jalutasime kadriga öösel ühe ajal stockmanni juurest olümpsi poole. vaatame, vastu tuleb mees kuusega. lähemale jõudes selgub, et ei olegi mees, hoopis politseinik on. tassib kuuse stockmanni ees olevasse kuuseaedikusse. ilmselt on kuusevarga teolt tabanud. jõudsime järeldusele, et kuusevaras on kommunist -- tähistab nääre.

homme tartu, ülehomme viljandi... tööd mitte teha on imeline. poolteist kuud veel ees.

h

pärast meeldivat pooltundi mustamäe polikliinikus perearsti ukse taga koos erinevate karguga vanameestega otsustasin vanade aegade mälestuseks number 36 bussiga koju sõita (vanadel aegadel sai sellega hästi kodust ära). peale nõmme raudteeülesõitu olevast peatusest nimega "roheline" astus pika bussi peale paar klassitäit erinevas vanuses lapsi, kellest osad bussijuhi paar peatust hiljem praktiliselt närvivapustuse äärele viisid, sest vajutasid kogu aeg uste avamise nuppu, nii et uksed käisid umbes kuus korda kinni-lahti.

kui me lõpuks minema saime, jätkus sõitu ainult umbes sajaks meetriks, sest võsast kargas järsku välja umbes 10 piletikontrolli. buss tegi viisakalt uksed jälle lahti, aga umbes miljoni tihedalt paigutatud lapse nägemine heidutas neid ja pärast väikest omavahelist arupidamist näitas neoonrohelises vestis kambajuht, et buss pangu nüüd jälle uksed kinni ja sõitku edasi.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

olen oma spontaansetes loomavaatlustes jôudnud tallinna kesklinna linnajaos kohatud jäneste ja rebaste juurest rottideni. need olid muidugi igavesed jurakad rotid, siuksed suuremat sorti kodukassi suurused ja ilmselgelt elukoeskkonnana märgust eelistavad, kellede paari ma täna tööle tulles kanali ääres kohtasin, aga no siiski, rotid? selleni siis olemegi jôudnud?

h

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h

ma ei saa aru, mis värk prantslastel selle elektrikitsipunglusega on. eelmine nädalavahetus kui ma brüsselis korraks hotelli vahetasin, oli kohe tuppa astudes näha, et hotelliomanikud on ilmselt mingist teisest kultuuriruumist -- silma hakkas vähemalt kolm elektrikontakti, hiljem paljastus laua alt veel terve rida. tavalisem on see, et asjade mõistlikuks korralduseks peab vähemalt lugemislambi, halvemal juhul ka minibaari või teleka seinast välja tõmbama. sel nädalal strasbourgis oli kogu elamises konkreetselt kokku 1(üks) kasutuskõlblik pistik. mis tähendas, et telefoni laadides pidi arvuti välja tõmbama, juuste föönitamise ajal telefoni laadida ei saanud ja kuna mul on ju nüüd kaks telefoni, siis oli üldse kõik väga logistiliselt keeruline. tõele au andes oli mu hotellituba muidugi ka umbes sama suur kui mu kohver (jätkates aususe lainel -- kohver oli suur. tshekkinni kaal näitas, et 26,9 kilo). telefone laadisin täna hommikul strasbourg-cdgaulle kiirrongis, kus oli kontakte nagu tatart. aga siin selles kohas, mis kujutab ette, et ta on sas-i laundzh (aga tegelikult on pigem selline 71 ja 72 värava vahele ehitatud soojak) pidin jälle kõik seinad ja nurgatagused läbi käima, et arvutisse elektrit saada. lõpuks leidsin kellegi lapsevankrite ja mähkmekottide tagant kolm hästi varjatud pistikut. teised arvutikasutajad on vist alla andnud.

aga vähemalt on charles de gaulle'i laundzh esimene, mille internett minu blogi pornoks ei pea. prantslased, teadagi, on ju sellistes asjades liberaalsemad ka.

h

mõnikord on nii, et kuulad, mis juttu endal suust välja tuleb ja ei suuda seda uskuda. ega millegipärast ka peatada selle sealt väljumist. pärast on tunne, et peaks keelt liivapaberiga hõõruma või midagi. võimalik muidugi, et tegemist on kutsehaigusega (mistõttu peaks ehk taotlema, et euroopa instutsioonid hädavajaliku ekstensiivse teraapia kinni maksaksid).

sest, täiesti mõistetavatel pôhjustel detailidesse laskumata, siin on mõningaid teemasid, mis on juba igiammu kaigastega surnuks klohmitud ja mis seetõttu peaksid teenitult oma viimast und magama. aga millegipärast sikutatakse laibad iga natukese tagant jälle välja, et neile meelerahustuseks veel paar obadust panna, mis paratamatult lõppeb sellega, et roiskund maitse on suus ja süda natuke paha.

ja kuna see kõik on ammu juba teada, siis peaks vähemalt ise olema niipalju tark ja tubli, et ei hakka esimesel võimalusel antud juhtumite uusi pöördeid ja nüansse jälle teemaks võtma, mistõttu keegi ei saanuks olla rohkem üllatunud kui mina, kuuldes mind ennast seda eile tegemas. kui see ei oleks olukorrale veel absurdsust ja mõttetut draamat lisanud, oleksin ilmselt omaenda jutu peale ka hukkamõistvalt silmi pööritanud. pärast, täiesti oodatult, ei olnud hea olla.

võimalik muidugi, et kuu aega kodutust on röövinud minult adekvaatsuse ja kriitilise mõtlemise, mistõttu ei oska ennast enam sotsiaalsetes situatsioonides korrektselt üleval pidada. elu, kui selline, on üldse kuidagi leebelt teoreetiline viimasel ajal. millisel juhul on hea, et homme, jumala ja prantsuse transpordiametiühingute heast tahtest, siiski koju saab. rong pariisi väljub hommikul kell 5.43, mis on iseenesest niivõrd absurdne kellaaeg, et selle kohta ei oska isegi mingit seisukohta võtta.

h

pikaleveninud brüsseliasumine selleks korraks läbi. ega ta mööda külgi tegelikult ju maha ei jooksnud. sain teada, et pesumaja zhetooniautomaati ei ole mõtet 20euroseid toppida; et see laiatarbejuust, mis mulle poes kõige paremini istub, kannab nime leerdammer; et päikselisel pühapäevahommikul kohvikust vaadates ei ole brüsselgi täitsa lootusetu koht; et kolm nädalat on võimalik ilma internetita elada, aga vaevu. ja veel seda ja teist.

täna hommikul pakkisin oma majasuuruse kohvri ja tulin strasbourgi. viis tundi rongisõitu läbi kolme riigi tundus päris meeldiva väljavaatena -- head vaated, hea muusika, hea raamat. alustuseks istus minu koha peal keegi neurootiline briti tütarlaps, kes põhjendas seda sellega, et ta absoluutselt ei kannata selg ees sõitmist. ja kui ma olin ennast tema vastu istuma seadnud, siis küsis, et kui rong luksemburgist alates teistpidi sõitma hakkab, kas me siis saaksime jällegi kohad ära vahetada. mis tundus mulle siiski liiga palju mööbeldamist selle väikse asja pärast (kas ma mainisin, et mu kohver oli majasuurune), nii et läksin hoopis ja istusin paar pinki edasi, kus ei olnud reserveeritud kohti.

luksis istus minust üle vahekäigu klassikaline keskealine vene paar. kuna seal näitasid istmete kohal olevad sildid, et need kohad on reserveeritud, siis mulle tundus kahtlane, kas nad seal siiski peaksid istuma. kaasas oli kaks suurt kohvrit, mille kantseldamine täielikult papaahhaga härra asi oli. kui saabus piletikontroll, selgus kohe kaks tõsiasja -- et nad tegelikult siiski ei peaks esimeses klassis istuma ja et nad on praktiliselt umbkeelsed. proua üritas konduktoriga vene keeles rääkida ja härra korrutas lihtsalt nõutult "first class, second class, first class etc.". konduktor suunas nad sealt minema, aga umbes kolme minuti möödudes oli proua tagasi ja hetk hiljem ka härra kohvritega ja õrnalt ähkides. ja sinna nad reisi lõpuni ka jäid. tegid teineteisest mobiiliga pilti ja kui saabus toidukäru, siis vaidlesid pikalt, kas priisata ja võtta purk kokat või piirduda veega. jagasid sõbralikult siiski kokat. üldse oli neid päris lõbus observeerida, kuni ma kogemata venekeelelonkajana vahele jäin. proua üritas mult oma praktiliselt puuduvas inglise keeles küsida, millal strasbourg saabub ja mul lihtsalt ei jätkunud südant. kui kuulsid, et olen eestist, ütlesid, et on just tallinnas käinud ja otshen krassiivõi. ja et luks oli ka kaunis, meenutas neile riiat. ise olid vladivostokist. ja põhimõtselt, geograafiast kui sellisest ei olnud neil ilmselt halli aimugi. sest nad küsisid, et kas ma ka tulen luksemburgist, mina vastu, et ei, brüsselist, nemad sellepeale, et ahhaa, see rong siis pärast läheb veel brüsselisse. mina sellepeale jällegi, et eiei, esimene peatus oli brüssel, rong läheb baselisse. nemad sellepeale, et kuskohas see. mina muidugi ei teadnud, kuidas on vene keeles shveits, proovisin ingliskeeles. nemad sellest said aru, et rootsi (kuidasiganes see vene keeles on) ja see tundus neile jumalasta loogiline variant. lõpuks siiski saime selgeks, kuhu riiki rong suundub. nemad kavatsesid pärast strasbourgi frankfurti edasi minna. juhututvusest oli vähemalt nii palju kasu, et kui härra oli omad kohvrid perroonile punnitanud, tõstis ta minu sajakilose kirstu ka rongist maha.

