kinos käisin. teadagi, mida vaatamas. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. mul on hoopis mure tänapäeva nooruse inkontinentsusprobleemide (maakeeli põiepidamatus) pärast. minuarust on see mingi progresseeruv asi. kunagi varem pole sellist seerimist olnud. paar rida tagapool istusid mingid eriti lahedad tüübid (üks oli sellises valges läikivas hiphopparikostüümis ja käis nii, et diameeter oli ikka umbes kaks meetrit, teine ei võtnud filmi ajal ka päikeseprille peast), kes käisid kolm korda. kahekesi koos. ja siukest hetke nagu ei oldki, kus kogu saalitäis rahvast oleks korraga paigal püsinud. mina mõtlen, et kui ma olen ikka korralikku raha maksnud, et filmi näha, siis ma proovin ka kõik endast oleneva teha, et mitte poolt aega kempsus veeta. ja sellest, et minu kõrval istuv muulastest paarike kõikse kaks ja pool tundi krõbisevasse kotti pakitud krõbiseva paberiga lutsukomme sõi, ma ei räägigi.


siis läksin raamatupoodi aega parajaks tegema ja sain sealt tulema kahe raamatuga. ei maksnud nad suhtelisel skaalal suurt midagi. ja kuna gardelli "preeriakoerad" on nagunii selline käsiraamatu moodi asi minu jaoks, siis pidi ta ju tegelikult nagunii raamaturiiulil olemas olema.


homme maale vanaema juurde. ja õhtul tartusse. kaarin lubas minuga kontserdile tulla. et talub selle muusika ka kuidagi ära, minu pärast. üritame siis mitme inimese meeldiva ühendada.


Jääboiler -- "Kuu"


h

olen nüüd kahel õhtul teinud oma tavapärase väikse jalgrattaringi. ei hakka selle kohta mingeid banaalsusi kirjutama. täna võttis umbes kilomeetri aega, et harmoniseeruda oma eilsest hooaja avastardist tundlikuks muutunud tagumikuga. kui aju selle pideva läbitungiva valu minu põlisosana omaks võttis, oli kõik jälle bueno. ja kümne-üheteist vahel ei ole ka enam neid tüütuid rulluisutajaid (nad on tegelt poole väiksemad kui jalgratturid, aga võtavad oma vehkimisega kolm korda rohkem ruumi) paldiski maantee ääres.


kiivri koha pealt ei oska ma nagu seisukohta võtta. granted, ta näeb mu peas välja nagu halvastiistutatud lisaaju. aga nüüd kui ma teda juba kandma olen hakanud, oleks see juba saatusega mängimine ta ükspäev maha jätta. pealegi olen ma oma silmaga autoaknast näinud, kuidas jalgrattur oma pea tänava äärekivi vastu lõhki kukub. sarnase situatsiooni korral hea meelega pigem minimeeriksin kahjustusi. nii et praeguseks püsib kiiver peas. aga kui mul on vaja kusagile rattaga eputama minna (poiste ees või ma ei tea...) tuleb sellest aksessuaarist ikkagi loobuda.


apdeit eilsele: füüsika viis, kastid ikka lahti pakkimata.


h

meeldejäävaid vestlusi tänasest päevast:

kunagi varem täna:

hanna: "nüüd on jäänud ainult kaks kasti!"

sandra: "ja füüsika!"

õed hiiesalud tõmbavad kokku hooaja 2002/2003 otsi.


-----


stephane says:

I understand nothing

stephane says:

what are you talking about

Hanna says:

when did you stop understanding?

täitsa võimatu, põhimõtteliselt see iseloomustaski meie tundidepikkust vestlust.


