ilmselt pean ka iseoma skumbriaks hakkama. võiksin öelda, et oli täna meeldiv kohtumine juhendajaga, kui ainult juhendaja ka seal oleks olnud. võimalik muidugi, et ta jäi kusagile kitsasse kohta kinni või sai jehoovatunnistajate poolt röövitud. kohale teda igatahes ei tulnud. jätsin talle kingituseks selle osa kavandist, mis siiamaani valmis on ja tulin ära. hetkel ei oska endaga suurt midagi peale hakata.


h

nõder pea ja kergesti mõjutatavad sõrmed on alati ohtlik kombinatsioon, kui asi puutub igasugustesse meililistidesse. saatsin midagi seltsi listi, mis oleks tegelikult pidanud hoopis kitsamale ringile minema. õnneks ei olnud tegu miskise roppusega, lihtsalt minu kohta ootamatult kindla arvamusavaldusega. kellelgi teist on ju ometi veel midagi sellist juhtunud?


h

kuigi martinhallik on minuarust üks stiilsemaid kuivikuid (ja minu lembus kuivikute vastu laialt teada), jäi afganistani loengusse jälle minemata. üldiselt muidugi paraneb loengutest osavõtt tunduvalt, kui õppejõust sisse võetud olla (mäletan teise kursuse kevadest ühte loenguseeriat, millest ainult üks kord puudusin ja sedagi seetõttu, et ei viibinud riigis). viimasel ajal pole seda siiski vajalikul tasemel juhtunud (ei sissevõetust ega osavõttu).


ekspressi hoopis lugesin läbi. suutsin kadrit üllatada sellega, et meie alma mater ei kanna juba mõnda aega tartu riikliku ülikooli nime. tibilisast leidsime ka tunnustust oma juuksekasvatamise missioonile. (juba tükk aega on olnud peaaegu vastupandamatu tahtmine oma kredibiilsust kärpida, natuke puhtsüdamlikku naistejuttu kirjutades. vaatasin, et liisa on sellega oma sheipingu-teemalises sissekandes otsa lahti teinud. oodake siit lehelt põnevusega erinevate juuksemaskide võrdlust.)


nüüd hoopiski raamatukokku. kui kusagil üldse võimalik on ennast mingist materjalist läbi närida, siis see peaks ju see koht olema?


h

täna püssikast välja astudes valgus üle minu tunne, kuidas ma vihkan seda linna, kirega. neli sügist olen siin üsna rahul olnud, aga viies on ikkagi liig. aga mis ma nutan. eestimaa on meie kätes. homsest otsustasime ka ilusateks hakata. (usinateks muidugi ka -- tänahommikune teoretiseerimine kassiaidsi üle saate 'sõber koer' kordust vaadates oli siiski tipp).


aga ülikooliharidusega (või peaaegu) inimesed väikeasulates räägivad vahvaid lugusid. kernu vallas vallakirjutajana leiba teeniv kursavend pajatas pikalt, kuidas tema viimase nädala põhitöö on olnud vene keele õpetaja korteriremondi orgunnimine. suvel rääkis ka kohalikust ööelust, mis leiab enamasti aset külapoe ees. seltsis rääkisin täna antslasse ajaloo- ja ühiskonnaõpetajaks läinud tüdrukuga. rääkis sellest, kuidas abituriendid ei tea, mis on demokraatia, ei tea isegi, et see sõna 'd' tähega algab. ja et 11 klassis pole tõenäoliselt ühtegi, kes riigieksamid ära teeksid (üks noormees olla kirjutanud, et pärast I maailmasõda jagunes saksamaa ida- ja preisimaaks. ja muistse vabadusvõitluse etapid on neoliitikum, mesoliitikum ja see kolmas). minu ainus objektiivne kokkupuude (sugulased välja jättes) keskmise inimesega maapiirkonnas pärineb kolme aasta tagusest toomla/taru politoloogia/sotsioloogia küsitlusest viljandi maakonnas. selle põhjal võib öelda igasuguseid asju.


