seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h

sessiooninädala neljapäevale iseloomulikult on parlamendihoonetest saanud kohvrite ja kastide rägastikud, sest kohe saab aset leidma suuremat sorti eksodus. kohvreid on tôesti muljetavaldav valik ja neid on asetatud kôikvôimalikesse praegudesse ja nurgatagustesse, aga ka näiteks keset koridori, kui see parajasti kôige sobivam variant on tundunud. kastidega on küsimus organiseeritum, sest kastid on igal ametnikul niiöelda standard issue. enne strasbourgi tulekut laovad kogu brüsseli kontori sisu nendesse ja asetavad koridori, kastid sôidavad siis nendest sôltumatult strasbourgi. neljapäeval on need kastid siin jällegi lademetes koridoris liiklust takistamas, ootamas, et nad jälle brüsselisse tagasi sôidutataks.

aga tänast postimeest lugedes tekkis tunne, et see leedu saadik, kes eile liberaalide franktsiooni koosolekul pronkssôdurist minevikuvormis rääkis, oli ehk rohkem hiromant kui oleks osanud arvatagi (vôimalik muidugi, et selgeltnägijaomadused olid hoopis nendel leedu kabiini tôlkidel). aga henrik laxi vastu tekkis küll professionaalne hellus, kui ta ütles, et tema soomerootslasena on temal maailmakôigeeeskujulikumaks peetud vähemuspoliitikaga soomes hoopis vähem vôimalusi oma igapäevaelu rootsi keeles elada kui eesti venekeelsetel elanikel vene keeles, nii et venelaste vingumine teemal, kuidas eestis ei austata venelaste pôhiôigusi on pehmelt öeldes kohatu.

h

mida hilisemaks tiksub kell, seda rohkem, teadagi, langeb töömoraal. millist asjaolu nentisid nukralt ka need saadikud, kelle südameteemad olid täna ööplenaari päevakorda lükatud (keegi kasutas ka elokventset väljendit graveyard shift). teiselpool klaasi väljendus see näiteks selles, et volinik stavros dimase viimase sõnavõtu ajal, umbes kell 23.45, suutsid soomlased ilmselt teha kanalikaaperdamise rajarekordi, pannes täiesti takistamatult neli minutit järjest inglise kanalisse puhast soomet. kuna dimas rääkis ise inglise keeles, siis ei hakand keegi sellest suurt numbrit ka tegema, isegi mitte need kaks saalis olnud soome saadikut, kellele soome kanalist midagi asjalikku kosta ei olnud. ilmselt oli kõigi jaoks juba palju olulisem silme ees terendav võimalus õhtule jääda. eile fraktsioonikoosolekul, kui bulgaarlased kaks korda inglise kanalile ekslesid, kukuti igast suunast ikka kõvasti kiiremini vehkima.

h

eile sai kodus küll keksitud, et seal, kuhu mina lähen on väljas pidev 25C. täna, kui väljas oligi pidev 25C oli nutt muidugi kiire tulema, sest ma ju teadagi vihkan kuuma ilma ja praeguses olukorras oli 25C ikka päris palav küll. puud on moodustamas ka sellist meeliülendavat dzhunglit, nii et pôhimôtteliselt vôib nentida, et strasbourgi on saabunud suvi. ônneks on parlamendi maja meeldivalt konditsioneeritud ja kuna tööpäeva eeldatav lôpp on täna kell 22.30, siis ehk saab hotelli ka ilma, et surm silme ette tuleks.

h

see on tegelikult jumalasta äge, kuidas viimasel ajal on kogu informatsioon ja isegi analüüs täiesti avalik. et põhimõtteliselt keegi ei saa kellelegi midagi rääkida ilma, et see jutt kohe kusagile ei edastuks, nii et kõik on kogu aeg kõigile teada. päriselt ka. kuna midagi eriti tõsist minu enda elus toimumas ei ole, mis sõpradelt pieteeti ja konfidentsiaalsust nõuaks, siis on kõik minupoolest okei. selline infokiirtee (kuigi see ei ole päris õige kirjeldus asjadele, aga "inforingtee" ei anna jällegi seda tempot edasi) lisab elule vürtsi. juttu jätkub kohe kauemaks ja see, kuidas asjad, mida sa ise kusagil maininud või mille üle sa valju häälega arutlenud oled juba kohe teatud vindi peale saanuna sinu juurde ringiga tagasi jõuavad, on lausa peadpööritav. looduslik high.

