tulenevalt viimasel ajal üha hektilisemast elustiilist ja ilmselt ka meelelaadist, on minu eluruum omandanud teatavat kriisi iseloomustava väljanägemise. sellise sisedekoori kujundamine ei ole olnud keeruline -- lihtsalt erinevatest lähetustest saabudes on vaja kummuli keerata reisikott, et siis päev või paar hiljem uuesti lahkudes noppida sealt välja vajalikud esemed, täiendada antud komplekti millegi vastavale väljasõidule iseloomulikuga ja jälle uttu tõmmata. kodus olles jätkub vunki peamiselt ainult selleks, et lükata voodilt sinna kukkunud esemed (sisseharjunud laia käeviipega) ja ise asemele kukkuda.

neljapäeval tegin punamütsikest ja sammusin läbi metsa haigele vanaemale külla, kaasas toidumoon, mille ema oli mulle kaasa pannud ja seljas mind uduvihma eest kaitsev punane kapuutsiga kilekeep (hundi mittekohtamine muidugi jättis sellesse võrdlusse sügava lünga. isegi e. ei helistanud). reede õhtuks sõitsin pealinna tagasi, sain kodus olla tunni, siis oli vaja sünnipäeva tähistama minna. veidi enne kahte tuline piiaga jala amiksist koju ja juba poolel teel kippus silm kinni vajuma ja sammus ei olnud seda endisaegset reipust, pannes meid imestama, kuidas kõrge vanus meile nii märkamatult ligi on hiilinud. hommikul käsmu tõlkimislaagrisse, öösel kestis loba pikemalt ja täna koju naastes olin sunnitud tegema kolmetunnise pauernäpi.

järgmine nädal on viimane hooajaeelne ja tempo ei näi raugevat. seejärel läheb asi muidugi täiesti käest ära. kuna juunikuus sai lennukiga lennata rohkem kui rubla eest ja hiljutised sündmused on kuuldavasti lennundustöötajad vähe närviliseks ajanud, siis olen üritanud septembris oma viibimist euroopa õhuruumis minimeerida. seetõttu vähenebki minu aeg kodumaa pinnal septembrikuus umbes neljale päevale. tõenäosus muidugi on, et selajal kui mina erinevates euroopa linnades kohvri otsas elan, vahetuvad aastaajad minu kaasasolevale garderoobile ebasoodsas suunas.

h

ma arvan, et inimesele, kellel on kalduvus conrtolfreaklusele ei ole midagi paremat, kui olukord, kus ta ei saa absoluutselt mitte midagi teha. distants on nii suur ja ma pole jätnud endale ühtegi vahendit, et seda ületada. hetkel on üldine tendents küll teada (kuigi telefonikõnede intervall on suunaga suurenemisele), aga isegi selle kujundamisel ei olnud mul mingit rolli, ei saanudki olla ja ei saa ka kunagi olema. eile tunnetasin sel puhul teatavaid withdrawal sümptomeid, motoorne rahutus, torked rindkere piirkonnas, taltsutamatu vajadus guugeldada jne. täna on minu peale laskunud rammestav rahu -- it's all out of my hands. sest ma olen ju alati teadnud, mis on sellise olukorra suurim boonus -- mina ei vastuta.

mõnikord on nii lihtne unustada, kui kerge on ennast ilusana tunda...

Emiliana Torrini -- 'Sunny Road'

h

võistlused läbi. eesti võitis. karta on, et kõigi juunioride emmemmi kuldade kõrval läheb see kõik päris kaotsi, aga emotsioon oli igatahes väga kõrgel ja võit ei tulnud kergelt ja lõppkokkuvõttes oli kõigil väga hea meel. ma arvan, et osad poisid siin (näiteks juunioride kategoorias võitnud liechtensteini poiss) magasid ka medalid kaelas.

mina ise... ei tunne ennast hetkel eriti võitjana. sain täna öösel magama kell pool kuus ja kell 10 üles ärgates tundsin ennast veel palju väsinumana kui magama minnes. füüsiliselt veel kuidagi veab välja, aga emotsionaalselt olen täielik narts. pean keskenduma hingamisele ja selle meenutamisele, mis on päris ja mis mitte ja mis on avalik ja mis on saladus ja mis, lõppkokkuvõttes, on avalik saladus.

