teatris käisin. ma olen kuulnud, et osadele inimestele see asi ei meeldinud. 'öö on päeva ema' oli selle nimi. mulle küll meeldis. või noh, ma ei tea, kas 'meeldima' on päris kohane sõna. igatahes oli külmalt realistlik. ja pani mind jälle mõtlema aja kui sellise üle. ajaga on mul endal ka äärmiselt vastuoluline suhe -- minu suurim sõber ja vaenlane. aga seda tükki vaadates tegi kõige muu hulgas haiget ka see kui raisus on nii paljud väärtuslikud aastad inimelusid. et ongi nii palju neid, kelle jaoks iga järgnev hommik tähendab aastast aastasse seda, et sama jama algab jälle. ja siis ükspäev saabki see kõik läbi. elama peaks ikkagi sellise miinimumprogrammi järgi, et kunagi ei oleks päris paha.


aga praegu räägin stephane'iga. ja leian igal hetkel, et ta on väga tore. nii et tegemist polnud ikkagi mingi kevadise meeltesegaduse või hormoonide möllamisega. ainult saatus oli meie vastu. kõik toredad inimesed ei saagi eluarmastused olla.


Johnny Hartman - 'I See Your Face Before Me'


h