-----


h

väga ebaühtlase rütmiga päev. hommikul meeletu rabelung, et ühikast välja kolida ja kõik vajalikud otsad seal kokku tõmmata. ja siis järsku oli meil laevani mingi neli tundi aega ja me lõime selle lihtsalt kaivopuistos inimesi ja majasid ja paate vaadates laiaks. sellele otsa veel neli tundi peaaegu tühjas rekkameeste laevas (sea wind line). lõpuks, kui me rekkade pärast tollis pidime passima, saavutas haripunkti vana tuttav "roniks-mööda-seinu-üles" tunne (perfektsuseni välja töötatud kaheööpäevasel bussireisil riiast pariisi).


mulle tundub, et mu elu koosnebki meeletu asjadekoormaga kodu ette sõitmistest. kõik see muu, mis jääb nende kordade vahepeale, lihtsalt assisteerib.


raske on ülehinnata sõnade tähtsust kui vastuvõttev pool ei suhtu neisse just samamoodi kui sina. kui tahaksid asju kuidagi emotsionaalselt ja abstraktselt seletada, üritada edasi anda asjade sisu, mitte lihtsalt fakte. ja see, kellele sa seda kõike räägid on, ütleme näiteks, düslektik. ise lasin ta haardeulatusest välja enne kui kõik vajalik öeldud sai, siis kui silmad võisid veel suud aidata. ise olin rumal. aaarghh, jälle mõtlen asjad uueks. andke mulle liiga palju perspektiivi ja ma venitan ennast ära.


Lisa Nilson, Bjoern Eidsvag -- Mysteriet deg


h

siinkohal paneb ameti maha teie sõbralik põhja-haaga korrespondent. tegemist ei ole siiski viimasel ajal eestikeelsel blogimaastikul levinud lõpliku pillide kotti panekuga. kõigi eelduste kohaselt peaksid reportaazhid jätkuma uue hoo ja jõuga soome lahe lõunakaldalt. homme lihtsalt lõppeb minu välislähetus.


istusime täna triinuga metsas kivi otsas ja sõime kanakoibasid ja mõtlesime, et elu heidab inimesi ikka kummalistesse kohtadesse kanakoibasid sööma. kaks tublit ja eesrindlikku tartu ülikooli tudengit keset haaga metsi. aga ilm oli igatahes superilus ja igasugused metsaloomad ja -linnud kakerdasid ümberringi.


aga põhimõtteliselt on ju olnud tore ja kõik on läinud hoopis teistmoodi kui oleks tahtnud, et läheb. mis on ju ka iseenesest tore, sest elu näitab, et alati on olemas mingi muu tee. igasuguseid inimesi on kohatud ja igasugu asju on tehtud. ja kassanäe, ise olen jälle muutunud (millal see peadpööritav protsess küll lõppeb? või vähemalt aeglustub?). kõige rohkem jään taga nutma oma superülikiiret tasuta internetiühendust. sest see on see, mis minust siia permanentselt maha jääb. kõik muu on ju ka lahkuv.


aga deit on juba kokku lepitud. järgmiste lihavõtete ajal tshehhis. hea keskne koht igalt poolt tulla. paveli mingis suvilaonnis. lihavõtted selles mõttes ka sobiv aeg tshehhi minna, et seal saab sel ajal jämeda ridvaga peksa.


Lisa Ekdahl -- "When Did You Leave Heaven?"


h

stephane lahkus, aga mitte ilma võitluseta. nüüdseks pole enam jäänud eriti palju otsi kokku tõmmata (mingid asjad jäid tema pärast üldse tegemata). homme saabub isa, ülehomme lahkub mina põhja-haagast, võimalik et igaveseks. (aga pole hullu, ma juba unistangi paldiski maantee äärsest jalgrattateest ja hiiumaa praamist).


aga nüüd tuleb nõud ära pesta, sest kohe on ju algamas eurovisioon. telekaomanikuna võtan sellel puhul vastu külalisi.


