täitsa uskumatu lugu, kell on alles pool kaksteist, aga wordi aken näitab, et 12/12 ja kirjutan parajasti conclusionit...


aga kui neljas päev läheb juba kottpimedas vannitoas, kuhu sisenemisel on alati vaja küünal süüdata, siis on juba tunne, et hakkame saavutama vaimset sidet oma mägieestlastest esivanematega, kes kõiki oma asjatoimetusi pirruvalgel pidid tegema. varsti ütleme lahti ka sellest vesikempsu mõnust. boileriga on meil nagunii omad suhted, nii et ta ilmselt eriti ei kurvastaks kui me tema teenustest loobuksime.


ja selle kohta, kui rõve on olnud tänane hommik, on ikka täitsa tore olnud. juhe siiski siriseb vaikselt kokku joosta...


h