viimase nädala liigne emotsionaalsus on hakanud vaikselt kuhtuma. mistõttu ongi ehk sobiv nüüd sellest kokkuvõte teha. ma teatavasti ei ole väga emotsionaalne inimene, nii et kui elu liiga vikerkaareks kätte läheb, siis ma üritan ikka leida mooduse väike samm tagasi võtta.

parlamendis sai igast nalja. kõigepealt provotseerisin ise inglise kabiini tõlgid omavahel intiimses õhkkonnas arutama, kuidas uute riikide tõlgid on ikka vähe topakad. kirjeldamine, kuidas ma antud vägitükiga hakkama sain, läheks ehk liiga erialatehnikaspetsiifiliseks. rõõmu tegi hoopis see, et inglased millegipärast oma trialoogi ajaks mikrofoni sisse jätsid. nii et tegelikult kõik, kes antud komisjoni istungi ajal inglise kanalit kuulasid, said sellest osa. järgmisel päeval ühel teisel koosolekul minestas poola kabiinis tõlk, suur meesterahvas. ja korraks kadus kogu kompleksis elekter, mis küll kahe sekundiga taastus, aga oli suutnud kõik tõlkesüsteemid siiski segamini lüüa. järgmisel päeval lennukis lugesin herald tribune'ist, et see oli sellepärast, et mingi onu oli kusagile short circuitisse kukkunud ja kogu eurokvartalis läks elekter ära. nõukogus koguni niimoodi, et enegreetikaministrid pidid oma koosolekut pool tundi küünlavalgel pidama.

laupäeva õhtul bondifilmi vaatama minnes tekkis mul suhteliselt ootamatult tunne nagu oleksin ma mõneti purjus. tund aega enne seansi algust olid parimad vabad kohad teises reas, mis oli sellesmõttes muidugi bueno, et rida eespool istus eesti kõige ilusam mees (kui ma seda fakti kinokaaslasele nentisin, küsis ta erutunult: "mis, erki nool on siin?"), aga kael jäi siiski ekraanile vahtimisest veidi kangeks. koju jõudes panin nii muuseas kraadiklaasi alla ja avastasin, et mul on 38.7 palavik. võtsin igaks juhuks teise kraadiklaasi ja kontrollisin uuesti, samal ajal kui inimesed mul kõrval korrutasid, kuidas nemad oleks juba surnud kui neil siuke palavik oleks, mitte ei jalutaks ringi. olin enda arvates ka üsna terve selle kohta kui kohutavalt haige ma olin.

järgmisel õhtul, umbes poole ühe ajal, endiselt üle 38 palavikuga, astusin oma toast välja, et minna kempsu. maja oli kottpime, pool korrust ülevalpool kuulsin mingit krabistamist. ei mõelnud eriti sellele, et miks isa pimedas tegutseb. panin all tule põlema ja läksin pissile. kempsu uksest välja astudes nägin, kuidas kaks meetrit eemal keegi lühikest kasvu noormees teeb kaks viimast sammu, avab maja esiukse ja astub sealt kiirustades välja, vaevumata ust enda järel korralikult sulgema. mul võttis umbes sekund kauem, et aru saada, et ei, see vatijopega siilipäine tüüp ei olnud ühelgi mu pereliikmel külas, vaid ilmselt hoopiski ööseks lukustamata jäänud eesuksest sisse astunud varas. tegemist oli küll äärmiselt ebaõnnestunud vargaga, sest enne seda kui minu tegutsema hakkamine allkorrusel teda lahkuma sundis, oli ta jõudnud sobrada ainult ühes tühjas käekotis, samas kui tegelikult käepärast oleks olnud ka muud ihaldusväärsemat kraami. hoiatusena töötas igatahes hästi, ma arvan, mul ei lähe see siilipäine kukal veel mõnda aega meelest. järgmisel öösel oli muidugi veidi rahulikum ka, sest kodutänaval seisis iga kümne meetri taga politseinik, kes kõigi liikumiste eesmärgi vastu aktiivset huvi tundis.

votnii. nüüdseks olen enda elust eemaldanud kõik kirglikud küsimused (välja arvatud ehk see, kus ma öösel vastu esmaspäeva brüsselis magan, sest kõige muu põneva kõrvalt ei jätkunud mahti endale aegsasti hotelli buukida). nii on kuidagi palju parem vahelduseks.