vastu õhtut õnnestus ka puuprantsuskeelne vestlus maha pidada. sedakorda kohalikus nurgapoes, kus poeonu küsis, et kas ma õpin siin, mispeale mina vastasin, et ei, töötan euroopa parlamendis. ja onu tegi mulle sellepeale maani kummarduse. olen enne ka kuulnud, et euromutrid pidid siin hinnas olema, aga ma ei saa päris hästi aru, miks.

poe kõrval hotelli ukse ees seletas kamp mutte soome keeles. mõnikord lööb see keeltepaabel küll lainena pea kohal kokku. siis juhtubki nii, et kui frankfurti lennujaama metallidetekteerija küsib mu käest saksa keeles, et kas ma tegin taskud tühjaks, vastan ma talle silmagi pilgutamata: "oui."

strasbourgi hotellis on täiesti eeskujulik tasuta internett. maailma lõpp on ilmselt lähedal.

h

vaikus eetris peamiselt seetôttu, et hotellis ei ole internetti ja nôukogu majas on väga tüütu internetiga harmoneerumine kauemaks kui meili vaatamiseks vajalik. nädalavahetusel, tundub, tuleb siiski väljasôit interneti levialasse.

muidu toob see kuuks ajaks riigist lahkumine esile igasugused asjatoimetuslikud vajadused. eile külastasin näiteks kohalikku selvepesulat. mis on pooleteist aasta jooksul kolmas minu poolt inspekteeritud sellesisiuline asutus brüsselis ja läks edetabeli tippu juba sellega, et hoolimata teatavast keelebarjäärist (nemad pakkusid flaamit ja prantsust millegipärast, eksole) olid instruktsioonid siiski väga selgelt môistetavad. seoses antud operatsiooniga kerkis aga üles paar tehnilisemat laadi küsimust. esiteks, et mitu korda on id kaarti 40°C juures pestav, enne kui ta kasutamiskôlbmatuks muutub? (minu oma sai nüüd teist korda erilise pôhjalikkusega puhtaks küüritud.) ja teiseks, et kas krediitkaarti pesumasinas pesemine vôiks kvalifitseeruda kôrgema kategooria rahapesuks? iseenesest oli muidugi päris nukker sealt trumliaknast vaadata, kuidas plastik seebivee sees ringi käib.

homses graafikus on mul auk, mis mind muidugi môneti ettevaatlikuks teeb, sest niimoodi saab minust valvetôlk ja sellistega saatus tavaliselt ei hellita. on päris mitmeid teemasid, mida niimoodi lambist lihtsalt tôlkima sattuda ei tahaks.

(aga eile istusin päev otsa inglise kabiinis koos oma lemmikuga, kes mingi hetk tuli lagedale paljastusega, et talle meeldib mônikord koosoleku ajal ajaviiteks kuulata selliste kabiinide naistôlkide hääli, mille keeli ta ei oska. et niimoodi tulevad seksikad hääled kôige paremini esile. vot nii juhtub, kui seda tööd liiga kauaks tegema jääd.)

h

kuna ôueilm ei kannata mingisugust kriitikat, siis tuleb hakkama saada elu pônevaks tegemisega siseruumides. ka on see ôppetund selles, kuidas liigne hea tahe vôib negatiivselt môjuda. kaotasin nimelt eile jakitaskust ära oma mobiiltelefoni (mis ei ole mitte esimene ega teine, vaid kolmas kord antud telefoni kaotada). lühikese, aga täieliku analüüsi tagajärjel jôudsin järeldusele, et parlamenti, tôlkide arvutiruumi, kus lahkudes jakki haarates see ilmselt lihtsalt taskust välja pudenes. 20 minutit hiljem olin arvutiruumis tagasi, aga telefoni sealt tuvastada ei ônnestunud. kôik kôned telefonile jôudsid automaatselt kôneposti, mistôttu lootus selle leidmisele ei olnud suur ja kuna hotellis (mis on seekord väga muljetavaldava arhidektuuriga) internetti siiski ei ole, sattusin ma sellega ka täielikku infosulgu. mistôttu ostsin täna enne tööle tulekut uue telefoni.

ainus loogiline jätk antud loole on muidugi see, et kui ma poolest lôunast parlamenti jôudsin, oli siin juba üldteada fakt, et minu telefon asub planningu kontoris ja mingu ma talle järele. ilmselt oli telefon arvutiruumist leitud ja heatahtlike inimeste poolt kindlasse kohta toimetatud.

lisaks tuleb asjaolu, et liigne agarus on ilmselgesti ogarus välja ka uue telefoni menüüstikust. ilmsesti on ericssoni inseneridel surmigav olnud selle hästi töötava süsteemiga. W580i külge on nad igatahes mitmeid ootamatuid idiootsusi pookinud.

h

ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

ma tean, et pärast kahte nädalat vaikust on eriti lame siia lihtsalt mingi video panna ja peale selle tuleb mul igal ôhtul pähe erinevaid tiraade, millega siin esineda, aga, parafraseerides ühte tuntud rongiônnetust, it's france, bitch, mistôttu ei ole ma niivôrd privilegeeritud, et igal suvalisel hetkel internetiseeruda. niisiis, euroopa parlamendi katakombidest teile minupoolt see. erilise pühendusega hellele.



h

tänahommikuse pärlina läheb igatahes kirja volinik frattini poolt mainitud konverents: "the role of education in schools". vôib-olla frattini seda muidugi päris nii ei asetanud, sest tema rääkis itaalia keeles ja minuni jôudis jutt läbi inglise kabiini tädi, kellel oli defekt nagu michael palini isevalitsejal "life of briani" filmis -- terrorismivastase vôitluse teemalisel arutelul näiteks kuulsime korduvalt "awabsitest".

muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h

eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h

tarvitseb vaid hetkeks telekas sisse lülitada kui säärits juba teatab, et poolfinaaljooksu võitis keenlanna ja mulle meenub kui valus saab olema, kui soome esimesest septembrist analoogkanalid välja lülitab.

h

ma arvan, et see tokyo kuumus on nüüd igavesti minu sees ja tuleb minuga igale poole kaasa. sest ikka on kogu aeg nii palav, toas ja õues ja tööl ja puhkehetkel. ma arvan, seesama kuumus on vastutav ka selle välgu ja paugu eest, mis üleeile öösel siin toimus, sest kusagil peab ta ju realiseeritud saama. aga ilmselt on see ka põhjus, miks ei saa enam üldse rahulikult olla, miks on kogu aeg tunne, et peaks minema ja tegema ja nägema ja muidugi kogema, mis kogu aeg meelde tuletab, et maailm on tegelikult suur ja teistsugune ja on nii palju asju, mida ei tea ja ei saagi teadma, kui ise selle teadmise järele ei lähe.

ja loomulikult on see kuumus see, mis ei lase normaalselt magada, mis hommikuti täiesti obsöönsetel kellaaegadel üles äratab. siiamaani oli see enamvähem okei, sest nädalalõpus pidi ju kohe tööle minema (sellest hoolimata sain paar hommikut oma varajase ärkvelolekuga ema ehmatada), aga nädalavahetusel tahaks siiski magada. täna õnnestus juba vähe paremini, aga kui ema kell 10 hommikul köögiaknast sisse vaadates mind taburetil kõõlumas ja pannkooke söömas nägi, hakkas ta siiski äärmiselt dramaatiliselt maigutama.