h

kolimine on ikka üks rõve tegevus. selle jooksul saad teada, mis junk'i kõik su kapid ja sahtlid täis on ja peab vastu võtma kõiksugu otsuseid ja lõpuks mattud ikkagi äratoimetamist vajavate kastide ja kottide hunniku alla. ja siis teises otsas asjade lahtikolimine on vähemalt sama suur piin, eriti kui on vajadus kahe elamise asjad ühte elamisse kokku kolida. üldse tekib küsimus, et miks mul nii palju asju on (eile tuli nelose pealt õhtul mingi inglise channel 4 dokuseep, kus kahe perekonna naised ära vahetati kaheks nädalaks ja seal ühel perekonnal oli ikka täiesti uskumatu hulk asju. neil oli nii palju igasuguseid pehmeid mänguloomi ja raskeid metallist pildiraame ja keraamilisi nipsasjakesi, et isegi normaalkaalus inimene poleks seal mahtunud ennast ümber keerama. aga selles perekonnas oli neli äärmiselt hea söömaga liiget).


nii, nüüd tuleb endale teha vastava tööga sobiv playlist ja käised niiöelda üles käärida.


Chet Baker -- "Everything Happens to Me"


h

kuidagi läheb ikka nii, et ei lähe nii nagu arvasid. et siis arvasid, et kõik on juba möödas ja et üle jääb ainult vaikselt hääbuda ja selle peale kerkib esile hoopis eluperiood, mille jooksul ei saa elementaarsematki asjalikku tehtud, ei saa isegi magatud, sest tekib miski/keegi, kes röövib kogu su aja. niimoodi avastataksegi ennast kolmapäeva hommikupoolikul stockholmi kesklinnast.


eniveis, räägiks teile viking line'i kruiisilaevast, mis on paksult täis tiinekaid ja vanainimesi ja kuhu saab neljase kajuti 20 euro eest (et siis kui reisiseltskond on neli inimest, tasub surmkindlalt stockholmisse läbi soome minna). või sellest, kuidas ma rootsi kunni kohtasin. kaks korda. sõitis must autoga mööda. või sellest, kuidas ma otse laeva pealt arvutiklassi ronisin, sest kui ma oleks koju dushi alla läinud, siis oleks tagasitulek kahtluse alla sattunud. aga ilmselt pole see kõik sugugi mitte nii oluline.


olulised on palju tundlikumad asjad, mida tahaks ise kontrollida, aga ei saa. see habras tasakaal, mida tuleb hoida iseendaks jäämise ja teisele haiget tegemise vahel. see on muidugi hea, et on neid, kes ei karda ennast haavatavaks teha, tunda ja omaenda tundeid usaldada. selliseid peab ka olema. ainult, et mulle tundub, et kõik see on too little (või hoopiski too much?)too late.


h

ma olen niiiiii väsinud. relationships are hard...


h

viimase ööpäeva jooksul on elu võtnud täiesti seletamatuid pöördeid. kuni selleni välja, et iga kolmas kogemus on täiesti uus. (jänes ilmub siiski püsiva järjekindlusega).


järgnevate nädalate jooksul oman helsinki äärelinnas neljatoalist korterit. sisustus on küll ehk veidi üheülbane, võiks lausa öelda, et kolmes toas täiesti äravahetamiseni sarnane, aga sellega annab siiski varieerida. shin ae toast on näiteks saanud magamistuba, kuhu tekitasime öösel king size voodi.


viru valge pudel, mis terve semestri külmkapis puutumatult seisis, tühjenes viimase kahe päevaga tilgatumaks (sellega kaasnes prantsuse rahvamäng "dü jü vill jor 'ed?"). maganud olen natuke, kahe- ja kolmetunniste juppide kaupa. kell 12 sadas kohale keegi sakslane, kes tahtis, et ma talle 17 lehekülge eestikeelset teksti lahti seletaksin. andis mulle pärast selle eest 12 öirot.