h

nomaadlus jätkub. kolme nädalaga seitse voodit. selle nädala oma on muidugi inspireeriv. vaade 17nda korruse aknast brüsselile on meeliülendav. kui ainult ilm õues nii saast ei oleks.

hommikul ärkasin üles selle peale, et helistas planning ja küsis mu käest viisakalt, et kuna mul tänaseks nendega leping on, aga graafik tühi, kas ma siis oleks nõus õhtul veerand tunniks tööle tulema. nende rõhuasetus oli muidugi üllatav, sellesmõttes, et jäi küll mulje nagu ma oleks võinud öelda, et ei aitäh, ma ei viitsi. nüüd on siiski 18.45 kuni 19.00 kahepoolsed läbirääkimised.

siis ajasin kargu alla ja läksin schumani ringile oma pensionifondi haldajaga kokku saama. kohtumine ise jäi lühikeseks, põhimõtteliselt tutvusimegi ainult teineteisega näost näkku, musjöö salem tundus täiesti vahva onu. aga hotellis oma korrusel ühte neljast liftist astudes avastasin sealt eest teretuttava eestist. väljendasime siis seitsmeteistkümne korruse jagu oma üllatust ja arendasime seltskondlikku vestlust. päris hea, arvestades, et siin on 29 korrust, igal neist 20 tuba.

pühapäevaõhtune lennujaam oli ka vahva. vedelikukontroll on ka sujuma hakanud, inimesed on selle absurdsuse, nagu enamiku absurdsusi elus, ka enamvähem omaks võtnud ja varsti tundub ilmselt loomulik, et sa enne lennureisile minekut oma ripsetushi minigrip kotti topid. aga muidu on vahva vaadata, kuidas tütarlaps on enne metallidetektorist läbiminekut oma lohvakatelt teksadelt vöö pidanud ära võtma ja neid nüüd kätega üleval hoiab. aga siis hakkavad väravad ikkagi piiksuma ja turvatöötaja saabub käsitsikontrolli tegema ja tema esimene käsklus on, et tütarlaps käed üles tõstaks.

võiks ju ka nädalavahetusest rääkida, aga ma arvan, et üldiselt oli seal liiga palju emotsiooni ja liiga vähe substantsi, nii et ma parem ei hakka.

h

üha ilmsemaks on muidugi saamas asjaolu, et ma ei saa auväärt naisorganisatsiooni aastapäevale tulla, kuna mul ei ole lihtsalt midagi selga panna. selline pööre oli muidugi ka oodatav. täna veetsin vist üle tunni kohalikus lafayette'is ringe tehes. tulemus oli... ahh, ma ei taha sellest isegi rääkida.

ilm on meil siin strasbourgis tâna jälle selline pluusiväel käimise oma. päike lôôskab otse silma. kliima tänases tôlkekabiinis täielikult peegeldab seda. selles koridoris, kus on eesti ja rootsi kapid igasugune ôhk kui selline puudub. täna ônnestus meil vähemalt niipalju eurobürokraatiast läbi murda (otseloomulikult tähendas see mitmeid telefoninôiaringe, kus kahest kohast kästi teise poole pöörduda ja nii mitu korda), et keset koosoleku tôlkimist saabus kabiini sinistes tunkedes onu, kes sirutas mingi mikrofonilaadse eseme ventilaatori ette, justkui kontrollides kui palju sealt läbi tuleb. vôimalik, et môju oli pigem sisenduslik, aga pärast seda kui ta oli kolmandat korda lahkunud nentisime, et on vôimalik, et vôib-olla ringleb ruumis mingi ôhunire. lootma selle peale jääda muidugi ei tasu.