no põhimõtteliselt, nüüd on siis täiesti selge, et ümbermaailmalendudel ei ole äriklass mingi luksus, vaid ainuke inimlik variant. kõike seda tööandja poolt võimaldatud isiklikku ruumi aitas muidugi paremini hinnata asjaolu, et hommikul lennujaama poole pürgides oli ilm tokyos muidugi täpselt selline nagu ta oli ja kott oli ikka täiesti kosmiliselt raske, sest kolme nädala jooksul annab väljamaal ikka arutu hulga asju kokku osta. ja see ka, et onu taanlasest reisisaatja nägi välja nagu billy campbell ja oli piisavalt joviaalne, et panna tütarlast unustama, et ta on higine ja kolmenädalase unevõlaga koll.

kodust sai minema hakatud muidugi teatava varuga ja kuni tokyo jaamas narita expressi peale saamiseni kulges kõik ka suht õlitatult (kui muidugi välja arvata see, et iga kord kui seljakotti selga vinnasin, oleksin peaaegu teinud julia robertsit jooksva pruudi filmis ja gravitatsiooni mõjul lihtsalt sirgelt sellili käinud). lennuk pidi minema 11.40, rong pidi lennujaama jõudma 9.58 ja kõik oli üsna peachy kuni too rauakolakas kell 9.20 mingi raudteeliinide välja ääres lihtsalt seisma jäi, nii et mina oma aknast näiteks kaks meetrit eemal oleva kortermaja rõdul kuivavaid hellokittyga käterätikuid imetleda sain. 40 minutit. ingliskeelset inffi null, kuni lõpuks ilmus ukse kohale tabloole ainult teade, et "the train has made an emergency stop because of an accident at funabashi", mis ei sisaldanud siiski olulist informatsiooni selle kohta, milliseid panuseid võiks teha lennukist maha jäämisele. kõik vagunis olevad jaapani bisnismenid olid täiesti vihaleajavalt rahulikud kogu selle tsirkuse jooksul. kui mina juba suht resigneerunud que sera sera positsiooni olin võtnud, hakkas masin ilma pikemate seletusteta jälle liikuma ja jõudis kell 10.40 naritasse (igast uksest paiskus välja ärritunud kaukaasia rassi esindajaid, kes üritasid oma vanaema kummuti suuruste ratastega kohvritega teineteist jalust joosta), misjärel mina joonelt valesse departure lounge'i põrutasin ja sealt juba jällegi pisut paanilisena õigesse läbi murdsin. kogu selle rabelemise ja emotsioonidevikerkaare peale oli muidugi täiesti loomulik, et lend oli kaks tundi edasi lükatud.

nüüd on küll saabunud see hetk, kui motoorne rahutus ja letargia mind korraga tabanud on ja tahaksjubatahaksjuba... kopenhagenist tallinnasse tunni aja pärast.

ma arvan, sapporo (ca 9h rongis) on mu lemmiklinn siin. kui aus olla, siis ma muidugi ei ole sapporot väga palju näinud. rohkem siiski kui näiteks osakat, asahikawat, hiroshimat ja aomorit, mis on samuti linnad, mida me külastasime. saatuse tahtel tutvusime neljapäeva õhtul kogu sapporo trammiliiklusega, tehes ainsamal trammiliinil ära terve ringi. esialgne kavatsus oli küll minna hoopiski köisraudteel (mis on tegelikult hoopis köistee, sest ei pidavat olema rauda ega rongi, ütles toimetaja) maalilist linnavaadet tunnistama, aga juba ajaloost on teada, et head kavatsused tihti nendeks jäävadki.

hommikuks olime unises wakkanais (+7,5h), kus asub jaapani põhjapoolsuselt teine tipp ja kus tänavasildid on lisaks jaapani keelele ära toodud ka vene keeles. kohaliku poe müüja küll vältis osavalt vastamist küsimusele, miks see niimoodi on, aga pärast rongijaamas tagasisõidurongi oodates küsis küll üks ülikonnastatud onu mult kõigepealt, et kas russkii ja minu pearaputuse peale, et kas siis järsku amerikanskii ("estonia" puhul piisab täpsustavaks selgituseks tavaliselt, et see on see koht, kus baruto pärit on).

misjärel pärastlõunaks asahikawasse (+4,5h, aga seda põhimõtteliselt trammiga), kus tegime erilise pingutuse, et näha ainude muuseumi, mis osutus suvaliseks saraks kellegi tagahoovis (loomulikult 500 jeeni) ja siis edasi bieisse (+1,5h), kus külapoemees meid jooksvalt oma sõbra veel avamata hotelli suunas ja hommikul avastasime ennast keset kohaliku põllumajanduskooperatiivi laupäevast laata/noore põllumehe valimist.

pärast kiiret kõrvalepõiget kuumaveeallikasse tagasi asahikawasse, sealt sapporosse (+1,5h), kus paar tundi sai aega parajaks teha kohalikus raamatukaubamajas ja sellest ülejääva aja elektroonikapoe jalamassaažimasinates (kui see kolmandat korda väga otsusekindlalt mu sääremarjadesse haakus, samal ajal mind hellalt talla alt pigistades, nõustusin alariga, et antud masin pakub elu edetabelites tugevat konkurentsi harmoonilisele lähisuhtele). misjärel sapporo lemmikustaatus ainult kindlustus.

kukkumine tuli muidugi kõrgelt, sest kell 10 õhtul istusime aomori rongi peale ja veetsime peaaegu 8 ülevat tundi koledate, haisvate inimeste vagunis, kus selja taga olid aevastavad hiinlased ja jalgadel polnud üldse ruumi. kell 6 aomoris ühest trepist üles, teisest alla ja uude rongi ja siis tunni aja pärast jälle vahetus ja siis veel ainult neli tundi rongis ja umbes täpselt kolm päeva pärast kodusest tokyost lahkumist olimegi täna hommikul tagasi. (lihtne arvutustehe näitab, et rongis sai sai veedetud täpselt pool ajast, 36 tundi).

a ilm, kui te juba küsisite, oli jumalasta normaalne, vahepeal sai isegi pulloveri selga sikutada. tokyos samal ajal olla seitse inimest kuumarabanduse kätte surnud.

h

täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h

meil siin magamisruumiga praegu väga priisata ei ole. näiteks oli täna esimene öö kui lauri ei virutanud mulle kätega vastu jalgu. ta küll ise õhtul väga muretses sellepärast ja tahtis oma tühja kohvrit minu jalgade ja oma käte vahele barjääriks tuua, aga kui ma juhtisin tema tähelepanu võimalusele, et ta sellisel juhul mulle hoopiski kohvri jalgade peale kukutab, loobus sellest plaanist.

see on tegelikult üsna maaliline, kuidas kogu magamisala on puslena voodikohti täis laotud. homme läheb osa inimesi ära, mistõttu ülakorrusel saab vabaks terve tuba, aga me vist keegi ei lähe sinna, sest kesse viitsib. (kunagi kui ma kirjeldasin pepleri tänava alumiste naabrite käitumist 8.märtsil -- läbi vannitoa õhukeste seinte kostus naispoole röögatus: "täna on naistepäev, raisk, keri minema!" -- kutsus keegi seda peene ingliskeelse sõnaga codependency.)

h

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

mitte küll päris kopsupõletik, aga praegu on ikkagi nii, et teised lapsed on karaokes ja mina lamasklen nohisedes kodus. vähemalt on lõppenud see meelemõistusega riskimine ja konditsioneeri arvelt koonerdamine, eriti arvestades, et nüüdseks on kogu põrandapind inimestega ühtlaselt kaetud.

aga eesti väiksus käib vist pool kaasas. sest iseenesest on juba see juhus, et vanim minu kolmest tädipojast on juba juuni lõpust saadik tokyos. aga see, et ta üleeile õhtul mulle siin tänaval vastu jalutas, on tegelikult siiski üsna ületamatu. tegemist on siiski linnaga, kus wikipedia andmetel elab 12 ja pool miljonit inimest.

eile, kuigi tervis oli juba üsna otsakorral, tegin vapralt kaasa väljasõidu tokyost 140 kilomeetrit põhja nikkosse, kus lubati meile näidata vingeid pühamuid ja jugasid ja metsikuid ahve. nikko osutus üsnagi turistilõksuks ja kus pealegi suleti kõik asjad umbes kell 4 ja ahve ei olnud ühtegi. mistõttu suurimaks elamuseks osutuski sõit mäkke joa juurde. mägi oli ikka väga võimas. ja kui me olime lonely planeti soovitust kuulda võttes üks peatus enne tippujõudmist bussist maha tulnud, et köisraudteega üles sõita ja selgus, et see lõpetas töö tund aega varem ja siis ka veel vihma sadama hakkas (ikka sellist, et ühest tilgast oleks teeklaasi täis saanud), siis ütles kohalik toiduputka müüja, et ma viskan teid hoopiski oma ferrariga üles ära. ja ladus kõik kolm oma hipivolksu.