mistõttu eile sai näiteks täiesti vabalt, näidete varal, mida isegi ei pidanud mainima, arutleda omavahel, et kui suhe läbi, siis kas kuulutakse pigem sellesse nulltolerantsi koolkonda, kes hävitab kõik kontaktid ja põletab kõik sillad või pigem sellesse, kes ikka ei raatsi minna lasta ja mõnel külmal talveõhtul vanad e-mailid ette võtab, vanad mp3-d peale lükkab ja pärast, endal silm udune, tõsimeeli mõtleb, et tea, kas sai ikka õigesti tehtud ja tea, kas nüüd on juba hilja jälle ühendust võtta. (ma olen raudselt koolkonnas nr.2, aga ma olen üldse suur kahetseja, nii et mõnikord, kui suhe, mis ennast juba täiesti ammendanud on, ikka kuidagi ära lõppeda ei taha, siis ma kahetsen ikka kibedalt, et clean breaki tehtud ei saanud).

ja veel üks asi selle suure avameelsuse juures on see, et kuna kõik nagunii teavad kõigi kohta kõike, siis võib küsida ka kõike. kõigi käest. mis muidugi tähendab ka seda, et ise ei tea ka kunagi kust suunast mats tuleb.

h

kuna midagi eriti öelda ei ole, eksole, siis panen siia natuke vilesid ja kelli. ehk siis viimase nädala vist kõige popim netivideo.

(kuna seda videot ei andnud siia niimoodi postitada, et ta lehe avanemisel kohe tööle ei hakkaks, siis panen siia nüüd hoopis lingi lehele, kust ta pärit.)

ja lihtsalt, kuna topelt ei kärise, siis teine veel. ma pole just kõige suurem ricky gervaisi fänn (extras istus mõneti rohkem, aga briti office oli minu jaoks ikka natuke liiga karm kraam), aga see on minuarust päris hea. eriti jamie oliveri ja bob geldofi osatäitmised.



täna õhtu oli muidu päris vahva. endine naabrimees mängis bassi ja noor lootusandev näitleja copped a feel, möödaminnes ja kogemata, aga siiski.

h

olin juba suutnud täikelikult unustada sellise fenomeni nagu delfi olemasolu, aga kuna eile sai väikestviisi valgevenet vabastamas käidud, siis juhiti sellele jällegi minu tähelepanu.

naiivne oleks ju väita, et kommentaarid antud aktsioonile mind jalust rabasid. sest delfi, kui peldikuseinafenomeni lipukandja on ju ammusest ajast juba teada. pigem hämmastas mind justnimelt see, et enamus sellest ei olegi nagu peldikuseinalikud madalalaubalised röögatused, vaid ikka suhteliselt pikk heietus sellest, et demokraatia ja sõnavabadus on saatanast. ja et valdav enamus loole tulnud 22st kommentaarist ongi sellised, mitte et mõni jobu on lihtsalt laksind ja mõni jobu on lolli juttu ajand ja siis on vähegi mõistuse juures olnud inimesed öelnud, et no kammoon.

et siis mind ausaltöeldes ehmatab ikka päris tõsiselt kui ükski inimene selliste mõtteavaldustega lagedale tuleb. sest mulle siin minu mulli sees on ikka tundunud, et me oleme, ühiskonnana või nii, ikka põhilistes mängureeglites kokku leppinud. et me oleme midagigi suutnud ajaloost õppida. aga eks ilmselt inimesi on igasuguseid. tahaks lihtsalt loota, et kui laine (kontratieffi oma näiteks) jälle sellesse punkti jõuab, et häda käes, on minu kõrval ikkagi piisavalt neid, kes saavad aru kui libe järsak on demokraatia osas järeleandmiste tegemine.

lehest sain täna teada, et tuletõrjujad streikisid eile sellepärast, et neile tundus, et lennujaama juhtkond ei rispekti neid piisavalt. ilmselt on see streikimiseks sama hea põhjus kui iga teine (kuigi muudab lennujaama bussipeatuses olnud üleelusuuruse plakati "60 000 people love their airport job" -- sõna "love" asemel oli seal ainult suur punane süda -- natuke irooniliseks).