h

loetud hetked pärast eilse sissekande kirjutamist tôusin ma infokeskuses laua tagant püsti ja pôrutasin minema, jättes sinna oma telefoni (telefon oli laua peal, sest mul oli vaja teha sas-ile sôimukône ja ma otsisin internetist numbrit, millele selline kône teha. täna hommikul teatas sas mulle süüdimatult, et kuigi nad on minu lennukipileti raha tagastamise operatsiooni juba teoastanud, ei saabu raha minu arvele siiski enne detsembrit. vot siis infoühiskonda ja internetipangandust). telefoni puudumist märkasin umbes pool tundi hiljem, kui tahtsin kella vaadata. erilist erutust ei tekkinud, sest ma millegipärast ei paindu oma euroopa kolleege varganägudena nägema. telefoni siiski ei olnud seal, kuhu ma ta jätnud olin nii et järgmise sammuna tormasin ma maja pealt tuttavaid otsima, et neilt mobiili laenata ja endale helistada. pika kutsumise peale vôttis toru infokeskuse infolaua onu, kes kutsus mind lahkelt telefoni tagasi saama. kohale jôudes küsis ta minult ainult natuke segaduses näoga, et mis keeles see telefon on. ilmselt oli ta üritanud kuidagi sisu kaudu omanikku identifitseerida, aga kohe klappi lahti tehes hätta jäänud.

niisiis saan endiselt uhkusega tunnistada, et kuigi ma olen ära kaotanud paar vôtmekimpu, ühe rahakoti, igal talvel paaritu arvu kindaid ja niimônegi pangakaardi automaati unustanud, pole ma oma seitsmeaastase mobiiliomanikuperioodi vältel siiski ühestki telefonist ilma jäänud. that being said, pärast eilset intsidenti on küll tekkinud pidev vajadus käekoti mobiilisahtlit patsutada.

ja üldiselt olen ma selle poolt, et helistada saaks ka kadunud vôtmetele ja telekapuldile. minusuguste elu teeks see igatahes palju lihtsamaks.

h

viies kord strqsbourgis, viies hotell. seoses bloggeri beetastumisele saab nüüd ka parlamendi arvutitest blogida. mis on teretulnud, sest kuigi hotell on ootamatult positiivne (kuna siin on üldiselt nende hotellidega sessiooni ajal suht kitsas käes, siis vôib hotelli broneerimine osutuda parajaks bullshit bingoks), puudub seal igasugune internet.

ja, dääm, siin infokeskuse arvutis on muidugi see kaval klassikaline azerty klaviatuur, mis puhtsemiootiliselt mul juhtme kokku jooksutab kui ma siia pikalt toksima jään.

eile kolmese rongiga luxist strasbourgi. kuni thionville'ini oli päris mugav, seejärel sai ikka paar tundi vastasistujaga pôlvi kokku hôôruda.

euroopa môjub mulle sellesmôttes muidugi hästi, et millegipärast ma hakkan maailma asjade vastu huvi tundma. kui kodu olles ei tule mulle meeldegi, et peaks ajalehti lugema vôi miskit sellist, siis siia tulles haaran juba lennukisse sisenedes lehed ja tendents jätkub, kuni tallinnas jälle maabun. nädala sees on guardiani lugeda täista okei, aga briti nädalalôpulehed on ju jämedad nagu telliskivi. eile luksemburgi jaamas kaalusin ühte ja teist ja otsustasin lôpuks observeri kasuks, sest see tundus kôige ôhem. ja lugesin seda siis terve tee ja pool ôhtut ka.

raamatuid olen mööda euroopat süüdimatult laiali puistanud ja inimestele laenanud. lôpuks peab nad muidugi kôik jälle kokku korjama, aga kuna hetkel koguneb neid minust sôltumatult (kolmapäeval läksin näiteks raamatupoodi vaatama, et kas neil on rolling stone'i ja sain tulema hoopis kolme raamatuna), siis kasutan hetkel igat vôimalust oma koormat kergendada.

selline seis praegu.

h

neljapäevaõhtune rong brüsselist luksemburgi oli puupüsti täis kui ma sinna peale sain. kuna kohver tegi mind veidi kohmakaks, siis ei hakanud väga seal ringi turnima ka, et näha, kas teisel korrusel on mõni tühi koht. ülejäänud minu jaamas peale tulnud inimesed, ronisid sealt sama targalt alla tagasi seetõttu oletasin, et ruumi pole. sättisin ennast siis istuma vahekoridori vastasukse juurde trepile. koht ei tundunud ülemäära turvaline, sest kuidagi ei saanud garanteerida, et järgmises peatuses ei avane uks minu poolt ja ma sealt pikemata välja ei pudene. rong hakkas juba liikuma, aga jäi siis uuesti seisma. konduktor avas ukse, ukse taga oli onu, kes küsis prantsuse keeles, et kas see rong läheb mingisse jaama. konduktor vastas, et ei lähe. onu ütles, et okei siis, bon voyage ja saime minema. teises jaamas sain juba toolile istuma, namuuris läks rong hoopiski tühjaks. kui olime paar peatust sõitnud, meenus mulle dagmari hoiatus, et ma peaksin välja uurima, kas vagun, milles ma istun ikka sõidab luxi või haagitakse ta kokkuhoiu nimel kusagil poole tee peal kolonnist lahti. midagi teha enam ka polnud, lootsin siis selle peale, et ehk konduktor oleks mind kuidagi hoiatanud kui ta mu piletit kontrollides nägi, kuhu ma teel olen. ja kohale ma ju lõpuks jõudsingi.