h

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:



h

põhimõtteliselt on tõesti nii palav, et täna haudus tagumik teksapükstes lootusetult ära. iga kord kui mõnest konditsioneeritud ruumist välja astuda, ründab kuumus nagu pahvakuga. nii et ilmselt, teretulemast kopsupõletik, astu edasi, istu lauda, tunne ennast nagu kodus. ja eskalaatori peal seisan ka kogu aeg valel pool (mis tuleneb otseselt sellest, kuidas samuraid mõõka kandsid) ja saan kadri käest sellepärast kogu aeg õiendada. ja siiani pole suutnud leida seda pistikuotsa, mis arvuti euroopa juhtmest jaapani oma teeks, mistõttu trükin siin laenatud ajast. ja olen ka veel lootusetult jetlagged.

aga muidu on kõige vingem. ütleks lausa, et tshill, aga siukse palavusega tundub see veidi kohatu. päeval jalutasime shinjuku juures suures pargis, elu püsis sees ainult tänu ühtlaste intervallidega asetsevatele joogiautomaatidele ja tänaval jaotatavatele reklaamlehvikutele. alustasin ka oma eilehommikul lennujaamast hangitud jaapani mobiili pimpimist. kadri on mu üle uhke.

õhtul üürgasime kaks tundi shibuyas karaokes laulda (mulle oli eriti südamelähedane kylie ja jasoni igihaljas duett 'especially for you', mille me entega väga professionaalselt ja kirgliselt ette kandsime). pärast igat laulu näitas telekaekraan, mitu kalorit laulu esitamisega kulutati. tükk aega oli favoriit kadri valitud instrumentaal-vokaalansambel queeni pala ühendkooridele, "bohemian rhapsody", mis vabastas meid 7.8 kilokalorist, aga lõpuks tegi aerosmithi 'i don't want to miss a thing' sellele siiski pika puuga ära, tulemuseks 9.9kcal.

öösel tulime kadriga taksoga koju kichijojisse, rikkurid nagu me oleme, ja mina sain praktiseerida oma prantsuse keelekeskkonnas omandatud kogemust aru saada keelest, mida ma üldse ei oska, sest kadri ja taksojuht vestlesid elavalt barutost, sellest, kas eesti on musta mere ääres, miks roppongi ei ole äge koht jne.

a sellega, ma arvan, võiks täitsa ära harjuda, et iga päev sööd ennast silmini sushit täis ja maksad selle eest näiteks 60 krooni. (või et kui tuleb öösel kell 3 teksaemergency, siis on selle jaoks ettenägelikult olemas 24h teksapoed...)

h

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h

ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

terve eilse hommikupooliku käsitlesime ôhust pihustamist. mis tundub ikka üks värdjas väljend juba esimesel pealevaatamisel, eksole, aga proovige öelda seda umbes sada korda ja vaadake, mida temast siis arvate. ei pea isegi järjest ütlema, vahele vôite pikkida selliseid sônu nagu 'artikkel', 'direktiiv', 'pädev asutus', 'proportsionaalsus', 'kaasotsustusmenetlus' jne. pôhimôtteliselt sai selle ôhust pihustamisega nalja veel terve päeva, sest seejärel tundus see sobiv lahendus ka igasugustele isikliku elu probleemidele.

schumani metroojaama trepi juures on ônneks tagasi see onu, kes sellel kandle ja ksülofoni hübriidi meenutaval pillil kreeka viise mängib. ei teadnudki teda taga igatseda kuni üks hommik oli seal mingi teine onu, kes tegi miskit klarnetiga. ei jäänud sinna küll kauaks passima, aga minu sealviibitud aja jooksul tema poolt valla päästetud helidest ma küll mingit viisi kokku panna ei suutnud.

a mul nüüd selleks suveks töötamisega kôik (kuigi kôiksugused institutsioonid on mind ülejärgmiseks nädalaks brüsselisse üritanud moosida). augusti lôpus vaatame seda asja uuesti. esmaspäevast ilmselt juba edela-soome saared ja omaenda vana hea kaherattalisega harmoneerumine.

h

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

hmm, arlanda lennujaama sas-i lounge'i internet teatab mulle praegu, et ei saa mind mu oma kodulehele lasta sest:

URL: hanna81.planet.ee/
Category: Pornography

no rootslased on ju tuntud piprad, aga ikkagi, mismõttes?

h

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h

aru ma ei mõista, miks need volinikud alati ilmtingimata peavad punnitama inglise keelt rääkida. no rehn ja piebalgs ja hübner, kelle pikki kõnesid regioonide komitee täiskogu istungil ma täna tõlkisin, vähemalt oskavad üsna rahuldavalt keelt, mitte nagu üks teine volinik, kes ka ilmtingimata inglist purssima peab, sest tema tõlkesse ei usu. aga need maailma rahvaste aktsendid olid siiski meelierutavad. mõnikord läks ikka päris tükk aega, et, samal ajal ise edasi tõlkides, mõni sõna ära deshifreerida ja see siis kusagile teksti vahele surada. rehniga polnudki nii hull, sest soome aktsent on küll kole ja kandiline, aga siiski selge. ja ausaltöeldes oligi antud tõlkemeeskonda arvesse võttes niimoodi parem. kui pärast soome keelest inglise keelde tõlget teinud kolleegiga kõrvuti majast väljusin, tekkis mul küll kange tahtmine teda lüüa -- kui te ei ole kunagi kuulnud, kuidas täiskasvanud meesterahvas mikrofoni mökitab, siis ei ole te tõesti ka millestki meeldivast ilma jäänud.

aga muidu õnnestus mul nende kahe põneva regioonide komitee päevaga endale uut tüüpi sudoku lahendamine selgeks õpetada. olen tuvastanud, et see aitab hästi motoorse rahutuse vastu ja samas ei takista üldse tähelepanelikult kuulamist.

h

nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

dääm. postimees, of all things, oli siis see, mis saatuslikuks sai. olen küll kôvasti punnitanud sel aastal, et mitte 'american idoli' vôitjat teada saada enne kui ma ise saadet näen, aga nüüd avasin postimehe ja... dääm.

mitte, et see saade ise nii oluline oleks, aga pärast sarnast äpardust eelmisel aastal, tegin ma sel aastal tôesti pingutuse seda mitte teada saada.

h

üldiselt ma ei ole lôhnade osas väga tundlik vôi emotsionaalne (helide osas olen ikka kôvasti tundlikum ja emotsionaalsem olnud kogu aeg), aga strasbourg on seekord topeltkahurid välja toonud ja paiskab ôhku kahte mu lemmiklôhna korraga -- jasmiinid lôpetavad ôitsemist ja pärnad alustavad. täna ôhtul tööle jalutades tulid seega matsud vasakult ja paremalt. päevane talumatu palavus on ka taandunud tavalise kleepuva 24-25 kraadi peale.

aga hotellituba on mul seekord kohe hommikusöögisaali kôrval, mistôttu eile hommikul jôudsin enne tööd isegi karbitäie mingeid helbeid piimaga sisse virutada endale. esmaspäeva hommikul (pärast seda kui olin frankfurtis bussi peale saamise nimel olnud sunnitud kaklema 41pealise prantsuse turistpensionäride hordiga, kes ennast kôik eriti ôigustatud subjektideks pidasid ja hotelli jôudnud veidi pärast ühte öösel, kusjuures vastuvôtus olev noormees teatas, et mul ei ole vaja ennast tutvustada, sest ma olen absoluutselt viimane saabuja), kui ma meeleheitlikult magada üritasin, hakkas läbi kahe ukse siiski sisse tungima ilmeksimatu munapudru aroom. suutsin sellest siiski üle saada.

h

ahjaa, ja kui peale minu peaks olema veel musjöö stephen colbert'i talendi austajaid, siis nende jaoks siia ka link maiuspalale. colbert on näinud suhteliselt palju vaeva, et avalikkuse ees mitte rollist välja tulla, aga eelmisel sügisel rääkisid tema ja jon stewart 'rolling stone' ajakirjas päris pikalt tegelaskuju 'stephen colbert' loomisest ja sellest, kuidas colbert'ile tegi kõige rohkem muret see, et ta ei tahtnud jätta muljet, et ta on jobu. antud videost tuleb ilusti välja, et ka on selle probleemi enda jaoks ilmselt lahendanud ja kuidas ta selle lahendanud on. minule isiklikult meeldivad kõige rohkem just need hetked, kui ta ei suuda rolli hoida ja naerma hakkab.

ei hakkanud videot siia üles toppima, sest see on vist jälle selline, mis lehekülje avamisel kohe stardib.