viimase sündmusega paralleelselt helistas kadri. et meie levikindlast majast parimat võtta, ronisin rõdule ja hüppasin seal kivipõrandal ühelt jalalt teisele. uudised olid kirjud, kõige buenom oli see, et sain esimest korda konkreetseid kuupäevi, mille ajaks punast vaipa ette valmistama hakata ja rahvariideseelikul koiaugud ära paigata. mitte nii bueno on see, kui komplitseeritud on inimsuhetesse sisse ja sealt välja saamine.


ahjaa, ja pesuköögis on uus haitekk pesumasin, mis peseb su pesu poole tunniga uueks. üks kümme minutit läheb samas tema tööleprogemise peale. miks on hea, kui masina enda peal on mingi täiesti seletamatu nuppude ja ekraanide rägastik ja selleks, et sealt midagi aru saada peab lugema juhendit ja vaatama skeemi? miks ei võiks kogu see inff vastavate nuppude peal kasvõi kuidagi elementaarselt kujutatud olla?


Paul Simon -- "Some Folks' Lives Roll Easy"


h

young eun lahkub lõpikult riigist mõne tunni pärast. koju jõuab alles juulis, sest hetkel ootab ees euroopa tuur. aga eile õhtul võtsime sellel puhul võimaluse purjutada. yound eun võttis võimalust eriti tõsiselt. lõppkokkuvõttes rääkisime kõik ära (normaalne, onju?). selgus veelkord, et aasia inimesed on ikkagi lahedad (kuigi ise nad arvavad, et aasia inimestega ei ole cool sõber olla).


tuba ei viitsi enam elementaarsemaski korras hoida, sest kohe on nagunii minek. peaasi, et voodi vaba oleks ja rada ukse juurde. tegemist pole siiski sellise tühjade pudelite-mustade nõude-tolmurullide segadusega. pigem on probleem selles, et rõivaesemed ja paberist asjad kipuvad jääma sinna, kuhu nad kukuvad.


ja eile päeval tegime triinuga "tunne oma kodulinna vol.1" ekskursiooni, otsides taga kasutatud raamatute poode. pärast pooleteisetunnist otsimist suutsime lõpuks ühe tuvastada, aga see läks viis minutit pärast meie sisseastumist kinni, nii et saime mõlemad riiulist ühe raamatu haarata. sama eksursiooni käigus leidsime siiski lademetes hiina, tai, malaisia jne restorane, pärsia ja türgi vaibapoode, itaalia toitude poe. ühest väikesest plaadipoest sain endale häbitult odava chet bakeri plaadi. mingisse koomuskipoodi astumise ka sisse, aga see oli seest nagu minu tuba kuubis, kusagil nurgas istus ajakirjade otsas väike patsiga mees ja luges (you guessed it!) koomuskit. meie sisse astudes küsis varmalt, kas ta saab meid aidata. kahjuks ei oleks selles olukorras suurt midagi aidanud. ja triin vedas mind sisse ka ühte uffi poodi, mis osutus iga nahk- ja teksavestifänni paradiisiks. ka kirjude kitlite austajad oleksid endale sealt ilmselt sobiva leidnud.


nii, saabus järsk pakkumine naaberkorteris ungari suppi süüa...


h

viisin eile läbi eduka barbekjuu ühika taga. omatehtud shashlõkk tuli ka esimese korra kohta täitsa viisakas välja. g sadas kohale mingi oma rootsi kursaõega ja hakkas esitama küsimusi naiste olukorra ja prostitutsiooni kohta eestis. mirjam vist võttis isiklikult, aga poleks vaja olnud. nad peavad lihtsalt oma foreign reporting kursuse käigus eestist mingi featurei kirjutama.


pärast läksime teise mirjamiga espoosse ja mängisime prantsuse it-meestega pictionaryt. otaniemi kampus on omaete fanki, näeb nagu natuke siukse mõnusa sanatooriumi moodi välja. kohe mere ääres mändide vahel punased telliskivimajad. loodust kuipalju, ilma töötute rasvaste juustega soome meesteta. aga veel kaugemal sitist kui meie siin.


ahjaa, davidi kaudu siuke tore link. alguses ehmatas täitsa ära...


