olen hetkel üle keskmise kuri ebakompetentsete füüsikute peale, kes hoolimata kõigest ei ole teleportingut ikka veel reaalsuseks teha suutnud. kuidas, pray tell, peab inimene saama keset suurt volbriaega tartusse, kui bussidele pileteid ei broneerita? ja kuna austet ekli eestistuja on seekordse rongkäigu kuulutanud välja praktiliselt hommikupoolikuks (mis see kell 6 muud on), siis seisavad ilmselt varsti ees kriitilised hetked.


enne seda tuleb teha muid olulisi valikuid. näiteks, kuna mul ei ole jalanõusid, millega ma vastaks enamike kutsete peal välja kuulutatud soliidse riietuse nõuetele JA saaks pühapäeva hommikul kell 5 akperega matkama minna, siis tuleb ilmselt kombineerida. tüütu on see kodutu elu...


note to self: pane müts kotti, pane müts kotti, pane müts kotti...


*läheb nüüd ja paneb mütsi kotti*


h

iga kord kui rattaga maja ette sõidan märgin ära ja tahan rääkida nendest saabastest. või kingadest, kuidas kunagi. aga selle ajaga, kui ma olen ratta keldrisse viinud ja tuppa jõudnud, on see hea plaan meelest pühitud.


igatahes, raudse järjekindlusega on üle elektritraadi visatud omavahel nöörepidi kokku seotud saapapaar. või kingapaar, kuidas kunagi. aegajalt võetakse ära (kes võtab?) ja siis ilmub sinna kohe uus. õõtsub rõõmsalt tuules autotee kohal. hetkel on seal veel talvehooaja jäänuk -- mustad tepitud nailonist saapad.


vot selline meeldiv traditsioon meil siin mustakal.


h

mõttetu päev. starterleht (sümboolne muidugi) ütleb hommikust saadik niimoodi "We are sorry, our servers are temporarily down for scheduled maintenance. Please try again after 6:00 am PDT (1300 GMT) on 4/28/04. " (ja see kellaaeg on minuteada 3, eksole, aga nad ei lasknud ennast sellest häirida). mis tähendab, et ei saanud midagi tehtud. ainuke lohutus on see, et siin on palju mugavam mitte midagi teha kui seal. aga ikkagi tundub minu siinolek päristööinimeste mõnitamisena. kõht on tühi. lähen nüüd koju laulvaid ameeriklasi vaatama. võimalik, et rattaga sõitma. peamiselt vist siiski sööma. loodetavasti saavad nad selle lehe üles, muidu on motivatsiooniga kehvasti. ja vanity fair, raisk, tuli ikkagi tartusse. nagu seinaga räägi selle condé nastiga. vot nii. ilmselt on täna sama hea päev olla seosetu kui iga teine. olen ju ikkagi naine.


h

olen elus. küll veidi uimane, aga siiski väga elus. kuigi enne kohaleminekut käis küll igasuguseid äärmuslikke mõtteid peast läbi. ohh, aga mind tabas hellus oma osakonna, kasekamba, taagepera ja teiste vastu. isegi vaene vello saab pärast tänast minu käest armu. tundub, et elu on tegelikult siiski vähem komplitseeritum kui mõnikord tundub. nüüd tuleb ainult korda luua kõige selle uue ja vajaliku informatsiooni hulgas, mis täna minu suunas heideti, visata välja üks näiteriik ja kogu teooria ja luua 60 lehekülge kulda. kahe nädala jooksul. aga täna õhtul peesitan selle valgel, et ei olnudki täiesti lootusetu. ja inimesed on toredad.


h

televisioonist ka, nagu ühele noore inimese laupäevaõhtule kohane. esiteks, soome reklaamid ruulivad. kõik rongireklaamid nende rautatieasema kujudega. ja viimane helsinkin sanomate reklaam ("miks keegi ei julge esimesena plaksutamist lõpetada? miks ennustajad ei ole lotomiljonärid? miks tuvisid ei näe siis kui nad on väiksed? jne. -tästä elämästä").