kahjuks ütleb asjaolu, et ma ilmselt eile piljardit mängides oma selja veidi ära tõmbasin päris palju minu trenniharjumuste kohta. aga vähemalt ei läinud kogu tund aega ühe mängu peale nagu vanasti mõnikord juhtus, vaid saime marioniga lausa kolm mängu mängitud.

et siis eile õhtu oli pühendatud sportmängudele, milles mina ja mu pinginaaber sakime. alustasime tunniajase setiga al mare bowlingus, kus minu laeks jäi 86 (samalajal kui raja kohale olid kinnitatud rajarekordid ja antud rajal oli see 300, ehk siis maksimum). selle paari aastaga, mis on möödunud minu viimasest bowlingust, on igatahes harrastus tõsiselt hoogu võtnud, sest vasakul ja paremal laksisid tädid ja onud, kes veeretasid varustuse kohale spetsiaalsetes ratastega kohvrites, sikutasid spetskinda paika, lõid oma kosmiliste mustritega isiklikud pallid läikima ja kukkusid jäiga randmega täistabamusi virutama. millest kõigest me siiski ennast häirida ei lasknud, vaheldumisi palle vasakult ja paremalt renni saates.

ja siis, soovimata õhtut veel lõpetada, tuli piljard, vana kooli kõrval piljardisaalis. mis läks oodatust isegi paremini. kui see täna hommikul kange seljaga ärkamine välja arvata muidugi. bowlingust on ilmselt parema käe pöial kange.

h

nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h

õhtul täiesti tühjakspigistatud ajuga hotelli poole jalutades prevaleerib mõnikord küll teine arvamus, aga tegelikult frustreerib mind kõige rohkem ikka see hommikune ärkamine. ja sealjuures kõige rohkem see, kui paindumatu on minu tööpäeva algus. asjaolu, et mitte mingi nipiga ei ole võimalik endale põhjendada veelkordset 'snooze' nupu kinnivajutamist ja veel kümmet minutit (mis, ma tean, ei päästa tegelikult midagi, aga on nii mõnus -- maailma mõnusaim tunne on minuarust see, kui sa teed kogemata poolteist tundi enne määratud ärkamisaega silmad lahti ja avastad kella vaadates, et sa võid veel tükk aega edasi magada) tekitab mulle lausa füüsilist valu.sest kui koosolek algab kell 9, pean mina kõige hiljemalt selleks hetkeks ka seal kohal olema.

mistõttu olen ma viimase kolme nädala jooksul päriselt hommikust söönud ainult umbes 1 korra. sest tööpäevadel ma kunagi ei jõua selleni -- selleks ajaks kui ma ummisjalu hotellitrepist alla torman on juba viimane aeg jalgadele valu anda. ja kui ei ole tööpäev või kui töö hakkab hiljem, siis, kompenseerimaks eelnevate päevade kannatusi ja seda, et ma põhimõtteliselt pipi-meetodil (ainult vastupidise efekti saavutamiseks) ennast olen pidanud voodist välja tirima (kellaajal, mis minu jaoks on praktiliselt keset ööd), magan ma selle lihtsalt maha. pühapäeval, kui ma kella kahe ajal sättisin ennast kinno minema, küsis ilus mees minult, et kas ma põhimõtteliselt hommikust ei söö. vastasin, et ei, hommikusöögi osas mul põhimõtteid ei ole, küll aga hommikuse une osas.

h

nädalavahetusel on brüsselis olla ikka täitsa teine tera. kasvõi juba sellepärast, et olen olnud sunnitud silmitsi seisma kahe varem varjatuks jäänud asjaoluga -- et brüssel ei piirdu ainult suurte kivist majadega ja hotellipersonali päevaste toimetustega. tsiviilisiku elu algas tegelikult juba eile pärast tööd, kui kohalikus pesumajas nädalajagu musta pesu masinasse ladusin. roosad stringid on nüüd sinised, kogu muu kraam tuli samas värvivalikus välja, milles sisse läinud oli.

tänane päev algas põhimõtteliselt sellega, et mulle trügis tuppa ilus mees. ja siinkohal ei räägi ma mitte timothy dalyst, kelle etteastet 'grey anatoomia' spinn-offis ma kohe hommikuseks maiuspalaks nautisin, vaid mehest, kes tahtis tingimata ära vahetada minu toaukse sisemise poole külge kinnitatud tahvlit selle kohta, mida peab tulekahju korral ette võtma. kuna hotellis elades tegelikult kaob ära igasugune motivatsioon mingisugustki korda pidada (sest nii kui sa majast lahkud, teevad toateenindajad nagunii su ööpesust sulle padja peale lipsu), siis pidin suurte pühkivate liigutustega eile puhtaks pestud pesu teise voodi pealt kokku tõmbama. õnneks olin mehe saabumise ajaks juba dushi all käinud ja riided selga pannud.

kruvimise kõrvalt küsis mees, et kas mulle ei meeldi brüssel või et miks ma päikselisel päeval toas konutan. seda küsis ka, et kust ma pärit ja siis täpsustavalt, et "estonia, that's next to russia, right?" ma olen siin juba seekordsest tulekust saadik mõelnud, et kas kõik, kes siin teavad või teada saavad, et ma olen eestlane, mõtlevad, et ahhaa, sealt väiksest natsiriigist, aga ilusal mehel ei süttinud küll mingit pirni peakohal. kui plaat oli ukse peale kruvitud, läks ilus mees ära ja järgmisena, umbes kümme minutit hiljem, murdis sisse koristaja, ehmatas mind nähes ja pani tagurpidi välja. mille peale koputas ilus mees jälle uksele ja ütles, et koristaja tahab vist teada, et ega mul tingimata ei oleks vaja, et mu ööpesust padja peale lips tehakse. (tegelikult lihtsalt teavitas, et nüüd on minu üks ja ainus võimalus tuba täna korda saada). avaldasin soovi käterättide vahetuse järele, misjärel ilus mees ütles seda koristajale eglaselt ja ilmekalt nagu väiksele lapsele prantsuskeeles ja mulle vabandavalt, et koristaja on venelane ja ei saa ilmselt ühestki keelest suurt midagi aru. koristaja olekust tol hetkel võis igatahes välja lugeda, et saab kõigest suurepäraselt aru ja ilusa mehe ilu teda ei peta. natuke aega hiljem saabus käterättidega, küsis mu käest, et kas ma oskan vene keelt (ma ei mäleta, mis keeles ta seda küsis) ja kui ma vastasin, et nemnooshka, siis edaspidi esitas mulle kas-küsimusi (noh, näiteks, et kas ma olen tallinnast. ja et tema on moskvast). ja isegi temal polnud sooja ega külma sellest, et ma ilmselt väike fashist olen.

pärast läksin ikkagi välja. ma ei teadnud isegi, et kas poed on lahti või nii (arvestades, et nädala sees pannakse nad sellisel ajal kinni, et ükski töölkäiv inimene ei saa küll kuidagi sinna jõuda, võis siiski oletada, et on). 1.mail olid küll kõikidele poodidele metallkardinad ette tõmmatud. välja arvatud alimentationid, araablaste nurgapoed (mis ilmselt nii siin kui prantsusmaal mingi eriklausli alla käivad). ostlemise tänaval oli muidugi miljard inimest, kellega õlatunnet saavutada, aga kõik vajaliku sain siiski välja võideldud.

koju tulles ostsin poest karbitäie maasikaid. ilus mees seisis hotelli kõrval tänavanurgal ja üritas otsustada, kas minna üle tänava hiinakasse sööma või mitte. mind nähes saatis mu siiski galantselt ukseni.

h

seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h

sessiooninädala neljapäevale iseloomulikult on parlamendihoonetest saanud kohvrite ja kastide rägastikud, sest kohe saab aset leidma suuremat sorti eksodus. kohvreid on tôesti muljetavaldav valik ja neid on asetatud kôikvôimalikesse praegudesse ja nurgatagustesse, aga ka näiteks keset koridori, kui see parajasti kôige sobivam variant on tundunud. kastidega on küsimus organiseeritum, sest kastid on igal ametnikul niiöelda standard issue. enne strasbourgi tulekut laovad kogu brüsseli kontori sisu nendesse ja asetavad koridori, kastid sôidavad siis nendest sôltumatult strasbourgi. neljapäeval on need kastid siin jällegi lademetes koridoris liiklust takistamas, ootamas, et nad jälle brüsselisse tagasi sôidutataks.

