kuigi martinhallik on minuarust üks stiilsemaid kuivikuid (ja minu lembus kuivikute vastu laialt teada), jäi afganistani loengusse jälle minemata. üldiselt muidugi paraneb loengutest osavõtt tunduvalt, kui õppejõust sisse võetud olla (mäletan teise kursuse kevadest ühte loenguseeriat, millest ainult üks kord puudusin ja sedagi seetõttu, et ei viibinud riigis). viimasel ajal pole seda siiski vajalikul tasemel juhtunud (ei sissevõetust ega osavõttu).


ekspressi hoopis lugesin läbi. suutsin kadrit üllatada sellega, et meie alma mater ei kanna juba mõnda aega tartu riikliku ülikooli nime. tibilisast leidsime ka tunnustust oma juuksekasvatamise missioonile. (juba tükk aega on olnud peaaegu vastupandamatu tahtmine oma kredibiilsust kärpida, natuke puhtsüdamlikku naistejuttu kirjutades. vaatasin, et liisa on sellega oma sheipingu-teemalises sissekandes otsa lahti teinud. oodake siit lehelt põnevusega erinevate juuksemaskide võrdlust.)


nüüd hoopiski raamatukokku. kui kusagil üldse võimalik on ennast mingist materjalist läbi närida, siis see peaks ju see koht olema?


h