kohe sunnin ühte inimest minu pärast neljakümnekilomeetrist ringi tegema, aga ausaltöeldes on mul suht poogen. tahaks nüüd aju natukeseks ajaks mingi nipiga välja lülitada. magamine, mulle tundub, ei aita.

h

eilne päev oli üks neid minu noores elus, mille võib suures osas korstnasse kirjutada. istusin kella kümnest kuueni metsas ja ei teinud mitte midagi. aegajalt langesid ümberringi puud, pilved tulid ja läksid, mulle põlesid päikeseprillid näkku ja mingi kännu otsa oma tagumikku toetades said esindusteksad ka vaiguseks. nüristumus oli maksimaalne.

elu loomulikult ei ole nii lihtne, õhtu tõi risti vastupidiseid pöördeid. tagajärjed on veel selgitamisel.

a võistlust juhib pärast esimest ala kirvenäoga sakslane, kes langetas oma kuuse germaanliku täpsusega keset tikku.

vot nii on meil siin lood.

h

hoolimata kahest puugist, mille ma enda pealt jalutamast olen tabanud ja hoolimata sellest, et praegu on ikka jube unekas (sest mu toakaaslane on jube jutukas ja kuigi ma ise olen ka, siis ehk siiski mitte niiväga siis, kui ma tegelt hoopis magada tahaks, aga tänahommikul tegin ma ettevaatamatult kell kolmveerand seitse silmad lahti ja siis enam magama ei saanudki, kuigi töö algas alles kell 9, siinsamas majas) ja hoolimata sellest, et ma täna pean seisma otepää keskväljakul ja tegema nägu nagu ma teaks, millest ma räägin, hakkab mulle vaikselt meenuma, miks mulle eelmisel aastal siin meeldis.

inimesed on kõik jube vahetud ja nendega on jube lihtne rääkida (välja arvatud kui nad on rumeenia võistkonnast ja ei mõista õhtegi teist keelt peale rumeenia keele).

puulangetamisega alustatakse homme. täna käisime kontrollimas, kas kõik väljavalitud puud on ikka piisavalt otse. pärast tuli võistlustest reportaazhi tegev riina hein (end. aare) mättalise ja kändi ja juurikaid täis langi ja ma tegin omaette tähelepaneku, et nagu ingel kesapõllul. ja siis mulle meenus, et tema see originaalingel ju oligi.

aasta hiljem kohtun jälle sõprade puuraiujatega. ja ka paljude uute, minu jaoks senitundmatute puuraiujatega. näiteks on siin üks väga segadusttekitava välimusega liechtensteini puuraiuja, kes näeb välja nagu freddie mercury stiliseeringuga jürgen klinsmann -- vuntsidega ja kirvekujulise kõrvarõngaga. ma ei suuda otsustada, kas ta näeb välja rõve või hott.

kohe läheme metsa puid inspekteerima.

h

vot selline on minu saarel.

ja nüüd mind jälle enam ei ole seal. sest laupäeval on tartu ja järgmisel nädalal on puuraiujate emmemm otepääl ja siis on tõlkelaager ja siis on juba jälle väljamaa. ja nad on mind septembri alguses pannud parlamendi plenaaristungit tõlkima, kolm korda ja ma olen ausaltöelda natuke hirmul, aga ilmselt that's life.

ja tegelikult tahtsin ma midagi öelda nende rongide kohta, millest üleeelmises postituses (ja selle all olevas kommentaaris ka) juttu on, aga otsustasin, et pole mõtet siin avalikus kohas nii mõtlikuks muutuda. kirjuta mulle, kui tahad teada, mida ma tahan öelda.

h

ma arvan, et kui ma saan vanaks ja lahedaks, hakkan ma hellamaa raamatukogu raamatukoguhoidjaks. sadasin sinna reedel otse laeva pealt maha tulles sisse. minu tulevase ameti praegune kandja luges rahulikult mingit naistekat. selajal kui ma tagaruumis olin, otsis ta välja mu lugejakaardi. ma polnud umbes aasta aega ennast näole andnud sinna ja sisse astudes ka ennast ei tutvustanud, nii et see oli minuarust juba üsna muljetavaldav. raamatuid välja tshekkides tegime natuke smooltooki selle kohta, kuidas aegajalt peab ikka mõtte mahakeeramiseks sopakaid lugema (mul olid ilusti tasakaalus -- kolm sopakat, kaks väärti).

