hakkasin vaatama remington steele'i. kunagi üritasin seda telekast vaadata, aga nagu enamiku seriaalidega, mis siinsetest telekanalitest tulevad, oli ka sellel võimatu järge pidada. nüüd on sarjast dvd välja antud. jaanuari alguses tuleb ka 'hill street blues'i oma välja -- esindates kõike, mis oli hea 1980ndate juures. üks erinevus, mille ma tuvastasin tolleaegsete ja praeguste seriaalide vahel (peale selle, et 1982.aastal oli igasugune haitekk ainult äärmusnohikute pärusmaa), oli see, et tolleaegsed olid pikemad. kui tänapäeval on puhast seriaaliaega 41-42 minutit, siis kõik steele'i osad on vähemalt 47-48 minuti kanti. lühenemine on muidugi tulnud reklaami hulga suurenemise arvelt.

kaablikanalid saavad endale muidugi suuremat fleksibiilsust lubada. lahedalt kiiksuga seriaal 'nip/tuck' näiteks saavutab viimasel ajal kohati lausa vanade heade aegade taseme, hooaja 8.osa oli isegi 56 minutit pikk. osaliselt on see muidugi paratamatus, sest pärast mõningaid seriaalis kujutatud eriti võikaid trikke katkestasid mitmed suuremad reklaamitellijad (sealhulgas toyota) oma lepingud. loomulikult muretsevate huvigruppide survel. aga kuna 'nip/tuck' on algusest peale võtnud endale eesmärgiks lubamatu ja lubatava piire kombata ja laiendada, siis ei läinud nad sellest eriti sapsu täis, otsustasid hoopis formaadi reklaamivabamaks muuta. kuna tegemist on kaablikanalite vaadatuima draamaseriaaliga, siis töötab ta ilmselt sama hästi kaablitellijate ligimeelitamisel.

suurte televõrgustike saated lüpsavad reklaamilehma aga ikka korralikult. jaanuaris hakkab seda edetabelit pika puuga juhtima 'american idoli' viies hooaeg, mis küsib reklaamitellijatelt 660 000 - 705 000 dollarit 30sekundilise jupi pealt.

h

reedeöine taksopaanika võtab ikka absurdseid mõõtmeid. vähe sellest, et siin linnas ei või kunagi ette arvata, milliseks kujuneb sinu lõplik arve ja enamik taksofirmasid hoiab toru konstantselt hargilt maas. maksin just praegu oma 50kroonist arvet sajasega. taksojuht andis mulle tagasi kaheeurose ja paar nutsakus kahekroonist. hea et oma valehambaid, pastakat ja lõbumajaflaierite kollektsiooni ei andnud. kas sellist turumajandust me tahtsimegi?

h

salsallerist polnud big bandile siiski võrdväärset partnerit, kuigi idee oli iseenesest hea. selles veendusin ka, et ükskõik, mis pidi neid lugusid ka ei keera, smailers pole siiski minu tüüpi bänd. big band pani võimsalt ja raul sööt tantsiva dirigendina oli ka täitsa omaette nähtus, aga salsaller tundus kuidagi kohatu. pärast, kui nad natuke souli ja discoklassikat teha vihtusid, läks olukord veidi paremaks, aga see võis tuleneda sellest, et lood ise olid lihtsalt paremad. meeleolu oli siiski äärmiselt sõbralik.

ja silmailu pakkus juba enne saali sisenemist mees, keda ma eluaeg olen eesti kõige ilusamaks pidanud.

h

eile kohtasin nõmme ujulas oma kolmest pinginaabrist kahte. üks ei tundnud mind ära, aga ta on ka alati lühinägelik olnud. kolmandat pinginaabrit nägin nädalavahetusel, kui tegime klassiõdedega väikese koosviibimise, mis oli tore ka seltskondliku külje pealt, aga kujunes eriti vahvaks sellepärast, et kui ma kell 1 koju jõudsin ei jäänudki muud üle kui otsemat teed voodisse suunduda, sest maailm käis ringi. vahu- ja punase veini kombinatsioon on magic. tegelikult ka. aga selline kohtumiste jada ning kõrvalepõiked mineviku radadele on ilmselt veel üks osa sissejuhatusest järgmisel nädalalõpul aset leidvale kooli juubelile.

