täiesti uskumatu, kuidas mitte midagi ei saa tehtud. isegi seda ei suuda ära otsustada, kus ma homme õhtul olema peaks. ja nüüd on ikkagi nii, et ongi juba 31.detsember ja sellised sümboolsed aidaa! liigutused on siiski kõik ripakil.

sellesmõttes muidugi täiesti imetabane aasta, et on skaalasid, millel ma olen täiesti ühest servast teise nihkunud selle aja jooksul. sest kui selle aasta jaanuaris oli küll täiesti stagneerunud vaakum, igasugune nullseis, siis nüüd on siiski nagu rada jalge alla tulnud ja siht ka suht selge. ja ma pean ütlema, et see "mitte midagi" on üks väga mugav seis, sest kaotada ei ole midagi ja kõik on veel ees. üldse on väga kerge kogu oma saatus aja kaela riputada ja oodata ja samal ajal raamatuid lugeda ja filme vaadata ja magada ja oodata ja kinnitada endale, et kõik algab kohe. raha küll üldse ei ole ja kellegagi nagu suhelda ka eriti ei ole, sest kõigil on töö ja elu ja värk, aga kui selle peale ei mõtle, on nagu väga hea. ajalugu muidugi näitas, et tegelikult niimoodi oligi ja ootamine tasuski ennast ära ja oli õigustatud ja sellepärast võin ma eelmist hooaega muidugi hellusega meenutada, aga tegelikult on minusuguste jaoks täiesti reaalne see oht, et ma jäängi ootama.

mingil hetkel läheb see "any day now" argument muidugi hapuks ja isegi kui endal on jube mugav olla, muutub oma olemasolu õigustamine keerukaks. nii et kusagil aprillis tekkis endalgi küsimus, et kas peaks midagi ette võtma. igaksjuhuks ikkagi ei võtnud ja juunist hakkas uus elu. ja juuli alguses istusin ma brüsselis nõukogu majas mingis tõlkimiskabiinis ja püüdsin oma aju painutada asjaolu ümber, et siin ma nüüd olengi. ei tea küll täpselt, kuidas see nii läks, aga kõik on nii kuradi hästi, et ma parem ei mõtle selle peale. sest tegelikult ju ikka ei ole nii, et erinevatel eluhetkedel mõtled abstraktsselt asjade peale, mis võiks olla (et noh, ükskord mõtled, et võiks kusagile mujale minna ja siis jälle mõtled, et eestis on nii peibutavalt mugav elada, ja siis üksteinekord hoopis hakkad arendama seda mõttelõnga, et jube väsitav on ikka kui raha ei ole üldse. ja see on ju juba ammuilma selge, et ei tahakski igal hommikul ennast enne kukke ja koitu üles ajada, et koos teiste mutritega ennast kusagile kontorilaua taha vedada jne -- et noh, see ei ole mingi selline konstruktiivne "minu eesmärgid elus" mõtteliin, vaid aastate jooksul pinnale kerkinud soovid) ja siis üks hetk avastad, et just nii nüüd ongi. ainult, et ma ei olnud varem hetkekski mõelnud, et see töö oleks midagi sellist, mida ma võiksin teha ja ma ei ole siiani päris kindel, kuidas ma sellesse hetke jõudsin. lihtsalt. läks nii.

ma pole vist kunagi oma elus nii paljudest inimestest nii palju sõltunud kui sellel aastal ja ilma paljudeta neist oleks hakkamasaamine kujunenud palju raskemaks kui ta seda lõppkokkuvõttes tegi. algusest peale ja ilmselt lõpuni välja on alati edetabelis minu vanemad, kelle tõttu olen ma see, kes ma olen ja kes on jaksanud mind toetada ja mulle mitte survet avaldada ka siis kui mõnele teisele võiks tunduda, et siit küll enam asja ei saa. teadmine, et selline tugi on olemas, on nagu turvavõrk, mis lubab ükskõik, milliseid akrobaatilisi trikke ette võtta. peale selle veel kõik need inimesed euroopas, kes on mulle otsi kätte näidanud ja minu algajahändikäpiga arvestanud. ja veel paljud, kes on rasketest hetkedest üle ja toredaid hetki jagada aidanud. ja mõned, kes on ereda leegiga sel aastal mu elust läbi lennanud, aga siiski ilmselt tükiks ajaks endast märgi maha jätnud. kõige rohkem eric, kes oli särav siis kui me olime ja on osutunud ka vahvaks nüüd kui me pole.

uuel aastal tahaks hoida taset, laiendada ampluaad, lõpetada rahast rääkimise ja küünte närimise. kuna ma tegelikult kunagi plaane ei tee kui nende tegemist kuidagi vältida annab, siis pole väljavaated küll päris positiivsed, samas üritan neid asju mitte jätta ainult uue aasta varna, vaid rakendada juba kohe praegu.