aga muidu on ka saar väga tshill. väljas peesitamisest on uued randid juba peal, meri on lähedal ja mõnus, kadakad on kõrged ja varjavad ja täna hakkas ee-em kah peale.

viimase auks (kuigi tegemist on ühe teise alaga, kus ka just em oli) tsitaat eileõhtustest etv spordiuudistest: "laure manadou püstitas oma nimele kuuluva maailmarekordi".

tshutshufrei. kuni neljapäevani

h

jah, ausaltöeldes on suvepuhkus pikale veninud küll. ja praegu on ka mõningane peavalu. mis võib tuleneda klassivenna osavalt miksitud kuubaliibredest või siis ka lihtsalt sellest, et kell on öö ja mul on täna olnud veho-eesti hoolduskeskus ja klassiõhtu ja peale selle on mul peas umbes miljon juukseklambrit, mis mu paruka kuidagimoodi kuklale kinnitab.

kõigepealt oli riia-ventspils-saaremaa-hiiumaa, millest ehk kunagi veidi hiljem. eelmine aasta läks reisikirja publitseerimisega veidi kehvasti, sest keegi lihtsalt ei kirjutanud seda. seekord suutsin ikkagi enamvähem härjal jooksvalt sarvist haarata. projekt vajab küll veel mõningast nikitsemist, aga selleaastane rattamatka reisikiri peaks siiski publitseeritud saama.

siis oli tallinn-helsinki-stockholm-göteborg-stockholm-helsinki-tallinn. umbes täpselt niimoodi, minimaalsete peatustega. igas perekonnas on omad kiiksud ja vussis närvidega indiviidid. meie omad on õnneks peamiselt rootsis. enne lahkumist sai siiski veedetud üks sume õhtu stockholmi külje all. rootsi laeva diskos oli hea bänd ja uskumatult saast mustkunstnik. soome laevas oli lihtsalt soome pööbli üledoos. sööklahinnad annavad siiski tallinna parimatele restodele silmad ette. pippuripihvi on 250 krooni.

järgmiseks oli vist aegna. enne seda oli reedeõhtune von krahl ja kaklevad paarid, kes muutsid minu vajaduse püsisuhte järele vähem imminentseks. vihma ka sadas, muidu oli lahe. pool neli tuli mulle osmani kebabi juurde järele väga ilus taksojuht, kes rääkis, et taksosõit on tal rohkem siuke suvine hobi. et talvel on ta kristiina shmiguni tiimis. aga aegnale viisime kringilt ja aegnal jõime iizibriizi suvejooki ja ühtegi puuki ei saanudki. juku viis ja tõi.

siis oli kaks päeva topus, mis möödusid peaasjalikult maja ees päikse käes madratsil erinevaid lamamispoose võttes. päiksekreemiga ei hakanud vaeva nägema, sestap kõrbend sääred ja õlad. pool raamatut sai läbi.

ja noh, nagu öeldud, täna kõigepealt veho-eesti hoolduskeskus. arvestades, et avalik esinemine on arvestatav osa minu tööst, on muidugi piinlik see, kuidas ma seda kardan. ja siis ma seisangi seal keset suurt ruumi ja mulle meenuvad kõik need põhjused, miks ma poleks pidanud seda tööd vastu võtma. aga kuna inimvaatlused on jällegi mu lemmikhobi, siis meenuvad mulle ka need põhjused, miks sellised eesti tööotsad mulle meeldivad. ja noh, üldsegi, kui paljud saavad öelda, et nad on citroeni kõige peadirektorimale peadirektorile kõrva sositanud? pressikal osalejate nimekirja vaadates selgus, et üks kahest ajakirjanikust on minu põhikooliaegne esimene crush. arvestades, et hoolduskeskuse avamiselt liikusin sujuvalt kohe edasi klassiõhtule klassijuhataja suvilas, tundus see ainult kohane.

aga selle klassiõhtuga on küll nii, et iga kord kui sa arvad, et oled jõudnud sinnamaale, et sulle tundub, et sa oled endale piisava kaitsekihi tekitanud, saab sulle selgeks millistest rongidest sa oled lootusetult maha jäänud. aga eks see tunne ilmselt oleneb sellest, millise mulli sees parajasti ringi sõita. sest ma olen igapäevases slus ümbritsetud takeyourtime inimestega, aga klassikaaslased on valdavas osas küll takentheirtimeandrunwithit. nii et võibolla peaks selles püsisuhte asjas siiski jällegi ümber mõtlema?

h