jubelugu, kuidas midagi tehtud ei saa. või noh, tegelikult ei ole jubelugu, tegelikult puudub igasugune süütunne. tahaks lihtsalt mingit oma asja teha kuskil ja mitte iga õhtu ennast lolliks muretseda asjade pärast, mida oleks eile pidanud tegema ja mida homme ilmtingimata vaja on. isiklik vastutus sakib. sellesmõttes on see ülikoolivärgi ülesehitus muidugi jama.


aga eilne vestlus on pannud hetketi selle allfeelingnoaction asja üle mõtisklema ja ma pean siiski tunnistama, et ma ei ole nõus. romantilise olukorra tähtsust ei saa ikkagi mõõta selle järgi, milles see väljendus, vaid ikka ja ainult selle järgi, kuidas see tundus. "võib-olla ma arvan, et kui midagi polnud, siis ei saanud need tunded ka kuigi tõsised olla...". võimalik muidugi, et kõige tähtsam ongi see, et ei oleks valus, aga kunagi saabub kindlasti hetk, kui ennast enam ei peta. ja siis on juba topeltpaha, sest oled juba hakanud mängima mingit rolli, millest välja saamine nõuaks omaette piinlikke pingutusi. tegelikult tuleks ikka püüelda selle poole, et oleks hea. ja kui ei saa, siis tuleks teada, et this, too, will pass. ausus iseenda vastu ennekõike. ja kohe seejärel ausus oma heade sõprade vastu.


ja üldse peaks olema rohkem kolmeteist-aastase julgust mõelda/õhata: "ma ei saa ju üksi nii tugevalt tunda!" kõigil meil.


h