põhimõtteliselt saab nüüd enam-vähem joone alla tõmmata. saata jääb veel ainult vastus ühele ootamatule, aga kuidagi tänuväärselt oma aega ja kohta sobituvale kirjale. ma arvan, et ma alustan oma vastust umbes nii:

"teatud mõttes olen ma seda kirja vist juba aastaid oodanud..."

h

uskumatu, et juba kaks nädalat kodus. ühestküljest tundub täitsa normaalne (soovitan tähelepanu pöörata postituse kellaajale), sest põhimõtteliselt sai ju terve eelmine aasta niimoodi lakke sülitatud, samal ajal kui teised inimesed asjalikud olid. teisest küljest jällegi on sügisene tempo olnud midagi hoopis muud. ja tegelikult on ka niimoodi, et kui ma siin juba olen, siis on kogu aeg vaja kellegagi kokku saada ja midagi teha. homme näiteks kohtun valdava enamusega oma klassiõdedest. mitmete lähikondlaste seas on minu regulaarne kohtumine oma keskakaaslastega imestust tekitanud, aga minuarust ongi just lahe kui mingeid inimesi näeb ainult korra või paar aastas (või isegi veel harvem). siis vähemalt ei saa jututeemad otsa.

kuna viimasel ajal on mitmed niidiotsad kokku jooksnud, siis tahtsin teha midagi pretsedenditut ja võtta kuidagi kokku see aasta. loodetavasti jõuan järgneva paari päeva jooksul ka selleni. äärmiselt ebaoriginaalne muidugi, aga muidu on ju oht, et läheb meelest, et aasta 2006 oli, võrreldes niimõnegi teisega, üks päris hea aasta.

h

selleks aastaks euroopaga ühelpool. töö lõppes muidugi kõrgel noodil, kui kolmapäevane hääletamine plenaaris (kus muuhulgas see kuulus REACH vastu võeti, millest igal pool nüüd juttu on) oli juba tund aega meie lõunasse sisse sõitnud ja hääletuste kommenteerimise punkti all (mis on selline punkt, kus kasutavad juhust rääkida sellised inimesed, kes muidu kunagi sõna ei saa. ilmselgelt see punkt ei huvita kedagi ja neid sõnavõtte ei kuula keegi) sai muuhulgas neli korda sõna itaalia pensionäride partei esindaja (ja tõesti, kui ta alustas oma sõnavõttu "tänan, et te mulle neljandat korda sõna andsite, härra president", siis pidin ma tegema kõik endast oleneva, et mitte meeleheites täiest jõust vastu kabiini sõrmejämedust helikindlat klaasi viskuda). matti oli ka plenaarisaalist jalga lasknud enne kui mina kohale jõudsin, nii et ainukeseks kohatud soome peaministriks jäi anneli, kes ka parima tahtmise juures lemmikuks ei kvalifitseeru. saalis kablutas seeeest ringi alexander stubb, kes täiesti ootamatult eesti kabiini eest läbi jalutades mulle silma pigutas. see siiski ei lohutanud.

järgmisel aastal ootan põnevusega seda hetke, kui mul õnnestub esimest korda kavajärgsest liiklusvahendist maha jääda. kogemus näitab, et see saab olema ilmselt mind kodu suunal transportiv vahend. eile hommikul oli vaja olla kell pool üheksa frankfurti suunduval bussil. suurte pingutuste ja eneseületuste tulemusel astusin paar minutit pärast kaheksat liftist välja ja avastasin, et aset on leidmas suuremat sorti eksodus hotellist -- kogu fuajee oli paksult täis ennast meeleheitlikult välja tshekkida üritavaid inimesi. olgu see mulle õppetunniks, et isegi kui saabud hotelli kella ühe ajal, eesti tõlkide jõuluõhtusöögilt kohalikus ukraina söögiasutuses, on mõistlik tshekkout siiski siis ära teha. lõpuks sain umbes seitse minutit enne poolt sealt siiski tulema ja kihutasin ummisjalu bussipeatuse poole. maha ei jäänud. seekord veel. eelmine napp pääsemine oli kunagi oktoobris, kui ma 35 minutit enne lennuki väljumist brüsselis lennujaama jõudsin. järgmisesse ma enam eriti ei usu.

praegu peaksin ma õigupoolest muidugi hoopiski olema paar minutit tagasi väljunud narva rongi peal, et rändava remondibrigaadi koosseisus jõhvi poole sõita. kuna aga mul ei õnnestunud veerand tunni jooksul umbes kümnekonnast taksofirmast taksot saada, siis loobusin sellest plaanist vaikse õhtu kasuks kodustes tingimustes. piinlik lugu, aga tunnen ennast sellepärast jube hästi.