h

äralennuni on aega umbes tund ja veerand. jätkuks minu juhendajateemalisele halamisele. nüüd on siis käes hetk, kui temaga silmast silma kohtuma peab. või noh, kohtutud ennegi, viimati käärikul tegi ta mulle ettepaneku asja üle saunalaval arutella, seal pidada niimõnigi vähemus olema (minuarust olid seal toohetk õ ja ehk ka mõned volüümikamad esimeste kursuste neiud). ilmselt peaks edasipidisele bak.töö teemalisele halale siin blogis mingi erimärgistuse tegema.


ja üldse, mis värk see on, et eile käis siin rekordarv inimesi, kellest mitte ühelgi ei olnud mingit arvamust selle kohta, mida ma siin kirjutan? kadri arvas eile, et ma ei ole kirjutanud piisavalt provokatiivselt, pole jätnud õhku rippuma ühtegi siivutut mõtet (kuigi, millal ma neid kunagi sinna jätnud olen?), täna hommikul arvas, et ilmselt on kommenteerimisagregaat lihtsalt katki. olukorra tõsidust süvendab ka see, et olen viimaste päevade jooksul saanud ainult ühe isikliku kirja (ja suur tänu selle eest). ilmselt olen sattunud mingi vaikiva põlguse alla...


h

teostasin nüüd 'ctrl+f' käsu abil põhjalikku uurimust teemal, miks jõutakse sealt väga kiiresti minu juurde, trükkides sisse ennast raha eest pakkuvate naisterahvaste veidi vulgaarsem eestikeelne nimetus (ei hakka edasist populaarsust kultiveerima selle sõna välja kirjutamisega). neti.ee näol ei ole extremetrackeri arvates tegemist otsimootoriga, nii et on võimalik, et minu suur populaarsus träkkeris ei kajastu. samas, olgu ma neetud, kui ma mäletan, et ma oleksin kunagi neist naisterahvastest rääkinud.


katsetasin ka ise netisse selle sõna sissetrükkimist, umbes viies vaste oligi minu leht, aga lingi peale klõpsamine viis lihtsalt uusima sissekandeni. 'find' käsklus nii praegusel kui kõigil arhiivide lehtedel samuti mingeid tulemusi ei tootnud. ehk värskendaksite mu mälu?


h

eile arvas arvuti, et "mine parem magama". kell 11 tundus selleks ka juba ülim aeg. seega siis täna mõned impressioonid.


alustuseks peab nentima, et tekiila on tõesti üks üsna tänuväärne jook. oma tööd teeb hästi ja korralikult, samas siiski mõneti salakavalalt. võib muidugi väidelda, et neist esimese õhtu teatevõistlustest ei saagi muud moodi mingisugusegi naudinguga osa võtta, kui arvestatavas vines. võin siinkohal küll eksida, aga mul on tunne, et eelmise nädala mamma mia saatest inspiratsiooni saanud nimega võistkond 'killuäää' pani need mängud kinni.


muidu mahtus antud kahe päeva sisse üllatavalt palju, mis pingelisel tagasimõtlemisel kõik rõõmsavärviliseks supiks seguneb. nii palju jutte nii paljude inimestega (seajuures nii palju mõttetut informatsiooni, aga samas ka avastatud inimlikku lähedust), üllatavalt hea tantsuelamus äärmiselt nõrga muusika saatel (ilmselt on see mingi murphy seadus, mille kohaselt alati peab olemas olema vähemalt üks kursavend, kes on tantsukunn), viis söögikorda erinevates fraktsioonides. kaotatud ja leitud müts. esimesel öösel kella poole viie ajal uhkes üksinduses tuppa jalutades võisin nentida, et puhtalt sellest, kuidas erinevad paarid üksteist öös leiavad, võiks kirjutada terve romaani.


ikka on kummaline olla nii vana, et paar esimest kursust sulanduvad ühtlaseks pikkade blondide juustega massiks ja tunda ennast võrdsena inimestega, kes kunagi (aga see oli vist tõesti oh, kui ammu) tundusid suured, targad ja kättesaamatud. pidada tõsiseid vestlusi sellest mängust, mida niimõnedki meist mängivad ja nentida ikka veel üllatusega, kui kaugele ulatuvad selle kombitsad.


