olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.
üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.
sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).
ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.
ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.
kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.
et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.
ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus
ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku
roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.
horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.
aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud,
piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild
aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada
ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.
mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi
"bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.
ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.
h
muud pildid
seal