elu on muidugi vahva, kui on inimesi, kes sind igal pool vastu võtavad, majutavad ja meelelahutuse eest vastutavad. ilm oli täna küll nukralt sompus, aga see andiski võimaluse minna kinno borati filmi vaatama. kohati oli muidugi ikka väga piinlik, aga tegelikult oli siiski vinge. kohalikus hiina restos olime ainukesed kliendid ja tekkis ka oht väikese keelebarjääri tekkimisele, aga selle saime õnneks siiski ületatud. õhtul pidime veel välja minema, aga viitsimine sai lihtsalt otsa.

homme edasi strasbourgi. kuna hotell on jälle mingi enneolematu, pean kellakolmese rongiga minema. järgnevateks päevadeks on mind statsionaarselt alde fraktsiooni külge kinnistatud. nämm.

h

nõukogu maja boonuseks on kindlasti need iga ukse taga olevad automaadid, mis tasuta sadat erinevat kuuma jooki jagavad. miinuseks ilmselt see, et osad koosolekud tekitavad minus tunde nagu ma oleks poliitilislingvistiline parashütist. tänase ajakohastatud tolliseadustiku teise lugemise ajal, kus võeti läbi artiklid 101 kuni 135 ei saanud ma pool ajast tõlgitavast teemast mitte mõhkugi aru ja kui kell oli saanud juba veerand seitse õhtul, siis jooksis juhe kokku ka pooltel delegaatidel, kes hakkasid saalis lihtsalt jonnima. blond soome eesistuja hakkas väsimuse süvenedes üha rohkem kasutama täiesti kontekstivabalt väljendit 'i mean', kuni lõpuks võis ta neid ühte lausesse surada neliviistükki. tolliseadustiku väljatrükk on hea poolteist sentimeetrit jäme ja kui ma siis eestikeelset ja ingliskeelset versiooni korraga laual lahti voltida ja lahti hoida üritades selgust proovisin saada, et millest siis ikkagi jutt, sai piinlikult selgeks hoopis see, et niimõnigi asi oli juba enne minu tagasihoidlikku sekkumist tõlkes, niiöelda, kaduma läinud.

homme veel pool päeva.

tundub, et ajakiri 'rolling stone' on terves brüsselis läbi müüdud. just nüüd kui ma tema ostmisest äärmiselt huvitatud oleks.

h

lahedalt okse päev. lemmikhetkede hulka on kuulunud tänased ärkamised. ja kuigi see hommikul kell neli ärkamine (pärast kell kaks uinumist, sest raudselt oli vaja saada läbi raamat, sest pärast kuutesadat lehekülge suurpärast ajukeppi pidin ma ju ometi teada saama, mis lõpuks juhtub, aga ei tahtnud seda 700 leheküljelist üllitist ometi viimase 50 lugemata lehekülje pärast euroopasse kaasa vedada) on mulle samuti südamelähedane, on mu lemmikuks siiski hotellis kell pool kolm ärkamine. nii rõve pole ikka tükk aega olla olnud (ja ma olin just terve eelmise nädala praktiliselt voodihaige). nina oli kinni, süda oli jube paha ja halvav valu üritas parema silmakoopa piirkonda ülejäänud koljust lahti närida. pärast seda kui olin viis minutit vaikselt oiates lamanud, suutsin ennast nii palju kokku võtta, et keerasin voodis (voodis, mis on ere päiksekiir kogu antud stsenaariumi juures, sest seekordses hotellis on kõige mugavamad voodid, kus mul on au olnud uinuda) aeglaselt ringi ja haarasin kohvri erinevatest sahtlitest kamaluga ravumeid. neid manustanuna uinusin kiiresti taas. kolm tundi hiljem uuesti ärgates oli kõikvõimalikelt tervisehädadelt vähemalt nurgad läinud.