ja oligi hea, et ma enne afterpartyt ikkagi kodust läbi jõudsin ja söömas käisin. sest poole kaheksa ajal läksin ma raamatukogu nurga juures lahku ikkagi terve kamba üsna kurnatud ja räsitud väljanägemisega (rääkimata mõne inimese häälest) inimestega.


h

talv on lõpuks ometi vallutanud ka lõunarinde. esmaspäeval sai tallinnast tagalasse põgenetud, kolm päeva pidas front vastu. hommikul silmad lahti tehes observeerisin aknast suuri langevaid räitsakaid, umbes pool tundi hiljem kooliteel seda, et kui toome vahtrad on suutnud oma karvkattest lahti saada ja eksponeerivad uhkelt kurikuulsaid hakipesarägastikke, siis aknaalused pärnad ja sirel on veel rõõmsalt rohelised. või nüüd siis rohe-valge kirjud.


ettevalmistused käärikuks on alanud. täna lähen vara magama ja käin pikalt vannis (tea millal jälle saab). strateegiliselt akadeemilises bermuudakolmnurgas asuvast poest hankisin mütsiga pudeli.


h

meie majapidamisse on talve hakul laekunud koduloom. kahtlustame, et see kärbes on geneetiliselt muundatud, looma mõõtmed on röögatud. võimalik, et tegemist on hoopiski mõne vaenuliku välisriigi kõrgtehnoloogilise luuremänguasjaga. teine võimalus on, et see on hoopiski david cronebrgi kärbes ja hommikuks on meist mõlemast saanud hoopis midagi muud. kadri õpib siinsamas kõrval sotsioloogiat ("polügaamia, polüandria, polügüünia...") ning arutleb samas võimaluse üle kärbest dresseerida, et see meile hommikul kohvi voodisse tooks või tänavanurgalt putkast värske postimehe hangiks. mulle siiski tundub, et tegemist ei ole eriti intellektuaalse isendiga -- terve öö peksis ta ennast meeleheitlikult vastu akent. praegu on tal igatahes raskusi lihtsa käskluse "koht!" ära õppimisega.


nendele minu lugejatele, kes on ehk word mojost natuke tüdinud (jah, sina maris. ei, see teine maris), pakun vahelduseks välja selle. meie siin pepleri tänaval oleme otsustanud igatahes selles professionaalideks saada ja asjaga raha teenima hakata. kui selles ei ole veel maailmameistrivõistlusi, siis ilmselt tuleb korraldada. vahepeal peame kõvasti trenni tegema.


h

'tunne-oma-kodumaad' buss tekitab kurgipurginostalgiat. kusagil enne põltsamaad on juba tunne, et see reis ei lõppe kunagi. inimesi ka ei olnud, oli ainult kõrvaklappidest tulev muusika.


olnud vestluste ainetel: kui bee gees on campuse astmelt sama, mis rate.ee, siis beach boys on selline camp nagu oleksin mina rate.ee's. nemad ka ei osanud tegelikult surfata.


ma ei ole täna see, kes ma olin eile, suurt valget sitssalli üle õla visates... suure tõenäosusega pole ma homme see, kes ma olen täna. take that!


h

huvitav (mitte iseloomustus, vaid konstanteering). ootan küll. et mis siis nüüd. aitäh, t.


Tori Amos --'Pretty Good Year'


h

t,


unustasin su meiliaadressi tartusse, nii et olen sunnitud tegema avaliku pöörumise. kui sa seda ei loe enne kui on liiga hilja, ju siis polnud nii ette nähtud. igatahes, kui sa arvad, et mõnes kohvikunurgas on meie jaoks sel nädalavahetusel koht, siis anna teada...


h

mis ma ikka räägin. käisin põhjalal külas, neil oli seal täitsa ilus. korteri ühes nurgas (mis moodustab põhimõtteliselt ka kroonuaia ja jakobi tänava nurga) on sektsioon nimega akvaarium. heitke möödudes pilk ja te veendute selles ise.