h

olen shashlõkikunn! võimalik jänes leitud. nüüd espoosse pittu. over and out.


h

jänese ilmumine neljas kord sel nädalal. kahtlustan, et seesama jänes. seekord observeering omaenda toa aknast varastel hommikutundidel. kui ma usuks sellistesse asjadesse, siis arvaksin, et see jänes on mingi sümbol minu elus. nüüd peaksin ainult välja nuputama, mida ta sümboliseerib. aga selliseks insightiks oleks ilmselt vaja suuremat magamust ja õigemat elurütmi jne.


see, mille üle me siin kaariniga juba niimõnigi tund tagasi rääkisime, sai alguse millestki äärmiselt jurast. vaatasin eile telekast seda filmi, kus morgan freeman on usa president ja komeet on taevast maa peale kukkumas ja kogu elu hävitamas. iseenesest üsna vilets film. aga hakkasin mõtlema, et mida ma siis tahaksin teha, kui elu maal lõppeks, ütleme, nädala pärast. komeet või midagi sama vahvat. et kas ma siis julgeksin teha kõiki neid asju, mida ma praegu kardan (kusjuures pole teada, mis põhjusel kardan). kas ma siis saaksin kõigi nende inimestega kõik need asjad selgeks räägitud, mis praegu õhus ripuvad. sest tundub, et see oleks see, mida ma tahaks teha. et ma saaksin vastavatele inimestele välja öelda kõik, mida ma tunnen. ekstreemspordi ja seksimaratoni jätaks siis teiste teha. kõik nagunii ei saa selle nädala jooksul. mida sa teha tahaks?


h

shin ae tagasi koreas ja kirjutab reaklimatiseerumisest (ikkagi ma ei saa aru inimestest, kellel on eluarmastus kodus ja kes sellegipoolest on valmis aastaks teisele poole maailma õppima sõitma -- guess i need some time to get used to everything around me (including my boyfriend ;)). aga kirja lõpus on üks väga õpetlik kilshee: "[Do not travel to escape life, but travel so that life does not escape you.]"


h

teist korda juba näen siin suurte paneelmajade vahel hilja õhtul koju tulles jänest. ja mitte mingit õnnetut koduküülikut, vaid ikka täiemõõdulist metsajänest. esimene kord oli esmaspäeval, kui ma eestist tulin ja oli väike palavik jne. aga täna öösel jälle. markku teadis rääkida, et siinsamas pidi ka faasaneid olema. samas pole ma päris kindel, kas ma ühe faasani ära tunneksin, kui ta mulle metsa vahel vastu tuleks. minu ainuke kokkupuude faasanitega on "alice imedemaal" raamatust, kus neid kroketimängus kurikatena kasutati.


aga seda metsavärki naudin täiel rinnal, kuigi kevad on sel aastal väikese arengupeetusega


h

vahelduseks jälle reportaazh arvutiklassist. tulin siia progema, aga pean pettumusega tunnistama, et heaolühiskonna masinaid ei ole võimalik ebaseaduslikkusele ahvatleda. vihkan praegu kirega kõiki neid kohti, kes mulle mingeid mõttetuid serveriruume tilgutavad. eriti vihkan helsinki ülikooli atk osakonda, kes on andnud seda 50 mega. no milleks mulle viiskend mega? mis ma sellega peale hakkan? cd-kirjutamine jäi igatahes ära. nüüd peab kirjutajaga tuttavaid tüütama hakkama ja asjad zone'i serveris õigesse järjekorda panema. väga tüütu.


