Kohe peaks selguma, kas seitse minutit enne laeva väljumist sadamasse jõudma pidav buss seda ka teeb. Seat muidu tuleb kolm tundi Rohukülas passida ja tänapäeva kiire ja tiheda elutempo juures oleks see ju ometi liig. Külainimesed muidugi saboteerivad Kogu operatsiooni, nõudes iga posti juures peatusi.

Kiired üleminekud on muidugi tänane teema. Taksojuht, kuuldes, et bussini on vähem kui kümme minutit teatas, et teeme ära. Tegimegi, kuigi see eeldas siiski koomilist jookse üle bussijaama, riideesemed kottidest välja loksumas. Bussijuht tegi just kannatamatut sõimu vene turistidele, les tahavad Fra Maresse, andes sellega mõista, et ka tema use on üsna põnevil, kas see bussitäis laeva peale jõuab.

Valestart

Nentisin täna jällegi, et mu IQ kukub vähemalt mingi 60 punkti, kui ma pean üles tõusma kellaajal, mil tsiviilsituatsioonis mõnikord alles hakkan mõtlema magama minemise peale. Päeva jooksul ajumaht küll mõneti taastus, aga osa on kindlasti lõplikult kaotsis.

Täna siis voodist välja kell 4.45, et jõuda 5.10 väljuvale lennujaamabussile ja 7.00 väljuvale lennukile. SAS polnud isegi avanud oma laundži veel sellisel jumalavallatul kellaajal, nii et pidin varjupaika otsima mingist võõrast vipsaalist. Ähmaselt meenub ka, et üritasin natuke Guy Gavriel Kay raamatut lugeda, a suurt midagi ei saanud aru -- natuke tundus, et see "The Summer Tree" oleks nagu kuidagi poole pealt pihta hakanud, aga tunnistan ka ausalt, et enamik vaimset kapasiteeti läks enda enamvähem püstloodis hoidmise peale.

Kopenhageni lennukis ärkasin ainult niipalju, et endale sisse litsuda see pool kõvakskeedetud muna, mille nad mulle eraldasid. Väga paha oli magada, sest õhkutõusmise ja maandumise ajaks püstiasendisse käsutatud seljatugi oli ikka väga pulksirgelt püsti, mistõttu mul kippus magades suu kogu aeg ebaväärikalt lahti vajuma. Igatahes formuleerisin selle IQ-võrrandi Kopenhageni laundžis toolis lösutades, kõhu peale asetatud kausist puuviljasalatit vohmides ja väljamaist naisteajakirja sirvides (isegi seda ei suutnud lugeda, ainult ilusaid pilte jaksasin vaadata).

Koju jõudes kukkusin sellepeale muidugi kohe voodisse ja paar tundi üles ärgates oligi täpselt nii paha nagu pärast sellist emergency lõunauinakut on -- pea on paks ja nägu õhetab ja samas on tunne, et miski vägi ei suuda mind kunagi sundida siit tõusma.

Enamvähem parlanksi sain ennast alles õhtul teatri vaheajal pärast teist kohvitopsi (jällegi, ilmselgelt erakorraline olukord, arvestades, et ma kohvi ei joo). Pärast seda oli muidugi tunne, et nüüd on mõneks ajaks magamisega hambad, aga nüüd on kell kolm saamas ja vaikselt-vaikselt hakkab uni juba tulema.

Igatahes ei saa minust ilmselt kunagi lüpsjat, kalurit või postiljoni. Tea, kas minust korralikku emagi saaks. See ei ole ju ka hea, kui minust igal õhtul ainult 45 minutit täisväärilise inimesena asja on.

Tänavapraktika

Mitte ainult autoga ummikus istudes ei saa osa hommikusest rutiinist tööteel korda ajada. Siin-seal on küll mainitud, kuidas jooksu pealt ei ole kasulik süüa, peamiselt vist sellepärast, et niimoodi ei ole vaja erilist osavust, et see hommikucroissant endale kurku tõmmata, aga kosmoseseadused, eriti need, mis puudutavad meie paiknemist ajas ja ruumis, nõuavad oma. Tihtipeale võib mind nimelt hommikuti, loetud minutid enne tööpäeva algust kahurikuulina hotelliuksest väljumas näha.

Väga sujuvalt annab jooksu pealt kammida ka juukseid ja mökerdada huuli, teoreetiliselt võiks ilmselt pesta ka hambaid, kuigi see võiks, ma kujutan ette, kaasliiklejaid veidi häirida. Kindlasti on see sobivaks vahemikuks, millal tarbida hommikusi elulea aitavaid vedelikke, mis lisaks üles äratamisele aitavad ka tempot säilitada. Kriitilisematel hetkedel on võimalik ka kohe algava koosoleku materjale lugeda, kuigi niimoodi suureneb jällegi tõenäosus eluohtlikku olukorda sattuda. Kui mu viimase aja soeng ei oleks niivõrd high maintenance, siis annaks edukalt pooleteistkilomeetrisel tööteel kuivatada ka juukseid (tänahommikusel trekil minu ees tempot arendav proua seda ilmselgesti ka tegi). Kindlasti on see kahekümneminutiline kapak mööda Brüsseli tänavaid hea erinevate meilide koostamiseks ja sõnumite saatmiseks. Eile näiteks orgunnisin endale sms-i teel nädala teiseks pooleks juuksuriaega -- tõeline naine ei lase ennast sellistel hetkedel häirida asjaolust, et ta on kohe tööle hiljaks jäämas.

Huvitaval kombel olid täna lõpuks tööpostile jõudes alles ka kõik juhtmed, sallid, prillid ja pudelid, mida olin jooksu pealt vahelduva eduga kottidest ja taskutest välja tõmmanud ja siis jälle sisse toppinud. Kõige kriitilisemaks saab selle punkti juures tihtipeale see viimane kilomeeter parlamendihoones sees, kus tuleb asju seljast kiskuda, kõrvaklapi juhtmeid kotirihmade alt kätte saada, telefoni välja lülitada jne. Täna oli võit igaljuhul minu, kuigi viimasel sirgel vajus alatul kombel lahti kingapael.