ja see bbc-sse uuesti sisse elamine hakkab mulle ka mõjuma, hakkab tekkima väärastunud briti huumorimeel. esimesed paar nädalat tundus "shooting stars" mulle täiesti idiootlik, isegi natuke hirmuäratav. täna vaatasin ja täitsa naljakas oli...


h

meeldiv päev vabas õhus lihagrillimise ja visioonidega. visioonid, ma arvan, on selle perekonna tugevus. kuidas nende teostamisega läheb, noh, see on omaette küsimus. igatahes, tunnetan õhetust näos. päikesest.


naabritega on nagu tavaliselt. vähemalt siin riigis. iga toreda naabri kohta vähemalt üks püstihull. võiks teile rääkida meie hullust naabrimutist, aga formaat ei luba. räägiks parema meelega meie segase identiteedida toredatest vene-eesti naabritest. selles, mis on nende kodune keel, puudub igasugune loogika. vahepeal räägivad omavahel vene keeles, vahepeal räägivad aktsendiga korralikus eesti keeles. tõeline multikultuurilisus.


veerenni imetabaselt suures aias olles mõistab ka seda "tallinn kui transiidisõlm" sloganit. üle lendasid lot-i, finnairi, sas-i ja veel kahe lennufirma lennukid, paar korda läks kolme maja kauguselt rong. asjad, mis kusagil looduses kindlasti segaksid. kilomeetri kaugusel kesklinnast, oma õunapuude ja maasika/küüslaugupeenarde vahel istudes oli ikkagi tunne nagu maal vanaema juures.


maja on praegu täis uskumatut kola. ma arvan, kui me siit mustakalt välja kolime peaksime me ka kõik oma vana prahi siia hunnikutesse vedelema jätma, vana mööbli ja vanad riided ja igasugused potsikud täis igasuguseid vidinaid ja eesti nsv lipu (okei, see luitunud eesti nsv lipp on üsna funky). normaalne.


h

karmavõlg ilmselt või midagi. minu eelretsensendiks on kasekamp. kes sul on?


h

kontserdil käisin. sellel. ma ei oska nüüd öelda. esimene pool oli... nojah. bänd tegi endast parima, aga see materjal... ütleme nii, ma näen, kuidas nendel eesti heliloojatel oli läinud nende lugude kirjutamisega nii nagu mul tihtipeale asjade kirjutamisega läheb. et oli tulnud mingi sähvatus, mis oli nende arvates hullult hea idee, aga siis kui seda realiseerida üritati, tuli välja ikkagi blah. või siis oligi ainult see üks idee ja seda lüpsti meeletult ja oksendamiseni. ma muidugi ei ole mingi ekspert, lähtun siin peamiselt sellest, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi.


teine pool, see, millest see pilt tehtud on, oli groovy. pillid hüüdsid ja poisid jämmisid. ja everybody who is anybody eesti muusikas (pärismuusikat pean siis silmas) oli kohal. pluss tanelpadar prouaga.


h

vikingi taksojuhid on omaette atraktsioon. varem olid nad ikka selline tavaline tapeet, nagu üks korralik teenindaja olema peabki. aga alates sünnipäevast (mine vaata, mis ma 23.03 kirjutasin) on asi täitsa käest läinud. osade puhul ei suuda lihtsalt uskuda, et tegemist on taksojuhtidega (kadri eile küsis ühe käest, et kas ta ikka päriselt on), osad jälle etendavad vaimustavalt erinevaid stereotüüpe. täna sõitsin linna kellegi siilisoenguga keskealise onuga, kes oli veendunud, et ma lähen esimesele kohtamisele või siis vähemalt oma eluarmastusega kokku saama (pakkus välja, et vabaduse kell oleks selle jaoks parim koht), rääkis oma naisest, kes on alati fashionably late ja tütrest, kes kunagi ei ole, rahvariietes kihnu naistest ja joodikutest kihnu meestest, lahkudes soovis õnne, edu ja armastust.