ujumise kohapealt jällegi segased tunded. kohale jõudes ei olnud seal meie jaoks piisavalt naiste kappide võtmeid, nii et pidime veerand tundi passima. aga basseinis ei olnud neid naistehorde siiski näha. muidu oli kõik seekord enamvähem tsiviliseeritud, isegi suurel vuntsidega onul meie rajal ei olnud jalas mitte need napid bodybuilderi spiidod, mida ujula administratsioon oma näitlike joonistega fuajees propageerida püüab, vaid midagi tsiviliseeritumat. kõige lõpus siiski ilmusid välja kaks süüdimatut tütarlast varastes 50ndates, kes rõõmsalt risti üle radade sulberdasid ja selle eest jooksvalt sõimata saanuna kelmikalt itsitasid.

ok, salsaller ja driimbiigbänd nüüd.

h

ma ei saa ju olla päris kindel, kas "georg" on kõige halvem asi, mis eestis kunagi lavastatud on, sest ma pole kaugeltki mitte kõiki etendusi näinud. aga minu kõige halvemate teatrikogemuste tipus figureerib ta küll. mul on sellega probleeme nii mitmel tasandil, et ma ei teagi kohe, kust alustada.

alustame siis sellest, et matvere laulis hästi. ja see hundikoer, kes selle jama vaikides ja nurka pissimata laval ära kannatas, oli ka sümpaatne artist. aga kõik muu... esiteks muidugi asjaolu, et tegemist on mingi baskini suvetuuri jätkulavastusega. janti ja jauramist on uskumatult, uskumatult palju ja kõik see kokku ei olegi nagu üldse mingi etendus, vaid pigem defineeriksin ma seda kui a series of unfortunate events. kusagilt tuleb mängu ülekaaluline elvis ja tema transvestiitne mänedzer, veealune maailm nümfomaanilise meriroosiga ja läbiva teemana robotihäälega rääkiv... noh, ilmselt pronkskuju (kelle osatäitja oli ilmselgelt mime schoolist välja kukkunud). julgeksin väita, et 'introl' ei oleks see etendus võitnud.

aga veelgi piinlikum ja nukram on asjaolu, et vaesele surnud inimesele niimoodi tehti. et seda on ilmselgelt sildistatud ja turustatud kui georg otsast rääkivat teost, aga tulemus on selline laadajant, millel ükskõik, millise tegelikkusega ja ammugi siis georg otsaga on ainult õhkõrn mõtteline seos.

kadri tahtis väga vaheajal ära minna, aga kuna mina eeldasin, et meil ei tule enam tükk aega võimalust midagi nii uskumatult halba näha, siis tegime hoopis 4cli jägermeistrit ja läksime istusime oma kohtadele tagasi. teine vaatus oli veidi vähem uskumatum, aga seda ainult sellepärast, et esimene oli meie meeli juba küllaldaselt tuimestanud. vähemalt ei olnud me piletite eest sentigi maksnud ega 40kroonist kava ostnud.

pärast mõtlesime scotland yardis hetkeks toibuda, aga kuna seal polnud eriti kohti ja oli elav muusika, mida me tänase õhtu jooksul juba rohkem kui piisavalt olime saanud, otsustasime, et kui trumm on läinud, pole mõtet pulkade pärast pirtsutama hakata ja võtsime suuna 'amarillosse', lihtsalt et uskumatule õhtule koos soome pensionäridega kaunis punkt panna. teel sinna üritasime paika panna, kas me mängime soomestunud eestlasi või saksa turiste. lõppkokkuvõttes võtsime lihtsalt ühed joogid ja istusime laua taha naistejuttu rääkima. soome pensionäre küll ei näinud, aga ei läinudki kaua kui meie halvasti varjatud nördimuseks istusid meie lauda tero ja ville, kes olid eestisse pikkujouluristeilyga saabunud ja vahepeal ka saku õlletehases ekskursioonil käinud ja nüüd valmis ise ka tunnistama, et on juba mõnda aega võluvalt kännyssä. mistõttu meil ei jäänudki muud üle, kui oma joogid kiirelt lõpetada ja koju minna.