rispekt on oluline muidugi igas töökeskkonnas. seda ma ei tea, kuidas on lood minu ülemuste rispektiga minu suhtes. tegelikult ma isegi ei tea eriti, kes minu ülemused on. koosolekute ja asjade juhid ikka tavaliselt tänavad koosoleku lõpus ka tõlke, hoolimata asjaolust, et meie oleme need kaabakad, kes ähvardavad punkt kell pool seitse minema jalutada. see koht, kus me peame ütlema, et eesistuja meid tänab, on alati keeruline ja tavaliselt me lülitume selleks hetkeks mina-vormilt üle tema-vormile. noh, et mitte "ma tänan ka tõlke", vaid "eestistuja tänab ka tõlke", et ei jääks muljet nagu me ise endale õlale patsutaksime. kuigi mõnikord on küll tunne, et tahaks mõnda inglise kabiini tõlki tänada, kes raskest päevast läbi on aidanud. neljapäeval ja reedel oli seal näiteks james rose, kelle uskumatult mõnus hääl ja sujuv tõlge põhimõtteliselt oligi see, mis mul katuse paigal hoidis. ta on minuarust muidugi ka väga ilus, aga kuna ta istus kaugel teisel pool saali ja kahte klaasi, siis võisin tema välimuse häälele ainult juurde kujutleda. kolmapäeval jällegi oleks MVP tiitli andnud sellele slovakkia kabiini poisile, kes seal retuuri tegi. kõige parem retuur, mis ma kuulnud olen ja kuna inglise kabiin oli tol päeval kollektiivselt märkimisväärselt kräpp, siis ka päeva parim inglise keel.

aga, tulles tagasi rispekti juurde, arvestades, milline on kollektiivi ülesehitus ja töökeskkonna füüsiline suurus, on kabiinikolleegide vaheline rispekt eriti oluline. täielikku rispekti iga eraldi inimese vastu on muidugi raske saavutada, sest inimesed on erinevad jne. aga rispekt kolleegi vastu töösituatsioonis peaks ikkagi elementaarne olema. iseenesest meil ei ole väga palju tööülesandeid -- kui on sinu kord tööd teha, siis sa kuulad, mis klappidesse tuleb ja ütled sellesama jällegi mikrofoni edasi, kui ei ole sinu kord tööd teha, siis sa istud vaikselt, hoiad sündmuste kulul silma peal ja EI SEGA TEISI, eelkõige aga seda inimest, kes parajasti tööd teeb. ja selle hindamisel, et mis võiks teisi segada, on muidugi teatud universaalsed kriteeriumid (ei tõmble, ei krabista ega sosista jne), aga sama hästi võid sa lähtuda ka sellest, et see, mis segaks sind ennast, segab ka kolleegi. mind isiklikult ei ole tööd tehes ülemäära lihtne segada ja ma pean tunnistama, et selle juures, et kabiinikaaslased reedesel tööpäeval praktiliselt terve selle aja kui mina tõlkisin, omavahel itsitasid ja nahistasid, segas mind mürast tunduvalt rohkem just see, et oma käitumisega näitasid nad üles täielikku austuse puudumist minu ja mu töö vastu.

h

koosoleku lõpetuseks teatas kaks päeva väga sakslane olnud eesistuja õela muigega, et mina jään nädalavahetuseks brüsselisse, aga teie, sakkerid, vaadake ise, kuidas koju saate, sest brüsseli lennuvälja tuletõrjebrigaad streigib hommikust saati ja suurt miskit sealt õhku ei tõuse. ja mina mõtlesin, et ongi ju ainult aus, et see ainumas kord, kui ma olen otsustanud kohe viimase tööpäeva õhtul tallinnasse tagasi lennata, mitte järgmisel päeval rahulikult läbi kopenhageni või stockholmi nagu tavaliselt, leiab aset kõikehõlmav lennuhalvatus. passisin siis nõukogu tõlkide puhkeruumis paar tundi, kõik sebisid ringi ja üritasid teada saada, kas nad peavad tagasi oma hotellidesse minema ja manguma, et neid veel üks öö seal peetaks. üks soome tõlk nentis ka ohkega, et kui kümme aastat tagasi vabakutselisena alustades tundus millegipärast väga oluline samal päeval koju saada, siis nüüd on ootused märgatavalt alanenud ja rõõmu põhjustab juba see, kui üldse koju saab. läti poiss otsustas maandada oma riskid ja rongiga amsterdami põrutada, et siis sealt õhtul riiga saada. niipalju siis 21.sajandist ja kahanevast maailmast. streigiga saadi õnneks kella viieks siiski ühele poole. terve lennuväli oli risti-rästi täis lennukeid, mis päev otsa kusagile ei olnud saanud. tallinna lennuk hilines siiski ainult tunni, mis estonian airi jaoks on täiesti normaalne ka täiesti normaalsel päeval.

