sõnadega ei saa kirjeldada seda, kuidas ma vihkan maailma, mis sunnib mind umbes täpselt tunni aja pärast prantsuse keele tundi minema. aga, nagu sai just ennist elutargalt nenditud, ühel hetkel lihtsalt pole enam vabandusi, jääb ainult vastutus.


kusagil lähedalasuvas korteris on inimene, kes parajasti üritab endale uuristada teed läbi seinte minu juurde. keegi võiks talle öelda, et kui ta teeb sellist hambaarsti puurile sarnanevat häält, pikalt ja pidevalt, siis on tema püüdlused mõttetud -- tal ei ole minu juures lööki.


teatav annus kibestumust mu toonis võib tulla sellest, et ma ärkasin üles praktiliselt kohe peale magama jäämist, et kaks tundi erinevatelt veebilehekülgedelt kopipeisti teha ja see siis, hoolimata ootamatult esile kerkinud häälemurdest (lõpuks ometi!) kõigile kuuele loenguruumis tukkuvale inimesele ette kanda. ja siis käisin djsmithi juures... jalgpallihuligaansus ja mingi võimatu aktsendiga filipiinide jutt ja kod. r.osman oma pantenteeritud hingestatusega. tunnen, kuidas mu noor elu mu sõrmede vahelt läbi voolab...


h