on inimesi, kellega ma vist ei tohiks üldse rääkida, sest nende flegmaatilisuse juures räägin ma liiga palju ja sellest saab ainult jama tulla (meenutagem paari volbri tagust intsidenti ühe anonüümse tartu korporatsiooni konvendis). vabakava kohapealt pole siiski erilisi etteheiteid.


homme ei luba ennast koju enne kui protokoll on tehtud. aga kõik, kes tahavad mind selle nädalavahetuse jooksul tallinnas näha, andku mulle jooksvalt neile teada olevaid meediume pidi märku.


h

head kavatsused kipuvad hapuks minema viimasel ajal. (toimuvad head asjad juhtuvad üllatuskorras). üks asi on see, kui potentsiaalne noor, ilus ja osav juhendaja ütleb, et ta vist ikka ei hakka ennast vaevama sinu väikse õnnetu baktööga (soovitades selle asemel v.a.p.d). teine asi on üsna kohe pärast vastavasisulise kirja lugemist teda pitsabaaris kohata (õhtustamas a.i.k.ga). kolmas asi on teha tüüpiline täiskasvanulikust näitav trikk ja nägu nagu sa poleks teda märganud. ainuke võimalik jätk sellele loole on, et ma sõin ära terve pitsa, kuigi mu kõht oli just eelnevalt olnud nii täis, et ma ainult ägisesin.


olen sel nädalal jõudnud muljetavaldavalt vähestesse loengutesse (s.h. mitte kumbagi majandusse), mingi mobiliseerimisvaegus. seeeest olen näinud mõlemat vill@t. eile öösel vaatasime peale selle veel mingit vahvat stereotüüpidest kubisevat ameerika teismelistefilmi inglismaast. ilmselt kui ma oleksin 15, poleks sellel eriti vigagi olnud -- ilusad inimesed ja huumor, mis on pulk või poolteist kõrgemal pie-in-the-faceist. praegu oli sellel kaks tõmbenumbrit. esiteks nägi sealne Täiuslik Poisssõber välja üsna täpselt nagu stephane. ja teiseks colin firth. teatasin lõpuks kadrile, et kui ta on üks õige sõber, siis ta hangib mulle kusagilt sellise. ahjaa, filmi nimi oli "what a girl wants".


muidu unistan hetketi sellest, et võtan endale kõrvale teetassi, lasen winampist tulema õige muusika ja muudkui kirjutan ja kirjutan, aegajalt vastasmaja pimedaid aknaid ja üle tänava heledalt säravat tänavalaternat vahtides.


Pmmp -- 'Rusketusraidat' (soome robinsonide reklaami tunnusmuusika -- oleme sellest tükk aega huvitatud olenud)


h

one small step for a man jne. eks siis lähipäevil paistab, kuidas selle asjaga läks. ja üldse, mis on normaalne subject rida kirjal, milles sa kedagi endale juhendajaks palud?


h

sügis on ikka üksildane aastaaeg (don't get me wrong, see ei ole tingimata paha asi). pühapäeva õhtul kell 8 pole marsruudil vallikraavi-baeri mitte hingelistki. mis on iseenesest hea, sest kui kõrvaklappidest tuleb situatsiooniga äärmiselt sobiv muusika (seekord siis dave matthews band), siis saab pidurdamatult tantsida ja kaasa ümiseda. puulehed, need mis veel puude külge jäänud on, liiguvad ka kummaliselt muusikarütmis (aga nüüd ei ole isegi toomkiriku varemed enam need, mis nad olid tollel jaanuariõhtul). supilinna piirile jõudes sai atmosfäär peamiselt visuaalseks, laternalambi valgusvihku vaadates võis tõdeda, et vihma sajab, et korstendest tuleb suitsu. vihma tunda ei olnudki, seda ainult nägi -- sadas niimoodi möödaminnes ja täiesti püstloodis.


pärast tulin sama teed mööda koju, tuvastasin oma kehatemperatuurina 37.3, sõin mõned võileivad küüslauguga ja kudusin ühe soki. nüüd lähen voodisse ja harmoniseerun uue 'vanity fairiga' -- jah, sellega, mille kaane peal on clooney.