aga tänast postimeest lugedes tekkis tunne, et see leedu saadik, kes eile liberaalide franktsiooni koosolekul pronkssôdurist minevikuvormis rääkis, oli ehk rohkem hiromant kui oleks osanud arvatagi (vôimalik muidugi, et selgeltnägijaomadused olid hoopis nendel leedu kabiini tôlkidel). aga henrik laxi vastu tekkis küll professionaalne hellus, kui ta ütles, et tema soomerootslasena on temal maailmakôigeeeskujulikumaks peetud vähemuspoliitikaga soomes hoopis vähem vôimalusi oma igapäevaelu rootsi keeles elada kui eesti venekeelsetel elanikel vene keeles, nii et venelaste vingumine teemal, kuidas eestis ei austata venelaste pôhiôigusi on pehmelt öeldes kohatu.

h

mida hilisemaks tiksub kell, seda rohkem, teadagi, langeb töömoraal. millist asjaolu nentisid nukralt ka need saadikud, kelle südameteemad olid täna ööplenaari päevakorda lükatud (keegi kasutas ka elokventset väljendit graveyard shift). teiselpool klaasi väljendus see näiteks selles, et volinik stavros dimase viimase sõnavõtu ajal, umbes kell 23.45, suutsid soomlased ilmselt teha kanalikaaperdamise rajarekordi, pannes täiesti takistamatult neli minutit järjest inglise kanalisse puhast soomet. kuna dimas rääkis ise inglise keeles, siis ei hakand keegi sellest suurt numbrit ka tegema, isegi mitte need kaks saalis olnud soome saadikut, kellele soome kanalist midagi asjalikku kosta ei olnud. ilmselt oli kõigi jaoks juba palju olulisem silme ees terendav võimalus õhtule jääda. eile fraktsioonikoosolekul, kui bulgaarlased kaks korda inglise kanalile ekslesid, kukuti igast suunast ikka kõvasti kiiremini vehkima.

h

eile sai kodus küll keksitud, et seal, kuhu mina lähen on väljas pidev 25C. täna, kui väljas oligi pidev 25C oli nutt muidugi kiire tulema, sest ma ju teadagi vihkan kuuma ilma ja praeguses olukorras oli 25C ikka päris palav küll. puud on moodustamas ka sellist meeliülendavat dzhunglit, nii et pôhimôtteliselt vôib nentida, et strasbourgi on saabunud suvi. ônneks on parlamendi maja meeldivalt konditsioneeritud ja kuna tööpäeva eeldatav lôpp on täna kell 22.30, siis ehk saab hotelli ka ilma, et surm silme ette tuleks.

h

see on tegelikult jumalasta äge, kuidas viimasel ajal on kogu informatsioon ja isegi analüüs täiesti avalik. et põhimõtteliselt keegi ei saa kellelegi midagi rääkida ilma, et see jutt kohe kusagile ei edastuks, nii et kõik on kogu aeg kõigile teada. päriselt ka. kuna midagi eriti tõsist minu enda elus toimumas ei ole, mis sõpradelt pieteeti ja konfidentsiaalsust nõuaks, siis on kõik minupoolest okei. selline infokiirtee (kuigi see ei ole päris õige kirjeldus asjadele, aga "inforingtee" ei anna jällegi seda tempot edasi) lisab elule vürtsi. juttu jätkub kohe kauemaks ja see, kuidas asjad, mida sa ise kusagil maininud või mille üle sa valju häälega arutlenud oled juba kohe teatud vindi peale saanuna sinu juurde ringiga tagasi jõuavad, on lausa peadpööritav. looduslik high.

mistõttu eile sai näiteks täiesti vabalt, näidete varal, mida isegi ei pidanud mainima, arutleda omavahel, et kui suhe läbi, siis kas kuulutakse pigem sellesse nulltolerantsi koolkonda, kes hävitab kõik kontaktid ja põletab kõik sillad või pigem sellesse, kes ikka ei raatsi minna lasta ja mõnel külmal talveõhtul vanad e-mailid ette võtab, vanad mp3-d peale lükkab ja pärast, endal silm udune, tõsimeeli mõtleb, et tea, kas sai ikka õigesti tehtud ja tea, kas nüüd on juba hilja jälle ühendust võtta. (ma olen raudselt koolkonnas nr.2, aga ma olen üldse suur kahetseja, nii et mõnikord, kui suhe, mis ennast juba täiesti ammendanud on, ikka kuidagi ära lõppeda ei taha, siis ma kahetsen ikka kibedalt, et clean breaki tehtud ei saanud).

ja veel üks asi selle suure avameelsuse juures on see, et kuna kõik nagunii teavad kõigi kohta kõike, siis võib küsida ka kõike. kõigi käest. mis muidugi tähendab ka seda, et ise ei tea ka kunagi kust suunast mats tuleb.

h

kuna midagi eriti öelda ei ole, eksole, siis panen siia natuke vilesid ja kelli. ehk siis viimase nädala vist kõige popim netivideo.

(kuna seda videot ei andnud siia niimoodi postitada, et ta lehe avanemisel kohe tööle ei hakkaks, siis panen siia nüüd hoopis lingi lehele, kust ta pärit.)

ja lihtsalt, kuna topelt ei kärise, siis teine veel. ma pole just kõige suurem ricky gervaisi fänn (extras istus mõneti rohkem, aga briti office oli minu jaoks ikka natuke liiga karm kraam), aga see on minuarust päris hea. eriti jamie oliveri ja bob geldofi osatäitmised.



täna õhtu oli muidu päris vahva. endine naabrimees mängis bassi ja noor lootusandev näitleja copped a feel, möödaminnes ja kogemata, aga siiski.

h

olin juba suutnud täikelikult unustada sellise fenomeni nagu delfi olemasolu, aga kuna eile sai väikestviisi valgevenet vabastamas käidud, siis juhiti sellele jällegi minu tähelepanu.

naiivne oleks ju väita, et kommentaarid antud aktsioonile mind jalust rabasid. sest delfi, kui peldikuseinafenomeni lipukandja on ju ammusest ajast juba teada. pigem hämmastas mind justnimelt see, et enamus sellest ei olegi nagu peldikuseinalikud madalalaubalised röögatused, vaid ikka suhteliselt pikk heietus sellest, et demokraatia ja sõnavabadus on saatanast. ja et valdav enamus loole tulnud 22st kommentaarist ongi sellised, mitte et mõni jobu on lihtsalt laksind ja mõni jobu on lolli juttu ajand ja siis on vähegi mõistuse juures olnud inimesed öelnud, et no kammoon.

et siis mind ausaltöeldes ehmatab ikka päris tõsiselt kui ükski inimene selliste mõtteavaldustega lagedale tuleb. sest mulle siin minu mulli sees on ikka tundunud, et me oleme, ühiskonnana või nii, ikka põhilistes mängureeglites kokku leppinud. et me oleme midagigi suutnud ajaloost õppida. aga eks ilmselt inimesi on igasuguseid. tahaks lihtsalt loota, et kui laine (kontratieffi oma näiteks) jälle sellesse punkti jõuab, et häda käes, on minu kõrval ikkagi piisavalt neid, kes saavad aru kui libe järsak on demokraatia osas järeleandmiste tegemine.

lehest sain täna teada, et tuletõrjujad streikisid eile sellepärast, et neile tundus, et lennujaama juhtkond ei rispekti neid piisavalt. ilmselt on see streikimiseks sama hea põhjus kui iga teine (kuigi muudab lennujaama bussipeatuses olnud üleelusuuruse plakati "60 000 people love their airport job" -- sõna "love" asemel oli seal ainult suur punane süda -- natuke irooniliseks).

rispekt on oluline muidugi igas töökeskkonnas. seda ma ei tea, kuidas on lood minu ülemuste rispektiga minu suhtes. tegelikult ma isegi ei tea eriti, kes minu ülemused on. koosolekute ja asjade juhid ikka tavaliselt tänavad koosoleku lõpus ka tõlke, hoolimata asjaolust, et meie oleme need kaabakad, kes ähvardavad punkt kell pool seitse minema jalutada. see koht, kus me peame ütlema, et eesistuja meid tänab, on alati keeruline ja tavaliselt me lülitume selleks hetkeks mina-vormilt üle tema-vormile. noh, et mitte "ma tänan ka tõlke", vaid "eestistuja tänab ka tõlke", et ei jääks muljet nagu me ise endale õlale patsutaksime. kuigi mõnikord on küll tunne, et tahaks mõnda inglise kabiini tõlki tänada, kes raskest päevast läbi on aidanud. neljapäeval ja reedel oli seal näiteks james rose, kelle uskumatult mõnus hääl ja sujuv tõlge põhimõtteliselt oligi see, mis mul katuse paigal hoidis. ta on minuarust muidugi ka väga ilus, aga kuna ta istus kaugel teisel pool saali ja kahte klaasi, siis võisin tema välimuse häälele ainult juurde kujutleda. kolmapäeval jällegi oleks MVP tiitli andnud sellele slovakkia kabiini poisile, kes seal retuuri tegi. kõige parem retuur, mis ma kuulnud olen ja kuna inglise kabiin oli tol päeval kollektiivselt märkimisväärselt kräpp, siis ka päeva parim inglise keel.

