ma pean tunnistama, et on asjaolusid, mis räägivad triigitud pesu kasuks. see on esteetiliselt nauditavam, kindlasti on seda mõnusam selga panna kui triikimata pesu ja triigitud puhaste linade vahele ronimine on puhas bliss.

samas peab muidugi tunnistama, et kui hakata asjadele suhtelist väärtust andma, siis kestab see triikeefekti poolt loodud õnnetunne umbes sama kaua kui triikimise kallal vaeva nägemine kestis. seega tegin täna triikides executive decisioni -- mina enam tekikotte ei triigi.

h

viimastel päevadel on üles kerkinud mõningased infrastruktuuri ja hoolekannet puudutavad küsimused. kuna on suvi ja rutiini puudumise tõttu muutun ma tavalisest veelgi laisemaks, ootab minu lauanurgal piinlikul kombel juba lubamatult kaua posti panemist üks allkirjastatud töö üleandmise akt. täna lõpuks tegin üliinimliku pingutuse seda postitada, aga pingutuse tulemused jäid kesiseks. nimelt ei suutnud ma tuvastada trassil stockmann-veerenni tänava lõpp ühtegi postkasti. (kahtlustan, et olümpias sees järsku on postkast, aga ma ei tahtnud toidukotiga hotellides käimisest igaõhtust traditsiooni teha -- eileõhtusest kohvitamisest radissoni katusel ehk piisab). küll aga jäi teepeale väga mitmeid telefoniautomaate. pealiskaudse ühiskonnavaatlejana tundub mulle, et hoolimata välkposti võidukäigust, digitaalallkirjast jne. võiks postkasti järele tänapäeval siiski suurem nõudmine olla kui telefoniautomaadi (mulle ei meenu praegu oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, sülelapsest vanaättideni, kellel ei oleks mobiiltelefoni).

asju, mis veel veerenni tänaval puuduvad: prügikastid (majade juures on küll olemas konteinerid, aga kui sind on juba üks kord elus süüdistatud oma prügi võõrasse konteinerisse smuugeldamises, siis kaob isu sellise tegevuse järele).

asju, mis on veerenni tänaval puudulikud: tänavavalgustus. talvel on olukord ilmselt parem, aga praegu on küll ebamugavuse tipphetk, sest kõnniteele ei jõua läbi tiheda pärnaallee valgust üldse, aga kõnnitee on kaetud vihmas ligunenud ja ühtlaseks ligaks muutunud pärnaõitega. eile kahlasime seal püksisääri üles sikutades ja ülalmainitud toidukotti balansseerides kodu poole.

kõik muu on veerenni tänaval päris hästi, tänan küsimast.

h

nüüdseks saan juba raporteerida hellamaa raamatukogust. matk lõppes edukalt laupäeval ja ma tõesti loodan, et seekordse reisikirja internetiseerimisega ei lähe aastat.

nüüd on kavas reedeni mittemidagi teha ja siis tallinnasse tagasi tulla. suvi ruulib, kaspole?

h

kiire vahereportaazh roostast, kuhu oleme jõudnud teise matkapäeva lõpuks.

eile õhuks jõusdime vihterpalu külje alla paradiisiranda, aga olime nii alibad, et vajusime peaaegu kohe ära. tänane päev on endaga toonud jobusid autojuhte, kes kruusateedel täie tinnaga panevad, nii et meil on suud ja silmad tolmu täis, kärbseparvi, kes meid kilomeetreid jälitasid ja põlenud põlveõndlad ja puusad.

lõpp veel ei paista. homme õhtuks noarootsi lõunakaldale.

h

homme loode kaudu läände. kui ma hommikul õigel ajal üles saan ja raudteejaama jõuan ja paldiski rongi peale saan. järjekordne rattaretk viib seekord mööda mereäärt rohukülla ja võimalik, et ka vormsile. ilmateade lubas kaheks järgnevaks päevaks paradiisi ja sealt edasi välku ja pauku.

eks siis kunagi jälle saab sellest kõigest lugeda. seekord loodetavasti varem kui aasta pärast.

h

näedsa, jälle üks kraad käes. viimasel ajal tuleb neid lausa robinal. diplomile, öeldi, mine ise kunagi juuli keskel õppeosakonda järgi.

niisiis olen üldiselt veetnud aega oma uue mänguasjaga jahmerdades (ausalt, see on vist küll kõige ilusam ost, mille ma teinud olen. karp oli ka selline nagu oleks sinna pakitud peened juveelid).

hansapäevad, kui sellised, on ideena vahvad, aga siiski mitte minu tass teed (aga igasuguste massiürituste mõnu on mulle pärast peer pressurei leevendumist alati mõistatus olnud -- ma ei ole vist käinud ühelgi suurel kontserdil, kus ma oleks suuremat elamust saanud kui sama artisti plaati kodus tugitoolis kuulates. laulupidu on vist ainukeseks erandiks siikohal. hence muidugi vajadus ülalmainitud aparaadi järele).

ja internetist avastasin sellise päris huvitava jutu wimbledoni kohta.

The irony, of course, is that Wimbledon grows in prestige as it declines in importance. Grass is to tennis what vinyl now is to music. No one grows up playing on grass anymore, and apart from a few Thurston Howell-types in Newport and Haverford, hardly anyone plays on grass, period. The pros wouldn't set foot on the stuff but for Wimbledon, and the grass-court season, such as it is, now consists merely of two weeks of Wimbledon tune-up events.

aga kahju ikkagi, et ma seda ei näe. hetkel allesjäänud kolmest mängijast ei ole ma igatahes roddicki poolt. johanssoni poolt võiks ju sellepärast olla, et ta on underdog. küll juba suure slämmi võitnud underdog, aga underdog siiski. federer ilmselt võidab.

h