pühapäeva õhtuks liikus mõte täpselt nii palju, et ma teadsin küll, et mingid riided tuleks pessu panna, aga ei suutnud otsustada, et millised või siis et üldsegi ennast tooli pealt püsti ajada. laulupidu oli olnud neli päeva peavalu, sõna otseses mõttes. mul õnnestus seda küll kuulata laivis, aga vaatama pidin telekast, umbes kümnesekundilise viivitusega. ja seal laululava all ei ole ikka üldse mingit õhuringlust, teise päeva õhtuks kaardistas härra rõõmus meile isiklikult, et millised uksed kust lahti peavad olema selleks, et natukenegi miskit kuskilt liiguks. mistõttu ka peavalu. aga üldjuhid said hallatud ja ümmardatud ja presidendid on ka endiselt elus ja terved (kuigi tarjal oli tegelt siiski vaja veidi varem lennuki peale jõuda -- kujutasin juba ette järgmise päeva ajalehepealkirju selle kohta, kuidas soome president mudilaskooride jalge all hukka sai). ja selles, ma arvan, on ikkagi oma märkimisväärne panus ka joors truulil.
viimaste päevade ajal jõudis perspektiiv muidugi nii ahtaks minna, et ainukeseks eesmärgiks elus sai oma voodi pühapäeva õhtul. mistõttu olin isegi veidi üllatunud, kui esmaspäeva hilisel ennelõunal ärgates suutsin endale lausa ette kujutada juba, et paari tunni pärast tuleb lennukile istuda ja enne seda tuleb pakkida kohver kaheks nädalaks ja kolmeks linnaks (mistõttu ka eelmise õhtu tungiv vajadus miskit ära pesta -- eelneva nelja päeva jooksul jagus vaevalt jaksu ennast küürida). ülemääraselt suurt ajavaru endale lennujaamas ei jätnud. samas reisisin siiski tõhusamalt kui minu kohver, mis mulle alles järgmisel päeval brüsselisse järele jõudis.
parlamendiga on nii, et nad võiksid oma asutava koguga nüüd lõpuks ometi ühele poole saada, sest kogu see lehmakauplemine on isegi klaasi tagant juba väsitav jälgida. pealegi on uusi liikmeid parlamendis 49% ja, olles nüüd kaks korda viibinud täpselt ühel ja samal uute liikmete infoseminaril tekib küll väike hirm meie hiilgava liidu tulevikuväljavaadete pärast -- kohalviibimisprotsent oli muidugi nii väike, et andis eeldada, et seal olid ainult saadikud, kellel ei ole sõpru (no selliseid, kes on parlamendis enne olnud ja võiksid neile lühidalt seletada, et milles asi ja kuidas saab), aga samas oli seal siiski ehmatavalt palju tüüpe, keda küll liigses vaimuhelguses süüdistada ei saa. nagu väiksed lapsed, naiivsed ja enesekesksed -- mingil inglise tüübil, kes oma viimased neli lauset tummale mikrofonile ütles, mistõttu need siis paratamatult 22te keelde tõlkimata jäid, jätkus isegi maailmanabasust arvata, et teda üritatakse niimoodi tõlke kaudu kuidagi tsenseerida (et miks tõlge just ja ainult siis jupsima hakkas, kui mina sõna võtsin?). kuigi tegemist oli minust kaks korda vanema meesterahvaga, tekkis siiski tahtmine talle hellalt kuklale patsutada ja lohutava häälega kinnitada, et tema paremäärmuslik isik ei oma siiski niipalju tähtsust, et keegi sellepärast mingit vandenõud viitsiks punuma hakata.
nüüdseks igatahes pariisis, odeoni kõrval nunnus hotellis, mille ainus miinus on ehk see, et tuba on nii väike, et kempsu ust on võimalik avada ainult 2/3 ulatuses, siis tuleb voodi vastu.
esmasp siit strasbourgi uut parlamenti asutama.
h