h

täna, sel ajal kui mina suures kivist majas tööd tegin, läksid väljas puud lehte ja parki tulid papagoide parved. õhtuks oli suvi käes. merode'il nägin umbes 15pealist lühikeste käiste ja pükstega kampa jalgratastel, pakiraamile kinnitatud kõvasti kraami ja magamiskotid, nii et ilmsegelt oldi suundumas rattamatkale.

suures kivist majas sellesmõttes ikaldus, et põhimõtteliselt kolmandat tööpäeva järjest kirjutati minust raport. kuna mul puudub ambitsioon kui selline ja üldse teen ma oma tööd kogemata, siis selle raporti sisu jätab mind keskmisest rohkem külmaks. pealegi, eelmised kaks raportit kuulutasid mu täitsa normaalseks, kahe nädalaga ju nii suurt allakäiku ka olla ei saanud. aga asjaolu, et üldse ei saa enam normaalselt tööl olla ilma, et keegi su igal liigutusel silma peal hoiaks, on ikkagi vähe tüütu.

sellesmõttes on kirega muidugi ka kehvasti, et siuke elurõõmus põrge puudub tööpäeva lõpus ikka sammust absoluutselt. täna läbi juubelipargi hotelli poole kõmpides ei viitsinud isegi kõrvaklappe kõrva panna. tahaks ainult voodisse pikali ja raamatut lugeda ja seriaale vaadata ja mitte mõelda sellele, et homme kell pool kümme hakatakse saalis 50.1 rääkima politseikoostööst ja naples II konventsioonist ja oma rollile selles ürituses. sügisel olid 10-11 tööpäevaga kuud täiesti normaalsed. aprillis on kaheksa ja praegu, kui nendest üks läbi sai, ei täida see väljavaade mind erilise rõõmuga

h

mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h

heitlikud kevadilmad ja minu mitte piisavalt fleksibiilne garderoob päädisid sellega, et põhimõtteliselt tulin neljapäeval otse lennujaamast voodisse ja ei tõusnud siit enne tänast hommikut. millest on sellesmõttes muidugi kahju, et selletõttu jäi tegemata rida vahvaid asju. aga teisest küljest olin ma suht narts juba ilma selle külmetusetagi, mistõttu ehk oligi hea idee veidi jalad seinale panna.

aga haigena reisida on ikka täielik pask. ja mittebisnise korras oleks see ilmselt veel pasam olnud, sest nüüd, olles ärganud kell seitse, okas kurgus ja silmad kinni kleepunud, ennast voodist välja vedanud, retseptsioonis arvet nõudnud, seejärel arvet maksnud (taipamata, et nad mulle sinna ühe öö vähem kirjutasid ja sellevõrra ka vähem raha võtsid), trammi peale loivanud, bussi peale loivanud (kus me kuni natoni miljonikesi olime), sisse tshekkinud, sõitnud umbes seitsme eskalaatori ja kahe kilomeetrise liugteega (sest brüsseli lennujaam on nii suur, nii suur), sain ma vähemalt turvakontrolli sas-i vipkliendina ladusamalt läbida ja seejärel kobida laundzhi endale meesaia ja teed piimaga tegema (millest poole ma muidugi promptly endale kõhu peale kallasin). see küll tervist väga ei parandanud, aga natuke siiski lohutas.

aga laundzhionu teatas mulle juba ukse peal antud kellaaja jaoks andestamatu elurõõmsusega, et just alates tänasest saate te siin piiramatult tasuta wifis olla. mistõttu saingi võimaluse sattuda the onioni uuele teenusele ja paras kõhutäis naerda.

h