h

conundrum multiplex

laupäeva öösel tartu-tallinn bussis

võib-olla ongi niimoodi kergem tulevaste päevade tähtsust hajutada -- pidevas liikumises. et hommikul tartusse ja öösel tagasi ja järgmisel hommikul berliini ja järgmisel hommikul brüsselisse. sest, päris ausalt, ma ei tea enam midagi.

ma ei tea, mida ma oskan ja ma ei tea, mida ma tahan (noh, suures plaanis muidugi world peace ja happily ever after, aga nii enda lähitulevikult). kui mul enne lõpueksamit oli vähemalt üsna hea ülevaade sellest, milleks ma võimeline olen ja seetõttu piisavalt enesekindlust, et teada, et ma saan hakkama, siis nüüd võib küll juhtuda midaiganes. esimene küsimus on muidugi, et kuidas leida üles 24 rue de mot.


esmaspäeva öösel

ma arvan, et igaüks peaks oma elust vähemalt ühe öö lennujaamas veetma. minul siin brüsseli omas hakkab kell igatahes neli saama ja mina istun suletud pizza hutis lennujaama kolmandal korrusel, sest siin on väga meeldivalt stepsel lauale lähedal. kuna selleks ajaks kui ma siia saabusin enam virgini check inni teha ei saanud, on minu territoorium piirdunud check inni eelse ala kolme lageda korrusega. nüüd hakkab siia ka vaikselt inimesi juba kogunema ja kuna neede siin täiesti tühjas lennujaamas veedetud kuus tundi on minus äratanud teatava omanditunde, siis näen neid peamiselt sissetungijatena. mis võib tuleneda ka sellest, et kohe saab täis 24 tundi sellest hetkest, kui ma hommikul berliinis ärkasin ja magama pole ma vahepeal saanud. ja ei saa ka, enne kui ma kell 9 ajal berliinis bayernalleel tagasi olen. kuna kõik asutused on suletud, olen tarbinud ka ohtralt automaadikokat ja nüüd sissejuhatava hommikusöögina alumisest, saabumiste saalist avastatud automaadist pärit kartulikrõpse. meelelahutuseks on olnud erinevad arvutisse kogunevad telesarjad ja vahelduseks supermario, aga kuna hand-eye coordination ei ole hetkel see, mis ta võiks olla, siis kipub see väike väänik üle pingutama ja libiseb igasugustele asjadele otsa ja servadest alla.


teisipäeva õhtu

berliin piinas mind täna hommikul mõnuga. umbes poole kuue ajal, kui ma olin lõpuks check innist läbi saanud, murdis väsimus mind siiski maha. sinna öisesse ootealasse ei olnud nad pannud selliseid toole, kus oleks normaalselt magada saanud, aga värava juures olid need olemas, nii et ma panin oma seljakoti endale pea alla, mantli tekiks peale ja äratuskella kuueks helisema. ärkasin ise paar minutit enne seda ja tajusin, et kuigi see tukastus oli paratamatu, ei olnud temast erilist kasu olnud. kui lennuk kolmveerand tundi hiljem õhku tõusis, olin ma jälle juba sügavas unes. ärkasin selle peale kui kõrvad maandumise viimases etapis lukku läksid.