mis veel? see pole ikka kohale jõudnud, et shin ae ongi päriselt läinud. aga õppetunni eluks andis tema minek vist kõigile kohalviibinutele. kui su pagasilimiit on ikka 20 kilo, siis sa ei saa ausalt loota, et nad lasevad sul neli korda rohkem lennukisse laadida. shin ael oli küll strateegia olemas (peamiselt seises meessoost chekinnija valimises ja siis ohjeldamatus temale suunatud nutus ja halas), aga mitte miski strateegia poleks teda siikohal päästnud. küsitava soolise eelistusega check ini mees lasi tal isegi kõige suurema, 35 kilo kaalunud kohvri lennukisse tõsta, ise kogu selle veerandtunnise lunimisprotsessi juures aina rohkem ärritudes. ülejäänud 35 kilo pidi ikka cargoga saatma. maksis mingi 250 eurot. kui oleks ekstrapagasina kaasa võtnud, oleks peaaegu tuhat maksnud. käesolev olgu õppetunniks eelkõige neile, kes mõne kuu pärast ida-aasiast tagasi kolima hakkavad.


kui raudteejaamast rongid venemaa poole sõitma hakkavad, on teadustajatädi vene keel täpselt selline nagu vanades vene multikates. soome ja inglise keeles ütleb normaalse häälega, vene keeles nagu nukuteatrit tegev lasteaiakasvataja. ja see uus maaalune tunnel, mis sanomatalo juurest kaisanieme parki viib on valusalt täis kansallisteatteri reklaame. äärmiselt ligitõmbavad. tekitavad natuke kummalist tunnet ka, et näed, mängivadki teatris need tüübid, keda välismaa telekast nähtud. niigi oli kuidagi imelik, kui kirka tänaval vastu tuli. või suvi-anne siimes kahe lapsega...


ja kaariniga mõtlesime eile msnis (kroonika teadis muidu rääkida, et sulo sai oma eluarmastusega mnsis tuttavaks -- mingi hoopis edukam alternatiiv?) nishiblogi peale. kus oleks lausvirisemine omaenda (võimalik, et fiktiivse) elu üle. vahepeal läheks võib-olla hetkeks hästi ja siis jälle seda halvemini. läheks ilmselt inimestele peale nagu mehhiko seriaalid -- et hea vaadata, kui teistel inimestel läheb ikka veel halvemini kui mul. aga ilmselt ei viitsiks kogu aeg ka viriseda... igatahes, idee.


h

ehh, mis see küll on, et puudel pole ikka veel lehti, kui mina jälle inimestest ilma jääma hakkan. seda ei suuda ka ära otsustada, kas magamine on suur ajaraisk (võiks seda hoopiski muude asjade peale raisata) või hoopiski just see kõige õigem asi (mõnikord tahakski ju sinna jääda, kus on soe ja hea ja turvaliselt virtuaalne). peale selle on silmad lahti valguse tuleku tunnistamine sõltuvusttekitav nauding. peale selle praktiline veendumine, kinnitus iseendale, et näe, tuleb küll.


tagasi soomes. astusin kell veerand üksteist uksest sisse, korter oli täis pappkaste ja naabrid üritasid tolmuimejaga voodikatetest elu välja imeda. lõppkokkuvõttes vist õnnestus. aga asju on ikka umbes kaks korda nii palju kui peaks. shin ae hakkab homme kell 5 õhtul koju tagasi lendama (lendab terve ööpäeva). sellepärast oligi nii oluline täna tagasi tulla. tallinnas läks selle pärast veel hirmsaks rabelemiseks. maailm peab ju ometi nii palju kahanema (vajaduse tekkides), et see ei jäägi viimaseks korraks, kui ma teda näen. asjade lõpud ei tohiks olla nii lõplikud. või siis ei tohiks kõik korraga otsa saada.


näpud sügelevad telefoniga ulakusi tegema. kes võiks mult praegu kõnet oodata?


h

huvitav, lohtuav, kohati muidugi ka ärritav on see, kuidas hea muusika (noh see, mis igaleühele subjektiivselt hea on ja kohati objektiivselt võib-olla nii väärtuslik ei olegi) ei ole kunagi lihtsalt seda, vaid kannab endaga kaasa ka hulk pagasit. enamasti eluperioodist, kus see enda jaoks avastatud on. mõnikord on lihtsalt sõnad väga isiklikult sulle suunatud. või nagu m. mulle ükskord kirjutas, umbes midagi sellist, et "öö ja tühi tuba ja raadio mängib ja sõnad tulevad kuidagi tuttavad ette ja siis kuulad, et laulabki ju sinust".