sulaselge lennupohmaka juhtum. see hommikune pooleseitsmene brüsseli lennuk on mulle täiesti vastunäidustatud. kõigil kolmel korral kui ma olen pidanud sellega sõitma, on see mind ülejäänud päeva jaoks täiesti kasutuks muutnud. hotellides põhjustan ka iga kord ebamugavust, sest ilmun kohale enne ametlikku tshekkinni aega ja nõuan voodit kuhu kukkuda.

aga täiesti kasutegurita pole päev siiski olnud, sest hommikul aega parajaks tehes sai maksuametnikule ära esitatud nelja viimase korra kuludokumendid. mis tähendab, et lähiajal on lootust suuremate rahasummade laekumisele pangakontole.

olles nüüd mõnda aega kosunud, peaks vist ilmselt siiski vaatama natuke ka homse töö materjale... bwah.

h

lisa: hakkasingi materjale lugema. need on väga harivad. näiteks komisjoni ühtse transiidi konventsiooni puudutava ettepaneku lisadest sain teada, et see, mis on inglise keeles 'alternative proof' on eesti keeles 'alternatiivsed tõendid' ja islandi keeles 'önnur sönnun'. kunagi, pärast pärnu teatris ühte päris lahedat islandi päritolu etendust vaatamas käimist oli meil elinaga rebimist selle üle, kes saab oma tütrele nimeks panna ünnür.

kuna viimasel ajal algab ummik juba ka päise päeva ajal otse värava eest, siis ma ei näe küll mingit motivatsiooni autostumisega tegelema hakata (keskkooli lõpuklassis saadud traditsioonilised psühho-sõiduõpetajatraumad lisavad siia muidugi oma vürtsi). kuigi urbanistikahuvilisena on ju päris õpetlik näha, kuidas sinu oma silme all kahe minutiga vastassuunda kilomeetrine ummik tekib, ei ole selles ummikus istuda iseenesest kõige meeldivam. ja ma siis parem istun juba bussis, kui et vaatan, kuidas see kolm meetrit korraga edasiliikumine minu auto bensiinipaagist kütust sööb.

hommikul helistas sas, kes ütles, et minu ja eelmise nädala lennupiletitest tagasi saadava 9000 krooni vahel seisab ainult üks allkiri, mille ma pean nende lennujaama kassas andma. kuna järgmise kahe nädala liiklusskeemi jaoks oli nagunii mõningaid uusi pileteid vaja (esmaspäeval brüsselisse, sealt neljapäeval rongiga luksemburgi ja luxist omakorda pühapäeval strasbourgi, et siis sellele järgneval neljapäeval jälle frankfurti kaudu tagasi tallinnasse jõuda), mõtlesin, et lasen lennujaama estravelil selle konundrumi lahendada. mis oli muidugi viga. vähemalt sas-i ja estonian airiga on ise interneti teel tunduvalt lihtsam ja selgem asju ajada. missiis, et sas-i kassa ei ole just maailmakõigekliendisõbralikum teeninduspunkt. estravelis läks sada aastat. all parklas muutus isa üha närvilisemaks.

kuna tulles olime täheldanud, et järvevana on mustamäe poole terves pikkuses umbes, siis asusime mööda tartu maanteed ja juhkentali kodu poole. jala oleks vist siiski marginaalselt kauem läinud, aga see ei ole ju normaalne, et riigi pealennujaama ei ole võimalik muudmoodi pääseda kui oma ratastega kohvrit tõukerattana kasutades.

kui tartu maantee järgmisel nädalal lahti läheb, siis see ilmselt mõningal määral muidugi kergendab natuke seda tsirkust kodutanumal. aga ma ei näe kuidagi, kuidas tallinna liiklusskeem võiks autostumise tempole järele jõuda. ja kuna liiklusummikuid annab vältida praegustest ühistranspordiliikidest ehk ainult trammiga ja tegelikult vist siiski ainult metrooga, ei ole ka sellest hetkel suurt kasu. tipptunnil jõuan ma jala linna umbes sama kiiresti kui 16 bussiga.

h