h

jalgrattaga sõitmise aja ja tingimuste vahel valiseb praegusel aastaajal teatav ühildumatus. nii kell 8-9 ajal on valgus küll täiuslik, aga liiklus liiga tihe. parim sõitmise aega algab kusagil kella 10st ja kestab, noh, ikka kestab. suurest kergendusest jõudsin täna nii kaugele, et läbisin sel hooajal esimest korda oma tavalise ringi. vunki isegi oli. meri haises nii meeltliigutavalt ja rulluisutajate (minu põlised vaenlased) vastu leebusin ka natuke. nende siis, kes ilusasti liueldes sõidavad, mitte selle enamuse, kes tragikoomiliselt teed blokeerivad.


homme on tungivalt vaja kokku saada kadriga, kellega ma pole nii kaua silmast silma kohtunud, et varsti kvalifitseerub ta juba minu kaheliikmeliseks kahanenud virtuaalsõprade kogukonda. homme on ta vähemalt kindlas strateegiliselt ligipääsetavas kohas paigas -- ta istub rahvusraamatukogus. keegi peab ju valvekorda pidama.


h

teisel katsel sai käkk eeldatavasti osakonda edastatud. piinlik on küll natuke, ise juba täiskasvanud inimene ja... aga noh, nüüd võtame paar päeva tshillimiseks, pakime lahti asjad, mis nädalate kaupa kilekottides on vedelenud, sest mul oli liiga kiire iseenda ees süü tundmisega, vaatame ära kõik need seriaalid, mis häbivärselt arvutit ummistavad, saame kokku mõnede inimestega, keda ammu näinud pole, homme lähme kontserdile. ja siis neljapäeval põrutame jällegi raamatukokku.


mõningased tähelepanekud lisaksin siia veel. esiteks, on kinnitust saanud fakt, et inimestele meeldib kui teistel inimestel halvasti läheb ja neil väga raske on. eelmisel nädalal, samal ajal kui mina rahvusraamatukogu kivist müüride vahel (ilma aknata ja kivipõrandaga...) aega veetsin, paisusid vahepeal häbiväärselt kukkuma hakanud lugejanumbrid jällegi tasemele, kus nad jaanuarist saati ei olnud olnud.


ja praegu vaatan siin, et minu teise ilma läinud kollane kauss on reinkarneerunud "that 70s show" võtteplatsil, kelso ajab sealt seest endale hommikukrõbinaid sisse.


h

raamatukogu, raisk, viskab mind kohe välja. sain veel viimased paanilised paljundustööd tehtud. ees piinlikult aeglaselt paljundav poiss oli selge näide sellest, et ka raamatukogusse tuleb ettevalmistunult tullla -- paljunduskaarti tagataskust välja tõmmates kukkus sealt välja ka kondoom. vot nii on lood siin.


teie sõbralik rahvusraamatukogu korrespondent selleks korraks lõpetab.


h

rikun jälle sisekorra eeskirja punkti 7.1. so, just shoot me. eile konfiskeeriti mult selle alusel ukse peal jook ja shoks. kasutades vana head "sülearvuti kott on püha" trikki suutsin vajaliku kraami täna sisse smuugeldada.


h

kõik vanad sõbrad jälle koos. teisel pool koridori istub arvuti taga minu väike süsimust kameruni sõber. minu vasakul käel magab elina endale oma sülearvuti kiiboordi otsaette, meie kahe vahel on terve hunnik raamatuid, mille pealkirjades figureerivad sõnad 'eesti', 'multicultural' ja 'vähemused'. ja ma tunnen, kuidas mind üldse ei huvita. elinal pole kedagi peale iseenda süüdistada -- oli siis vaja sinna magistrantuuri ronida.


riiklik statistika on päris naljakas, kuni seda baktöösse ei pea integreerima hakkama. eestis elab üks austria kodakondsusega eestis sündinud inimene. viis leedu kodakondsusega ukrainas sündinud inimest jne. ja näiteriigid tuleb alati valida selle järgi, kellel on internetis täiuslik statistika olemas.


juba kolmandat päeva tuiab siin ringi raamatukogutöötaja, kelle seelik on nii lärmakas, et see peaks küll määrustevastane olema.


torontos on täna viis kraadi sooja. kuidas teil muidu hästi läheb?