võta kasvõi see jääboiler. seda kuuldes tulevad peamiselt meelde õhtud eelmisel augustil kusagil kaunase vanalinna majatrepil. kadri ilmselt magas ja mina üritasin oma pead paberile panna, et endas natukenegi selgusele jõuda ja mingi näoga inimestele otsa vaadata. ja siis meenub see pühapäevaõhtu paar nädalat varem kui folk oli just läbi saanud ja õhtul oli see jääboileri kontsert selle mistandoligi pubi hoovis viljandis. ja kuigi oli kõige halvem olla, oli järsku ikkagi nii väga hea. oli kuidagi õhku ja tiit kikas tegi oma elektriviiuliga imesid.


või siis (lihtsalt, et tuua veel üks näide) olav ehala asjad, laul surnud linnust ja rännulaul ja teised. sellega tuleb meelde üks teine augustiöö, umbes täpselt aasta varem. kui me kusagil keset elvat thori vanaema verandal magasime ja makk oli akna peal (sest osad sünnipäevalised ei maganud) ja kell pool viis hommikul tuli sealt lindude hommikuste hääleharjutusega võidu ehalat. ja kuigi oli külm ja uni ja muusikakuulajad näitasid ilmselgelt üles täielikku lugupidamatust unemagajate vastu, oli see jälle üks neid imelisi hetki.


paul simoni "still crazy" on ilmselgelt suvelaul ja dave matthews bandi "crash" ja "where are you going?" on talve laulud. ja phil collinsi "take a look at me now" on mitte just väga ammu märkimisväärse tabavusega minust rääkinud. ja siis juhtubki, et mingil muul eluhetkel või mingis hoopis teistsuguses tujus neid laule kuulata tundub kuidagi vale. või kui kuuladki, lähed tagasi sinna, kus olid siis.


JääBoiler - "Laualinad"


h

lume sulamisega on muu prahi hulgas päevavalgele kerkinud ka erinevad kriisid. mis üldse oleks üks kevad ilma kriisideta. minu enda oma on küll sel aastal teatava hilinemisega kohale jõudnud (tavaliselt kusagil sünnipäeva ajal), aga tegelikult ei lasknud ma ennast kunagi petta võimalusest, et sel aastal ilma saab. ei oskagi nagu öelda, et millest see tuleb, võib-olla rahulolematusest iseendaga. et kõik ümbritsev saab jälle uue võimaluse, aga mul ikka kõik kõigutamatult sama (ainult, et mida kauem on sama, seda hullem, eksole).


mõnel inimesel on kogu aeg kriis (kohati tundub, et ise olen ka selline inimene, aga tegelikult vist siiski mitte). ainult, et kui kriis on normaalne eluseisund, siis pole ta vist enam päris kriis?


tundub, et ka liisal on kevadkriis. kaskpeidil oli volbri ajal ka kriis, aga temal, nagu ma olen asjast aru saanud, tulenes see tarbitud halvaksläinud hernesupist. ilmselt olukord paranes pärast selle läbiseedimist. ülejäänud me peame vist endale veel mõnevõrra haiget tegema enne kui oleme suutelised midagi konstruktiivset enda päästmiseks ette võtma. või võib-olla aitab tervislik toitumine ja hea uni.


Marju Kuut - "Raagus Sõnad"


h

neid öiseid filme vaatan praegu etv pealt. tavalised inimesed on ikka täitsa masendavad. seal pidudefilmis, eksole. aga eriti selles praeguses romantikafilmis, mis üldjuhul täidab oma eesmärki täiega. kuidas ongi kõik need inimesed, kelle elus ei olegi midagi. inimeste romantika ongi klishee, inimeste romantika ongi see, mis on pehme kaanega raamatutes, mille kaane peal on fabio.