schönefeldis sõitis esimene rong enne minema kui ma pileti ostetud sain. teisest visati meid ostbahnhofis ootamatult välja ja järgmine rong sõitis ka ainult zoologischer gartenisse, mis tähendas, et ma pidin metroo peale minema. kuna päike paistis silma ja rong loksus mõnusasti, pidin kogu selle matka jooksul umbes sada korda magama jääma. silmade lahti hoidmine oli raske füüsiline pingutus ja nii kui ma neid hetkekski sulgesin, olin ka praktiliselt kohe teispoolsuses, kust tiris mind välja see paratamatu tukastajate peajõnks. metroos oli natuke parem, sest sealne valgus on väsinud silmale inimsõbralikum. lõpuks voodini jõudes ma põhimõtteliselt kukkusin sinna ja enne kella viite ei liigutanud. siis olin sunnitud ennast siiski mobiliseerima ja kuskilt süüa otsima minema. kohalik döner kebab varustas mind ilmatusuure döner teller kleine portsuga ja nüüd on kell kaheksa, kõht täis ja uni kipub jällegi peale.

homme tegelen linnaga. võib ju tunduda kummaline, et ma olen riigis, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja mina lihtsalt magan päev otsa kodus. aga arvestades viimase aja graafikut ja üldse sündmusi, oli selline vahepäev küll paratamatu. parem muidugi, kui see poleks aset leidnud kellegi teise kodus, aga minu elu käib sel nädalal euroopa liidu ja odavlennufirmade suva järgi, nii et pole midagi parata.

teisipäeva õhtu, natuke hiljem

see on kummaline maailm, kus inimesed sõidavad lennukiga nagu bussiga ja neil on käterätt ja hambahari kolmes erinevas euroopa pealinnas. 16 bussiga viru keskusesse sõites võib sellise maailma mõnikord ära unustada.


neljapäeva hommik

tagasi tallinnas olles ei taha nagu midagi teha, mis sellest limbost välja raputaks. kui mingit asja on nii kaua oodatud ja kardetud ja see asi siis lõpuks ühele poole saab, siis ei oska selle teadmisega nagu kuidagi elada ja oma elurütmi vastavalt sellele ümber kohandada.

jalutasin eile päev otsa berliinis ringi, kuni pimedaks läks. ma ei usu, et ma oleks kunagi päris sellises linnas olnud. sest ma olen ringi tuianud londonis ja pariisis, millel on grandioosne ajalugu, mis sulle iga nurga tagant täie iseenesestmõistetavusega vastu vaatab, aga berliinis on nii palju ajalugu, millest berliinlased justnagu peavad üle saama, leidma mingi uue nurga, mille alt seda vaadata, et selle üle uhked olla. ja selle tõttu on berliin nagu palju rohkem ajaloos kinni, iga samm peab midagi õigustama, sümboliseerima või kinnitama. it is a fucked up thing to do to a city, see, mis pärast teist maailmasõda berliiniga tehti. ideoloogiliste piiride geograafiliselt mahamärkimine seal, kus mingit loomulikku piiri ei ole, on julm ja jätab identiteedile mudase jalajälje väga pikaks ajaks. oma kodust näeme, et see on paras pitser isegi loomulike piiride olemasolu puhul, aga vähemalt ei kistud meid siin oma kodus ootamatult kaheks.

eksamist, muide, sain läbi.

h

samal ajal kui viimnepäev paratamatult läheneb, liiguvad oskused oodatult allamäge. eile rahvusraamatukogu salle francaise'is liinaga järeltõlget proovides selgus, et iseenda kirjaoskuslikkust ei tohi kriitilisel momendil kunagi iseenesestmõistetavalt võtta. esimene kõne läks sisseharjumiseks, teise ajal sai juba ka pilgu paberilt hetketi üles tõsta, kolmas juba enam-vähem sujus. ilmselt peab esmaspäeval brüsselis rue selleljateisel samuti soojenduseks suvalisi euroametnike vestlusi pealt kuulama ja neist kiirmärkmeid tegema. pooleaastase märkmetegemise pausi ajal on minu varamusse tekkinud selliseid sümboleid, mida ma ise hiljem paberi pealt enam lahti mõtestada ei suuda.

miljoni dollari küsimus on muidugi see, mis saab edasi. et siis pärast seda eksamit. et siis minu eluga. oht on, et tuleb vastu võtta mingeid otsuseid. brrrr, ma parem ei mõtle sellele praegu.

h