h

see, kuidas on lahendatud nendest kõnelejatest aru saamine, kelle keel ei ole üks miljonist euroopa liidu keelest, on vahelduv. eile sahharovi auhinna võitja, valgevene opositsiooni juht aleksandr milinkevitsh alustas oma sõnavõttu prantsuse keeles, aga jätkas siis poola keeles, öeldes, et suhtleb selles sama vabalt kui oma emakeeles. rääkis vist tõesti üsna ladusalt. iraani mujahediinide juht maryam rajavi rääkis esialgu ka prantsuse keeles, aga siis läks oma keelele üle (mis keelt iraanis räägitakse, muidu?). ühes vabas kapis olid kaks vuntsidega onu, kes üllatavalt heledal häälel seda eurooplaste tarbeks prantsuse keelde ümber panid. vahepeal läks süsteem sassi ja konsooli ekraan hakkas näitama selliseid sümboleid, milleks ma ei teadnud teda võimelinegi olevat. (üldiselt oli rajavit tõlkides kohati muidugi tunne, et sellel leedu tädil oli õigus. samas pole iraani mujahediinide teema muidugi siin ka päris igapäevane, mistõttu ka muuhulgas näiteks poliitvangide ja hukatute nimed ennekuulmatud tundusid).

aga täna see õnnelik päev, kus saab nina vastu klaasi surudes oma lemmiksoomepeaministrit imetleda.

h

siin strasbourgis käimas mingi väidetavalt muinasjutuline jôuluturg. hea et ma pole eriline jôuluvidinate inimene (ja piparkoogid mulle ka ei maitse), sest sinna turule ma ilmselt ei jôua. kaks korda olen riivanud turu nurka. see-eest sain eile plenaari tôlkides kuulda, kuidas parlamendi tôlgid on môttetud ja teevad saasta tööd. tôlgid on muidugi môistlikud inimesed ja teevad oma tööd kohusetundlikult, aga antud leedu saadik peaks endale ehk siiski aru andma, et kui ta kavatseb siin edaspidigi leedu keeles (vôi noh, tegelikult ükskôik, mis keeles) sôna vôtta, siis ei ole enda kôikidele tôlkidele vastumeelseks tegemine ehk mitte kôige kavalam nüke.

hotell, mis juba eelmine kord oma uskumatusega üllatas, on seekord veel uskumatum, olles seega väga heaks motivaatoriks reisiagendile järgmise aasta hotellinduse teemal kirjutamisel. ilmselt mingi ventilatsioonikiiksu tôttu on vannitoas pidevalt eriti rôve läppund suitsuhais (kuna suitsetamine on prantslaste jaoks üks vôôrandamatuid pôhiôigusi, siis on üldse tegemist toaga, kus suitsetamine on lubatud ja tuhatoos laua peal). telekat ei ole ja kôige tipp on see, et täna ebaônnestus täielikult kööginurga pliidikökatsil vee keetmine. kui pool potitäit vett polnud kolmveerand tunniga midagi keemistemperatuuri lähedastki saavutanud, andsin selles suhtes alla.

aga nüüd jällegi tööle. pool seitse ôhtul on ju täiesti normaalne aeg tööpäeva alustada. ei, tegelt ka.

h

tegelikult on muidugi üllatav, et täna oli alles esimene kord kui mu kohver ei saabunud minuga samal ajal eestisse. sas oli täna kuidagi eriti sünkroonist väljas, brüsselist väljalend hilines nii oslo, kopenhageni kui stockholmi lendudel, aga minu arlandasse suunduva lennuki viivitus sõi ära praktiliselt kogu selle puhvri, mis mulle kahe lennu vahele ette oli nähtud. tallinna lennuk pidi väljuma kell 13.35, brüsselist tulev maandus kell 13.22, misjärel mind ja nelja saatusekaaslast suunati otse sas-i mikrobussi, mis viis meid otse estonian airi väravasse. kohvrid kahjuks sama trikiga hakkama saada ei suutnud, aga saabusid järele juba pool tundi hiljem, korduvalt läbi stockholmi reisivatele inimestele seal segadust tekitanud sas-i oma lennukiga.

kuna minul oli vaja minna pöffile ja ülejäänud kodakondsed läksid külla, siis tekkis probleem sellega, et kohvrit kohale toimetavat kullerit ei olnud siin kedagi tervitamas. helistasin siis pakiteenistusele ja lasin neil kohvri hoopis sinna toimetada, kuhu lapsevanemad külla minemas olid. loomulikult jõudis kohver sinna enne kui külalised ja pererahvas polnud minu kavalast skeemist midagi kuulnud, nii et nad andsid väga üllatunult kulleri formularile allkirja ja võtsid minu punase sumadani vastu. ja said alles pärast teada, et tegemist polnudki vanemate poolt ette ära saadetud saunapesuga, vaid see oli hoopis minu eurovarustus.

piinlik lugu kui kraam oleks kauemaks põhjala avarustesse tilpnema jäänud. pühapäeval vaja ju sellega jällegi strasbourgi kärutada.

h