Hanna ise says:

et noh, kui polegi kunagi garderoobis sambat tantsida saanud või jaanuariööl keset vabaduse väljakut suudelnud, siis ei teagi et mingid naljakad väiksed pärisromantikad on ka olemas.


et siis asjad võiksid veel palju hullemini olla. kui ei olegi miskit olnud, siis ei teagi vist midagi paremat tahta. siis peabki laenama. mina õnneks ei pea veel laenama.


h

ma teadsin, et ma oleks pidanud põhjala juurde takso tellima ja laskma ennast need umbes viissada meetrit voodini sõidutada, selle asemel, et läbi vihma kõmpida. tegelikult oleks pidanud esimest tugevat instikti järgima ja juba ugalast väljudes koju minema. aga ma olen nõrk ja ma ei tahtnud, et see kõik veel otsa saab, kuigi oli ilmselge, et parim on möödas. isegi veel eysi juurde jõudes võitlesin tahtmisega vihma käest ükskõik, mis meetodeid kasutades ära saada, aga siis tundus takso tellimise idee juba eriti tobe. ja eysi tagasi ei tahtnud ka minna -- juba korduvalt läbitud eluetapp. ja nii ma siin nüüd aevastan ja nuuskan...


Roxette "It Must Have Been Love"


h

misma nüüd oskangi öelda. tahaks rääkida palju asju oma väikse sündmusrikka elu kohta, aga ilmselt ei tule kõik praegu meelde. mälestuseks volbrist päikselises tartu linnas olen ma saanud külge ka mitmed külmetus- ja muidu haigused (keegi kahtlustas sarsigi) ja seetõttu tähelepanu hajub. pealegi olen maganud vähem kui arstid soovitavad jne.


aga ikkagi, tegelikult on ju volber see, miks me kõik seltsi ja mujale oleme astunud. andrus ansip suutis lõpuks ometi oma pöördumises mainida ka naisseltsi liikmeid ja kui me temast möödusime, valged mütsid peas ja muidu ka säravad, siis ohkis tükk aega vaimustusesäde silmis. ja vihma ei hakanudki sadama enne kui hommikul, siis kui ma kell üheksa neobaltia poolt koju vantsisin.


ja on nii tore, et igal pool on ees kursavennad, kellel ongi siiralt hea meel sind näha (thor ehk välja arvata, sest tema lasi meie juurest esimesel võimalusel jalga) ja kes sinuga hullu moodi tantsivad ja hommikul sulle oma taskust kilekotist kotlette jagavad ja limpsi. ja et üks hetk vaatad aknast välja ja õues ongi juba päris päev, aga pidu ikka veel ei lõppe ja und ikka veel ei ole, aga jalad on juba üsna läbi. ja ikkagi edasi tantsida. ja eysi nahkdiivanitel lösutada. ja sakala värava peal peaaegu magama jääda. ja niimitu korda põhjala ja eysi vahel jalutada, et ei mäletagi enam, et mitu korda siis ja millisel korral milliste inimestega kokku sai ja mida tegi. ja kursavend, kes silmad kinni lõpuks ometi pingest vabanenult (eriti raske öö) üksinda mööda saali ringi tantsib. et raimlas saab pool seitse kringilt ja liivikas saab kell üheksa putru ja rotalias saab kell kaksteist suppi (seekord jäid muidugi kõik võimalused kasutamata).


siin ja seal võis kohata kaasblogijaid, krahvi nägin eysis ja andrit veel hommikul mitte enam nii vara.


ja kadrile tahan kõige rohkem maailmas soovida PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, aga ma ei saa talle eestist helistada. esimesel võimalusel panen sünnipäevakaardi ka posti, aga ma ei tahaks mõleda, et sa arvad, et ma unustasin, sõber.


h