asetusega agrentiinlannale gisela dulkole 6:0; 7:6. neid progresseeruvaid numbreid vaadates võiks muidugi väita, et teise ringi pääs jäi soolise diskrimineerimise taha -- kui naised mängiksid ka kolme setivõiduni kahe asemel, siis oleks seis selge. samas peab muidugi meenutama, et viiesetised maratonid on isegi normaalsetes ilmastikuoludes ka tugevatele mehepoegadele paras tükk (eriti grändslämmi tingimustes, kus viimases setis kiiret lõppmängu ei ole -- tundide kaupa niigi võrdsetena rabelenud mängijatel lastakse ikkagi peensusteni välja selgitada see, kumb on parem). aga, nagu kirjutab esimeses ringis välja kukkunud ameeriklane justin gimelstob:

It's so hot that you feel the heat rising off the rubbery rebound-ace surface and right through your sneakers, burning your feet.

h

nagu paarisrakendina käivad grand slamid ja vajadus istuda raamatukogus. nentisin juba õhtusöögilauas asjaolu, et vastupidiselt prantsuse lahtistele leiavad austraalia omad õnneks suures osas aset öistel kellaaegadel. seda tõlgendati kui minu headmeelt, et tennismäng minu uneaega segama ei hakka.

puhtjuhuslikult tuleb siinkohal tõesti kasuks minu kuude kaupa hoole ja armastusega välja arendatud insomnia. aga kui senimaani on hommikune uni ikka hästi maitsenud, siis nüüd tuleb tõesti vist sellestki loobuda. olukorda kergendab muidugi see, et põlvevigastusest täielikult paranemata marat safin ei osale. uue lemmiku valimisega võib mõneti raskeks minna, sest ilmselgelt peaks ta täitma kaks põhilist hindamiskriteeriumit 1) temas peaks olema kirge ja pauerit ja 2) tal peaks olema ka võiduvõimalused. nojah, ja ilmselgelt ei peaks ta olema rõve, sest esimesele kahele kategooriale rafael nadal ju ilmselgelt vastab, aga prantsuse lahtiste vastu kaotasin ma siiski üsna varakult huvi...

h

hmm, imetabane, kuidas igapäevases elus on see tihtipeale täiesti adekvaatne reaktsioon. nii et kulmud on juuksepiiril, istud ja raputad pead. seriously.

teistes uudistes. ma saan aru, et värskelt lahutatud ja pole naist majas, aga no miks peaks siiski arvama, et musta ülikonna ja valge särgi juurde sobib selline erksates köögirätikutoonides lips. või isegi see rõõmsalt sinine. must ülikond ja valge särk pole tänapäeval muidugi nagunii eriti inspireeriv variant, aga vanhanen on ju ometi näidanud, et mõnikord tabab ta sellega kombineerides ka märki.




ja üldse, kas tema kampaaniameeskonnas pole siis kedagi, kes emalikult näpuga viibutaks, kui ta selle ruudulise asjaga välja ilmub. veidi aega tagasi küsis ta oma valimisbloogi lugejatelt prilliraamide vahel valimisel abi, võib-olla peaks lipsude puhul sama vahendit kasutama. seriously.

h

ega ma tegelikult ise ka eriti hästi ei mõista seda võõrastele inimestele helistamise foobiat, mis mul on. või noh, spetsiifiliselt, sellistele inimestele helistamise, kellelt ma midagi soovin, ilma et mul oleks midagi vastu pakkuda. igasugused infoliinid või "vabandage, ega te ei ole sealt bussist mu mobiiltelefoni leidnud" kõned siia alla ei kuulu.

ma ei ole täheldanud enda juures mingit erilist avaliku esinemise paanikat või eksamipaanikat (selleks on minu ellusuhtumine liiga que sera sera), aga kui ma pean tegema kõne ja ennast tutvustama ja mingil teemal abi paluma, siis nöörib küll kurgu täiesti kinni...

h

tänane õhtu kinnitas juba eelnevat tähelepanekut, et on olemas teatud tüüp mehi, kes paneb juba puhtalt oma olemasoluga naisterahvad ennast eriti naisena tundma ja kontrollimatult itsitama (ning kummalisi, teatavat saavutust märkivaid käeliigutusi tegema kui ilmneb, et too mees võib nad autoga linna ära visata, sest ta on sealtkaudu minemas nagunii). kui te ei ole sellist tüüpi mees, siis ei tasu siiski muretseda -- kui me piisavalt toibunud oleme, põlgame me ennast oma tobedate, 21. sajandi naisele täiesti sobimatute reaktsioonide pärast. täpsustusi jne. võib leida liisa juurest.

aga 'popular' kohviku uksepoliitika on nagu väikest viisi loovustest. kui uks ka raputamise peale ei avane, aga läbi klaasi on näha mõnusasti diivanitel lösutavaid inimesi, kas potentsiaalsel kliendil on piisavalt kujutlusvõimet, et üritada siseneda läbi kõrvalasuva akna. tänase observatsiooni põhjal võin öelda, et testi läbib vähem kui 50% kontingendist. kohvikus sees polnud muidugi mingit trügimist. olukord oli lausa nii tshill, et ettekandja unustas ennast vesipiipu tegema ja kaarini saia ahju. kui kaarin ennast talle meenutama läks, ei olnud see küll veel täiesti söestunud, aga teatav must kiht sellel viitas asjaolule, et vastavad protsessid olid juba käivitunud. tütarlaps tõi meile kaks pudelit vürtsikaid kastmeid ja raha tagasi. teatud osad saias olid täiesti söödavad -- eriti kuna see oli tasuta saadud.

h