h

kael on kuidagi kange ja kurgus kummalised okkad. ilmselt on tulemas see, mis tulema peab. lähen täidan nüüd mõned sotsiaalsed kohustused ja siis taandun koju küüslauku sööma. täiesti võimalik, et tegemist on platseeboga, aga minu puhul igatahes enne tulemusi toonud.


aga siis triumfist, isiklikust ja organisatsioonilisest. et siis tegime introl puhta töö. mina isiklikult parim meesosa. mida kirjeldab ilmekalt kursavend sitsu esimene hüüatus mind pärast rolli nähes: "mis nad sinuga teinud olid?!" ise jõudsin järeldusele, et see intro peab raudselt viimaseks jääma, sest kui siiamaani on tendents olnud, et minu rollid lähevad aasta aastalt rõvedamaks, siis ilmselt olen selle aastaga oma lae saavutanud -- enam rohkem ei saa, ilma et see seltsi liikmele ebakohaseks muutuks. pärast shampusepudeli kättesaamist selgus, kui palju on mul sõpru ja austajaid. ainuke, kes sellest seltsi liikmete ja tanel sitsu rõõmsast shampusejoojate seltskonnast puudu, oli see, kellele tegelikult vist üsna suur osa aust peaks minema -- liisa.


ja kuigi graft brothers pole siiski onu bella ja seetõttu kogu õhtu jooksul 'lindat' ei tulnudki, kuigi kursakaaslastest olid alles jäänud ainult sits ja thor, ja thor kursakaaslasena vastavas sotsiaalses kontekstis üsna kasutu, oli lõppkokkuvõttes siiski päris hea. kahe ajal koju laekudes oli traditsiooniliselt hääl täitsa ära ja jalad sitaks väsinud.


h

aset on leidnud ootamatu triumf. homme räägin pikemalt. palju õnne teile ka, iti ja liisa!


h

millega tegelevad tütarlapsed oma parimas eas reede õhtul? ei, ärge parem arvake, las ma vastan ise. seal, täiesti fanaatiliselt. kuni kõige tavalisemadki sõnad hakkavad imelikud ja kahtlased tunduma. ja pärast (kui üldse õnnestub magama saada) näeb erinevaid tähekombinatsioone unes.


aga varem täna olin paksu udusse mähitud tammelinnas, trampisin pool tundi edasi-tagasi mööda tänavat ja ootasin inimesi koju. kõrvus kõlas chet baker ja 50 meetri kaugusel olevast soinaste telemastist paistis ainult kaks ähmaselt vilkuvat tulukest. kohati tungisid udust läbi inimesed, et siis teisel pool kiiresti jälle uttu kaduda. ainuke selgelt äratuntav asi oli kollane vaher, mis suurte sahmakatena lehti maha puistas. kõige selle kombinatsioonina tuli väga üksildane tunne...


h

nüüd, kui vill@ on just lõppenud, on ehk paras aeg anda aru mõningatest aspektidest tänase päeva juurers.


esiteks. käisime 'china gardenis' söömas. kadri tahtis alguses minna sinna india restosse, mis postimehe pubi asemele tehti, aga ilmselt pole india restol suurt minekut olnud, sest teda enam ei ole. uksepealsed kirjad lubavad küll india hommikusööki, aga uks ise on äärmiselt lukus. 'china gardenisse' läksime väga avatud suhtumisega, sest 'pange' valitsusaeg on ilmselgelt liiga kaua kestnud. pärast seda kogemust peab aga kurvastusega nentima, et kestab edasi. oluliste asjade kombinatsioon jättis lõppkokkuvõttes mulje, et tegemist on toreda kohaga teisele eestile.


teiseks. käisin ajaloolaste afganistani loengus. loengu lõpus grupitööd tehes jõudsin järeldusele, mis ei ole ajaloolastele ehk kõige meelitavam. ma ei ole päris kindel, mis on see lähiajaloo hariduse sügavam idee, aga loovat ühiskondlik-poliitilist mõtlemist see igatahes ei kujunda. minu neli grupikaaslast olid meeliülendavalt ja enesekindlalt nürimeelsed. pärast seda tulin koju, kus oli ees maria, tulnud mingist haldajate seminarist ja katkus peaaegu samas stiilis juukseid. võib-olla peab võtma noorte politoloogide suhtes leebema hoiaku -- kõigi muude erialade inimeste kõrval pritsivad nad ju lausa kuldmune suust välja.