aga, tulles tagasi rispekti juurde, arvestades, milline on kollektiivi ülesehitus ja töökeskkonna füüsiline suurus, on kabiinikolleegide vaheline rispekt eriti oluline. täielikku rispekti iga eraldi inimese vastu on muidugi raske saavutada, sest inimesed on erinevad jne. aga rispekt kolleegi vastu töösituatsioonis peaks ikkagi elementaarne olema. iseenesest meil ei ole väga palju tööülesandeid -- kui on sinu kord tööd teha, siis sa kuulad, mis klappidesse tuleb ja ütled sellesama jällegi mikrofoni edasi, kui ei ole sinu kord tööd teha, siis sa istud vaikselt, hoiad sündmuste kulul silma peal ja EI SEGA TEISI, eelkõige aga seda inimest, kes parajasti tööd teeb. ja selle hindamisel, et mis võiks teisi segada, on muidugi teatud universaalsed kriteeriumid (ei tõmble, ei krabista ega sosista jne), aga sama hästi võid sa lähtuda ka sellest, et see, mis segaks sind ennast, segab ka kolleegi. mind isiklikult ei ole tööd tehes ülemäära lihtne segada ja ma pean tunnistama, et selle juures, et kabiinikaaslased reedesel tööpäeval praktiliselt terve selle aja kui mina tõlkisin, omavahel itsitasid ja nahistasid, segas mind mürast tunduvalt rohkem just see, et oma käitumisega näitasid nad üles täielikku austuse puudumist minu ja mu töö vastu.

h

koosoleku lõpetuseks teatas kaks päeva väga sakslane olnud eesistuja õela muigega, et mina jään nädalavahetuseks brüsselisse, aga teie, sakkerid, vaadake ise, kuidas koju saate, sest brüsseli lennuvälja tuletõrjebrigaad streigib hommikust saati ja suurt miskit sealt õhku ei tõuse. ja mina mõtlesin, et ongi ju ainult aus, et see ainumas kord, kui ma olen otsustanud kohe viimase tööpäeva õhtul tallinnasse tagasi lennata, mitte järgmisel päeval rahulikult läbi kopenhageni või stockholmi nagu tavaliselt, leiab aset kõikehõlmav lennuhalvatus. passisin siis nõukogu tõlkide puhkeruumis paar tundi, kõik sebisid ringi ja üritasid teada saada, kas nad peavad tagasi oma hotellidesse minema ja manguma, et neid veel üks öö seal peetaks. üks soome tõlk nentis ka ohkega, et kui kümme aastat tagasi vabakutselisena alustades tundus millegipärast väga oluline samal päeval koju saada, siis nüüd on ootused märgatavalt alanenud ja rõõmu põhjustab juba see, kui üldse koju saab. läti poiss otsustas maandada oma riskid ja rongiga amsterdami põrutada, et siis sealt õhtul riiga saada. niipalju siis 21.sajandist ja kahanevast maailmast. streigiga saadi õnneks kella viieks siiski ühele poole. terve lennuväli oli risti-rästi täis lennukeid, mis päev otsa kusagile ei olnud saanud. tallinna lennuk hilines siiski ainult tunni, mis estonian airi jaoks on täiesti normaalne ka täiesti normaalsel päeval.

h

täna, sel ajal kui mina suures kivist majas tööd tegin, läksid väljas puud lehte ja parki tulid papagoide parved. õhtuks oli suvi käes. merode'il nägin umbes 15pealist lühikeste käiste ja pükstega kampa jalgratastel, pakiraamile kinnitatud kõvasti kraami ja magamiskotid, nii et ilmsegelt oldi suundumas rattamatkale.

suures kivist majas sellesmõttes ikaldus, et põhimõtteliselt kolmandat tööpäeva järjest kirjutati minust raport. kuna mul puudub ambitsioon kui selline ja üldse teen ma oma tööd kogemata, siis selle raporti sisu jätab mind keskmisest rohkem külmaks. pealegi, eelmised kaks raportit kuulutasid mu täitsa normaalseks, kahe nädalaga ju nii suurt allakäiku ka olla ei saanud. aga asjaolu, et üldse ei saa enam normaalselt tööl olla ilma, et keegi su igal liigutusel silma peal hoiaks, on ikkagi vähe tüütu.

sellesmõttes on kirega muidugi ka kehvasti, et siuke elurõõmus põrge puudub tööpäeva lõpus ikka sammust absoluutselt. täna läbi juubelipargi hotelli poole kõmpides ei viitsinud isegi kõrvaklappe kõrva panna. tahaks ainult voodisse pikali ja raamatut lugeda ja seriaale vaadata ja mitte mõelda sellele, et homme kell pool kümme hakatakse saalis 50.1 rääkima politseikoostööst ja naples II konventsioonist ja oma rollile selles ürituses. sügisel olid 10-11 tööpäevaga kuud täiesti normaalsed. aprillis on kaheksa ja praegu, kui nendest üks läbi sai, ei täida see väljavaade mind erilise rõõmuga

h

mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h

heitlikud kevadilmad ja minu mitte piisavalt fleksibiilne garderoob päädisid sellega, et põhimõtteliselt tulin neljapäeval otse lennujaamast voodisse ja ei tõusnud siit enne tänast hommikut. millest on sellesmõttes muidugi kahju, et selletõttu jäi tegemata rida vahvaid asju. aga teisest küljest olin ma suht narts juba ilma selle külmetusetagi, mistõttu ehk oligi hea idee veidi jalad seinale panna.

aga haigena reisida on ikka täielik pask. ja mittebisnise korras oleks see ilmselt veel pasam olnud, sest nüüd, olles ärganud kell seitse, okas kurgus ja silmad kinni kleepunud, ennast voodist välja vedanud, retseptsioonis arvet nõudnud, seejärel arvet maksnud (taipamata, et nad mulle sinna ühe öö vähem kirjutasid ja sellevõrra ka vähem raha võtsid), trammi peale loivanud, bussi peale loivanud (kus me kuni natoni miljonikesi olime), sisse tshekkinud, sõitnud umbes seitsme eskalaatori ja kahe kilomeetrise liugteega (sest brüsseli lennujaam on nii suur, nii suur), sain ma vähemalt turvakontrolli sas-i vipkliendina ladusamalt läbida ja seejärel kobida laundzhi endale meesaia ja teed piimaga tegema (millest poole ma muidugi promptly endale kõhu peale kallasin). see küll tervist väga ei parandanud, aga natuke siiski lohutas.

aga laundzhionu teatas mulle juba ukse peal antud kellaaja jaoks andestamatu elurõõmsusega, et just alates tänasest saate te siin piiramatult tasuta wifis olla. mistõttu saingi võimaluse sattuda the onioni uuele teenusele ja paras kõhutäis naerda.

h

nendest pikkadest lennureisidest ja ilmselt ka kuivast kapiõhust on mu silmad tänapäeval niiöelda eriti märja koha peal. nii kui midagi naljakat kusagil tuvastan, on nägu kohe pisaratest märg. praegu näiteks sattusin lugema 2004 aasta mais siia blogisse tehtud kommentaare. tuleb vist hakata silmatilku kasutama, kuna elu on piisavalt absurdne, siis ma ju naeran päris palju.

ja peale selle tõmbleb mul juba kolmandat päeva parem kulm, kohati lausa nii, et mulle tundub, et ma näen seda oma parema silmaga. ilmselt närvid läbi. eelmine nädal komisjonis sai ikka kogu raha eest tööd teha. tahaks juba koju. kaks päeva veel.

h

eilne täiesti turismivaenulik ilm (mille käigus sai siiski niimõnigi linnuke kirja) on täna asendunud täiesti vastuvõetava keskeuroopa varakevadega. kahjuks aga sai eile jalad ribadeks trambitud, mistõttu täna suundusime hoopiski kunstisaali. d'orsay muuseum oli isenesest päris vahva koht ja küllastumust õnnestus seal siiski tunduvalt pikemaks ajaks vältida kui eelmine kord louvre'is (kus juba pärast murdosa maalide, ehk siis umbes sajakonna, läbivaatamist hakkas kogu väljapanek pigem tapeedina tunduma). kõigi piltide pealkirjad olid muidugi ainult prantsuse keeles, aga õnneks üsna lakoonilised (degas' pilt "vannist väljuv naine kuivatab vasakut jalga" näiteks). ühe pissarro juures sattusime siiski hätta ja see pilt on nüüd meie jaoks ilmselt igavesti tuntud kui "ahh, persse, ütleb tütarlaps bagetiga".

