tänane päev eilse kinnituseks. päike ja mets ja seened. piibe maantee äär aegviidu polügoni juures oli põhimõtteliselt nagu pirita tee laulupeo ajal, kaks autot olid seal lausa üsna südamliku laksu teinud. ja mets oli täis tuhandeid seeni, millest 4/5 olid mulle täiesti tundmatud ja selle tagajärjel minust ka sinna jäid. kogu see värk oli lausa hoomamatult ilus. telefoni oleks pidanud ainult maha jätma. kui see seenemetsas rohkem nagu turvameede ei oleks.


ja õhtul tuli kõige krooniks film, mis vist küll kõige rohkem minu hingele on, 'the bridges of madison county'. ise ei julgegi kätt nii kaugele välja sirutada, et haarata kogu eluks kaasa veel keegi peale iseenda. sellele järeldusele me nagunii eelmisel nädalal ühel õhtul jõudsime, et ilmselt ongi võimatu kedagi armastamast lakata. aja jooksul võib see ainult kaotada oma teravust, aga alati võib piisata vaid päris vähesest, et kõik jälle tagasi tuleks.


Earth, Wind and Fire -- September


h