ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

ma tean, et pärast kahte nädalat vaikust on eriti lame siia lihtsalt mingi video panna ja peale selle tuleb mul igal ôhtul pähe erinevaid tiraade, millega siin esineda, aga, parafraseerides ühte tuntud rongiônnetust, it's france, bitch, mistôttu ei ole ma niivôrd privilegeeritud, et igal suvalisel hetkel internetiseeruda. niisiis, euroopa parlamendi katakombidest teile minupoolt see. erilise pühendusega hellele.



h

tänahommikuse pärlina läheb igatahes kirja volinik frattini poolt mainitud konverents: "the role of education in schools". vôib-olla frattini seda muidugi päris nii ei asetanud, sest tema rääkis itaalia keeles ja minuni jôudis jutt läbi inglise kabiini tädi, kellel oli defekt nagu michael palini isevalitsejal "life of briani" filmis -- terrorismivastase vôitluse teemalisel arutelul näiteks kuulsime korduvalt "awabsitest".

muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h

eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h