nüüd igatahes jalad protesteerivad valjult, et nende kallal on vägivalda toime pandud ja mina pean kohe oma kodinad kokku korjama ja gare du nordi poole raiuma hakkama, et brüsseli rongi peale jõuda. kajale jätan päranduseks meie toa vannitoa vanni, kust vesi enam ära ei lähe, sest kork on kinni kiilunud ja see nupp, mis korgi lahti peaks tegema keeldus eile koostööst, mistõttu ma ta lõpuks lihtsalt seina küljest lahti murdsin. täna hotelli tagasi saabudes tuvastasime, et toateenindus ei ole antud veekogu osas midagi ette võtnud, küll aga on ära viinud kõnealuse nupu, mille ma eile vanniservale asetasin.

h

põhimõtselt, kui keegi oleks mult hommikul küsinud, et kuidas siis sünnipäev või nii, siis ma oleks ilmselt vastanud, et see pole miskit, millest koju kirjutada. sest ma ärkasin üles, jube väsinud ja tülpinud (mida üks õige töönädal inimesega peabki ju tegema, eksole), silmitsi asjaoluga, et kohe peab kõigi kohvritega brüsseli metroosse ronima, sealtsamast rogieri jaamast, kus mind eelmisel hommikul juba sellel aastal rekordiliselt kolmandat korda ahistatud oldi (väike comboveri ja hallide vuntsidega onkel seekord, kes täiesti juhuslikult samas kohas rongi vahetas, kus mina ja sama juhuslikult minuga ka pärast vahetust samasse vagunisse sattus jne.).

aga olles õhtu lõpetuseks jõudnud siiski oma hotellituppa pariisis, pärast meeldivat õhtusööki ja poolt pudelit veini nurgapealses itaalia söögikohas (kus oli väga hea figuuriga naisteenindaja ja vuntsidega hindu meesteenindaja), on meeleolu nagu ikkagi niimõnegi kraadi võrra paranenud. kui homme ilma ka peaks, siis ehk saaks isegi esmaspäeva lõunast rahulikul meelel brüsselis tööpostile naasta. metroojaamast väljudes nägime isegi eiffeli tipu juba ära, nii et sellesmõttes on linnuke kirjas.

bonnüitt teilegi,

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

mis värk selle naistepäevaga on? millal sellest sai meesterahvastele selline koormav kohustus, et selle saabumist tuleb märgistada iroonilis-sarkastilise purskega? kaks boksi edasi olev helimees soovis mulle hommikul "sedasamustkipäeva" kui ma pea kapist välja pistsin. ja ülikooli (the) raamatukogu ees istus päikselisel pargipingil kaks joodikut, kes igale mööduvale naisterahvale väga agressiivselt head naistepäeva soovisid. kui ma kaks minutit pärast raamatukokku sisenemist sealt jälle välja tulin, sooviti mulle uuesti head naistepäeva ja siis taibates, et seda juba tehtud on, tuli järgi pikk tiraad topelti ja käristamise teemadel, mis neid natuke rehabiliteeris.

h

euroopa liidu eriesindaja makedoonias (selles endises jugoslaavia vabariigis siis) oli umbes neli korda öelnud mikrofoni midagi, mis kostus ilmselgelt "artisarry plan", enne kui meil kabiinis kollektiivne pirn pea kohal süttis ja me môistsime, et tegemist on ahtisaari plaaniga.

soome nimedega ongi kôige raskem, sest erinevalt näiteks kreeka nimedest, millest on tihtipeale lihtsalt ilmvôimatu aru saada (väljaarvatud see, et seal lôpus mingi 'polou' on), kostuvad väljamaalaste poolt öeldud soome nimed väga selgesti nagu midagi hoopis muud. kui keskkonnakomisjonis andis komisjoniesimees sôna härra pasolinole, sattusin ma segadusse asjaolust, et see itaalia härrasmees puhtas soome keeles rääkima hakkas. hetke pärast muidugi selgus, et antud saadiku nimi on hoopiski reino paasilinna.

h

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

kuna, nagu ma juba mainisin, olen oma lugemistega aja hammasrataste vahele jäänud, siis jõudsin alles täna selleni, et rebisin kilest 8.jaanuari new yorkeri ja avastasin sealt väga positiivse üllatusena milan kundera essee "die weltliteratur". eriti positiivse seetõttu, et olin kunagi "olemise talumatu kergusega" umbes poolepeale jõudnud ja edasisest lugemisest loobunud, sest see kuidagi ei istunud mulle. aga antud essee on väga hästi kirjutatud ja väga selge ja huvitava sisuga. see räägib euroopa kirjandusest ja suurtest ja väikestest rahvastest ja sellest, kuidas nemad oma kirjandust näevad ja kuidas teised nende kirjandust näevad (kui üldse näevad) ja laiendab selle kohati ka rahvusvahelistele suhetele üldisemalt. tahtsin seda avastust kohe teistega jagada, mistõttu suur oli minu heameel, kui ma avastasin, et martin kala on selle eesti keelde tõlkinud ja päevaleht on selle eestikeelsena internetti pannud.

h

mitte et ma neid maailmameistrivõistlusi eriti vaataks, aga kas jaapanlased arvavad, et kõigil maailmas on üle seina ulatuv plasmatelekas? sest muidu ma ei oska küll nendele tavalisest vanakooli telekast kirbusitana tunduvatele tähtedele seletust anda, mis ekraani allääres sportlaste nimede ja tulemuste kohta informatsiooni annavad. ilmselt tuleks siin kasuks teatribinokkel, aga kahjuks pole ma suure mäe hüpete vaatamiseks ennast nendega varustanud.

üldse, jumal tänatud, et on olemas yleisradio, sest etv kanalilt ei ole ju tänu kuuse lempsi seksikalt kähedale, kilomeetri raadiuses klaaspindu kriipivale häälele füüsiliselt võimalik mm-i jälgida. pluss muidugi see, et etv suusahüppekommentaarid on alati piinlik kogemus olnud.

h

see on üks põhjusi, miks ma seda meest armastan. muidugi, kui üldiselt tema monolooge ei ole näinud, siis võib antud lõik natuke masendav tunduda, aga seda viga annab parandada sealsamas youtube'is ringi vaatamisega. minuarust on craig ferguson seal üks popimaid tegelaskujusid. kuna ma olen viimasel ajal oma lugemisega igatepidi jännis, siis ei ole mul olnud veel aega korralikult tema raamatusse süveneda, aga need esimesed 20 lehekülge, mida ma olen lugeda jõudnud, lubavad edaspidiseks küll ootuspäraselt häid asju.

h

elu on täis huvitavaid vestlusi. minu tänase päeva lemmik oli ilmselt see, mille ma pidasin maha frankfurti lennujaama laundzhi tädidega pierce brosnani pildi eelistest brad pitti pildi ees telefoni taustapildina. mina ja tumeda peaga tädi olime raudselt brosnani kambas (mööndustega, et ka george clooney sobiks), heleda peaga tädi pooldas pitti.

millest selline vestlus tekkis, võite te küsida. noh, et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, et lend tallinnasse jäi tund aega hiljaks. mistõttu pooleteisttunnisest laundzhisvedelemisest sai kaks ja pool ja mingil hetkel arvasin ma, et oleks ehk õige helistada koju ja öelda, et saabun vähe hiljem. pealiskaudne uuring ja seejärel mitu sügavamat läbivaatust (mis hõlmasid endas tavapärast juhtmepundarde ja intiimpesu kotist välja kallamist) kinnitasid asjaolu, et mingil hetkel olid minu ja telefoni teed lahku läinud. ja kui hea kolleeg sellele helistada proovis, läks kõne otse kõneposti. mistõttu tuligi pöörduda teenindusleti poole ja paluda neil telefoni asukoht ametlikumate kanalite kaudu kindlaks määrata. ja kui see lõpuks tuvastatud oli (lennujaama lost and found putkas), siis loomulikult ei tulnud mul meelde, et mis konkreetset marki sony ericssoniga tegemist on ja olukorra leevendamiseks ütlesin, et taustapilt on brosnan. mis tekitas minu telefonivestlust pealt kuulanud tädides palju elevust.

lost and found putkasse oli laundzhist umbes kilomeeter mööda erinevaid eskalaatoreid, läbi passikontrolli ja turvaväravate, nii et hea, et lend oli edasi lükatud. muidu oleksin telefoni kätte saanud ilmselt märtsi keskel jälle frankfurti lennujaama läbides. ja sellesmõttes ka hea, et muidu ma poleks ilmselt telefoni enne lennukis maha istumist taga otsima hakanudki.

h