h

eks me kõik, kes me prokrastinatsioonis teatava meistritaseme oleme saavutanud, teame, kui palju on kasu akadeemilise piitsa olemasolust. nii emotsionaalsel ("ohh, keegi ikka veel hoolib sellest, et ma kooli ära lõpetaks ja elu hammasrataste vahele ei jääks, liigselt mõnuaineid tarbima ei hakkaks ja tänavale ei satuks...") kui praktilisel (on ju vaja, et keegi ikka aegajalt sulle "hakka asjalikuks!" röögataks, et mingid kellad ajus tööle hakkaksid) tasandil.


mis ma tahtsingi öelda? ahjaa. tahtsin lihtsalt teatavaks teha, et täna rohkem sissekandeid ei tule. minu akadeemiline piits ei luba. ütles, et lõhub mu blogi ära, kui täna rohkem kui kolm sissekannet tuleb.


"minu akadeemiline piits on mulle hetkel käega löönud, proovib seda taktikat, et ise tead kui ei lõpeta. lollakas," kirjutas mulle praegu kadri.


h

inboxis on kummaliste subjectidega (ohh, ilus oled eesti keel) kirjade read: "priit i love you" ja umbes kolm "re: priit i love you"d, tänasest saagist neli kirja teemaga "10 kasti õlut". kusjuures mulle õlu isegi ei maitse.


h

asusin mõnda aega tagasi jälle postile. oma vana kohta (kohe ukse juures, inimvaatlusteks parim) ei saanud, aga hea, et üldse midagi sain. nüüd peaks tööd tegema ka hakkama. hoolimata kõigist pingutustest olukorda kuidagi leevendada, näen ma ikkagi, kuidas ma nädalavahetusel selliste kahekümnetunniste vahetustega ja punaste silmadega arvutit pigistan. julgustav on see, et praeguseks on tekkinud juba mingid konkreetsed ideed, soovitused ja järeldused, mis puudutab etnopoliitikat ja multikultuurilisuse rakendamist. elinale ka suured tänud meie väikeste spontaansete ajurünnakute eest, alati aitab, kui laiali olevad mõtted sõnadeks kokku koondada saab.


jazz.fm on ikka minu parim sõber. natuke tobe muidugi on siin paberite alla mattunult iga natukese aja tagant idiootlikult kõrvuni naeratada, aga see muusika on lihtsalt niii hea. toronto hakkab muidugi ka selgemaks saama, tean kustkaudu hommikupoolikuti mitte sõita jne. ja selle hommikuprogrammi tädi hääl on selline mõnus mahe ja sõbralik, sobib muusikaga ilusti kokku. ja talle ka niiväga meeldib see, mida ta mängib.


kas keegi targem pea võiks mulle palun öelda, mis jama nende arhiividega on ja kuidas ma saaksin nii, et ta neid ühekordselt näitaks. tundun endale seda kunstlikult pikendatud rivi vaadates ilge poosetajana.


h

nii, nüüd ära koju sest, pipit umbkaudselt tsiteerides, kui ma nüüd koju ei lähe, siis ma ei saa ju homme tagasi tulla. lahkunud on ka juba minu igaõhtused kaaslased. näiteks muljetavaldava põskhabemega kunagine paralleelklassivend, uskumatutest kohtadest välja hüppavate hallide patsidega onu ja kolm dressidega poissi, kes näevad välja äravahetamiseni sarnased nende poistega, kes "dogma" filmis jumala hokikeppidega koomasse saatsid. nad on iga päev seletamatult rõõmsad selle üle, kui neid meili lugema lastakse.


