täitsa uskumatu lugu, kuidas ma kõigest hingest majanduseks õppimist vältides jällegi intro tiimi sattusin. arvestades kui väga mul igasugused näitlejaambitsioonid puuduvad, on see lausa imetaabne, et ma seal juba kolmandat aastat olen. seekord pole vähemalt administratiivse küljega mingit seost. sellega tegelevad ühed teised blogijad. tundub, et nad on ülesande tasemel. mina pean lihtsalt jällegi natuke rõveda olemisega meesterahvast mängima. kardan, et olen typecastingu ohvriks langenud.


muidu kipub kontroll käest libisema. maad võtab... mitte just apaatia... aga ebavõimelisus iseenda aitamiseks mingeid samme ette võtta. tahaks kõige paremat, aga lõppkokkuvõttes ikkagi lihtsalt istun kusagil ja lasen ajal endast pehme tuulekesena mööda hõljuda.


vähemalt kirjutasin mõned kirjad ja sain isegi vastuseid, mis üsna inspireerivad olid. kui nüüd ainult homme selle majanduse kontrolltöö üle elaks (enesepettus edasijõudnutele: viies aasta ülikoolis ja ma ikka veel usun, et viimasel hetkel asjade tegema asumine toodab mingisugustki arvestatavat tagajärge).


h