h

nii, järjekindlate meditsiiniliste ja muude empiiriliste vaatluste tulemusel olen kindlaks teinud, et ma olen hommikutele allergiline. ilmselt olen eriti allergiline sügishommikutele. võimalik, et olen veel allergilisem talvehommikutele. iga kord kui peab vara üles tõusma (ja ma tean, et on inimesi, kelle jaoks minu vara on juba keset päeva), hakkan ma aevastama ja nina nuuskama. kuigi haige ei ole. ja mõne aja pärast on kõik korras jälle.


nüüd kepsutan mäest alla, et särasilmselt haarata pastakas ja nohisedes ning ennast tagasi hoides kukkuda kontrolltööd lahendama. tükk kooki, ma ütlen.


h

täitsa uskumatu lugu, kuidas ma kõigest hingest majanduseks õppimist vältides jällegi intro tiimi sattusin. arvestades kui väga mul igasugused näitlejaambitsioonid puuduvad, on see lausa imetaabne, et ma seal juba kolmandat aastat olen. seekord pole vähemalt administratiivse küljega mingit seost. sellega tegelevad ühed teised blogijad. tundub, et nad on ülesande tasemel. mina pean lihtsalt jällegi natuke rõveda olemisega meesterahvast mängima. kardan, et olen typecastingu ohvriks langenud.


muidu kipub kontroll käest libisema. maad võtab... mitte just apaatia... aga ebavõimelisus iseenda aitamiseks mingeid samme ette võtta. tahaks kõige paremat, aga lõppkokkuvõttes ikkagi lihtsalt istun kusagil ja lasen ajal endast pehme tuulekesena mööda hõljuda.


vähemalt kirjutasin mõned kirjad ja sain isegi vastuseid, mis üsna inspireerivad olid. kui nüüd ainult homme selle majanduse kontrolltöö üle elaks (enesepettus edasijõudnutele: viies aasta ülikoolis ja ma ikka veel usun, et viimasel hetkel asjade tegema asumine toodab mingisugustki arvestatavat tagajärge).


h

viimasel ajal närib pidevalt tunne, et ei ole nagu midagi öelda või kui on, siis ei oska seda niimoodi teha, nagu peaks ja tahaks. nagu ma ka ühes kirjas juba mainisin, sõnadest on kuidagi puudu...


igatahes, viimasel ajal... neljapäevaõhtuse viimase bussiga tallinnasse. eesistme seljatoe külge oli monteeritud see loll allavolditav laud (mis allavoldituna eranditult sellise nurga alla jääb, et täiesti kasutuks osutub), mille tagajärjel ei olnud jalgadel ruumi. kõrvalistuva noormehe tõttu magada ka ei saanud. oletatavasti noor hot shot, kelle telefoniarved asutus kinni taob. oletatavasti töötab riigikohtus või mingis muus kohtuga seotud instantsis (sherlokholmslus paratamatult pealtkuuldud kõnede põhjal). igatahes näppis ta 4/5 reisist oma ülihelendavat massinat. kohe alguses võttis neli telefonikõnet erinevatele naisterahvastele ja iga kõne ajal olin ma veendunud, et räägib oma tüdruksõbraga. veel tean ma temast nüüd seda, et ta ei saa valgre muusikat üksi kuulata, sest muutub väga kurvaks ja võib ohtralt jooma kukkuda. ja sellepärast pidi ükskõik, millise (kasvõi poolvõõra) tütarlapse endaga pärnusse valgre kontserdile kaasa saama.


eile käisin nende ja nende koostöös toimuva "mets puhtaks" kampaania raames soodla veehoidla kallast ja selle äärset metsa suviste puhkajate sodist puhtaks tegemas. kusjuures seal oli tõesti olnud selliseid ka, kes oma prügi mahapanekusse loominguliselt olid suhtunud (näiteks, et kui maapinnas on lohk või lõhe, siis see on ilmselt hea koht, kuhu oma konservikarbid surada), aga suurem jama oli ikkagi metskonna oma jobukaklusest, kes oli küll iga natukese maa tagant püsti pannud prügitünnid, aga neid vist kogu suve jooksul mitte tühjendama vaevunud. nii et iga tünni ümber oli kujunenud omaette väike prügila. meie tiimi teine pool rassis aga mõneti tallinna poole jäävas jõelähtmes ja nende tööpõld osutus tunduvalt põnevamaks. näiteks noppisid nad metsa vahelt kokku 4-5 autokoormatäit vanu autokumme, ka natuke ohtlikke jäätmeid nagu akusid ja õli, kellegi kogu kodukeldri sisu (moosipurgid ja mahlapudelid rõõmsalt hunnikus) jne. pärast sai suppi ja ekskursiooni kohalikele vaatamisväärsustele (kalevi-liiva juutide hukkamise koht, jägala juga, uus linnamäe hüdroelektrijaam).


votnii, homme jälle tagasi, tee peal avaneb võimalus mart sandrile kompromiteerivaid küsimusi esitada.


Kyu Sakamoto -- 'Sukiyaki'


h

üle ootuste ebainspireeriv, et mitte öelda rõve päev. alates hetkest kui ma silmad lahti tegin, sest kadri hakkas jälle merede taha minema. siis see õnnetu kükitamine kahekorra keeratuna (et kehasooja kokku hoida) arvutitoolil ja eelpool üles tähendatud kurvad remargid.


majanduse seminar täpselt nii vastik kui oodata oli. viktor trasberg ei ole just karismaatilisuse musterkuju ja mikromajanduse peensustesse süüvimine on umbes sama inspireeriv kui talvehommikul bussiga annelinnast kesklinna sõit. manipuleerides seminaris osalejate nimekirjaga õõnestasin süsteemi seestpoolt. maria rääkis, et jaanson oli edgarile helistanud ja käskinud asja rahulikult võtta. oli ennast ka eelmisel sügisel pärast esimest infarkti üsna krapsakana tundnud ja tegudele asunud ja siis 12 päeva hiljem uue saanud.


vahepeal olid david smithi rahusõnumid, mis igasse kolmapäeva päikest toovad. kirjutasin talle eile õhtul surmväsinud peaga kokku mingi uurimustöö teema ja ootasin täna terve päeva tema vastust, mis paluks mul tema audientsile tulla ja selgitada täpsemalt, mida ja kuidas ma ikkagi uurida tahan. millest oleks võinud kujuneda äärmiselt piinlik olukord, arvestades, et mul endal on sellest ainult üsna hägune ülevaade.


siis francais koos lugematu arvu särasilmsete riigiteadlastega, kelle jaoks politoloogia on umbes samasugune dinosaurus nagu rolling stones (et mitte öelda procol harum, aga vaevalt et riigiteadlased sellest midagi kuulnud on). ja üldse ei saa ma aru, kas minu vastumeelsus teatava tshikitrio vastu tuleb sellest, et ma kadestan nende noorust ja läbilöögivõimet või ongi nad ka keskmiste standardite järgi vastumeelsed. igatahes said kontrolltöö ajal kinnitust kurvad faktid: je suis étudiante. je ne travaille pas.


pärast läksin kolleegi põhjala kirjatoimetajaga majaraamatu shopingutele. neil on uued ruumid ja sellega ka vajadus uue ja ilusa raamatu järele. meie vana sai lihtsalt täis. seltsis sai kiirelt lahatud mõnda teemat, mis puudutasid raha müstilist haihtumist tööinimeste kätest ja selle tagajärjel põhjendatud näljatunnet kuu teises pooles. koju tulles suutsin esimese asjana kadri emale koledal kombel valetada (aga see tuli kõik suurest lojaalsusest tema tütre vastu).


sellega ehk kompenseerisin vahepealse nõrga produktiivsuse. homme õhtul peaks toimuma planeeritud bussireis eestisse. juba mõte sellele paneb omaette naeratama..."sind tervitan ma kodumaa päike! ja teile, õrnad õied..."

h