"lugupeetud külastajad, raamatukogu suletakse 15 minuti pärast."


doodles


h

trepist alla joostes sain tuttavaks kolme musta poisiga. ühe nimi oli daniel. poisid olid pärit kamerunist ja suhtusid minusse äärmise sõbralikkusega. kahjuks polnud võimalust tutvust süvendada. raamatukoguelu on äärmiselt rikastav. miks ma varem pole siin päevade kaupa hängamas käinud? (olete nüüdseks ilmselt juba aru saanud, et ma kirjutan pigem kõike muud kui seda neetud tööd...)


h

jee, järjekordne kohvipaus! ma tunnen ennast juba nagu riigiametnik suvehooajal. ja ma ei lase ennast põrmugi kõigutada sellest, et ma tegelikult kohvi ei joo. kadri tuleb külla.


h

aga mind lohutab toronto raadiokanal jazz.fm. neil on seal ainult varahommik, nii et nad vahel kipuvad reipalt liiklusummikutest mulisema. aga muusika on tõeliselt lohutav.


h

milline armuvalu tase paneb sind rahvusraamatukogu wc kabiini uksele pastakaga kraapima "priit i love you!"?


h

ilmselt on see pidev alatöötamise stress mulle mõjuma hakanud. täna tulin kodust välja ilma juukseid kammimata (õnneks mul on üsna hästi treenitud juuksed, ei jäta mind praegu väga häbisse) ja ilma meigita. poolel teel raamatukokku meenus. sõrmi närin ka täitsa kontrollimatult. ja näedsa, praegu jälle viilin... nagu eile sai nenditud, igatsen mingit sellist süütundevaba aega. aga ilmselt oli selle aja nimi lapsepõlv ja minu oma viga kui ma seda piisavalt sihtotstarbeliselt kasutada ei osanud.


sain pangast oma isikliku internetijuhtme ja kuulasin natuke, kuidas isa ja onu rääkisid erinevatest kordadest, kui isa on linna peal autoga talle materiaalset kahju tekitanud pätte taga ajanud. siis tulin siia ja panin laagri püsti. kell 2 perioodikasaalis ennast sisse seadnud elinaga allkorrusel lunchdate. seniks jätkuvad inimvaatlused ühiskonnateaduste saalis.


ja ilmselgelt pole ma ainuke kannataja. juba teist päeva minu kõrval oma õigusteaduse alast lõputööd kirjutav poiss kargas just praegu püsti ja hakkas akna all poksimise liigutusi tegema. motoorne rahutus, tean küll.


h

on asju maailmas, mida ma ilmselt kunagi mõistma ei saa. nende asjade nimekirjas on praegu esikohal (tulenevalt selle aktuaalsusest) inimesed, kes meelelahutuseks oma telefoni helinatoone kuulavad. ühe astme võrra veel vähem mõistan ma inimesi, kes teevad seda üsna täis linnaliini bussis.


üks kitsaste nahkpükste ja säravpunase vatijope ja säravpunase pearätiga mees passis mind sellise virila muigega. ise kuulas kõrvaklappidest väga valjusti hevimetalit (või midagi sellist, ma ei orienteeru nendes metalites väga hästi). buss on ikkagi minu peamine sotsiaalkogemus. raamatukogu on selle jaoks natuke liiga steriilne.


h

väike lõuna elinaga mandarinis. kummaline koht. selleks, et uksest sisse saada, peab hüppama üle kohe ukse ees istuva inimese, ettekandjad on väga kurja näoga (tundub nagu ma tüütaks neid oma tühise toidusooviga) ja koht ise näeb välja umbes nii nagu 80ndate koolisöökla. toit, iseenesest, kui see lõpuks tuli, ei olnud üldsegi nii hull. eelnevalt üritasime midagi hamba alla leida kohalikust kohvikust, aga seal olid millegipärast ainult kapsapirukad (öka!) järgi. aga nüüd olen jälle tagasi siin koduses lugemissaalis. kuna rahvusraamatukogu diskrimineerib ilma laptopita inimesi, olen pidanud oma asju pidevalt riidehoidu sisse ja siis sealt jälle välja tshekkima, selle asemel et neid kõiki enda ligi hoida. kusjuures, oluline on, et sul oleks olemas laptopi kott, sellega lastakse sind vabalt üles ja keegi ei köhi. samas, kui on seljakott täis lahtisi pabereid, siis ei saa sa mingit armu.


igatahes, tänase päevaplaaniga on jälle nagu temaga on. olen jõudnud tunduvalt kaugemale, kui ma kodus oleksin jõudnud, aga tulem on siiski hale. helina blogist leidsin asja, mis ka minu elu äärmiselt ilusasti iseloomustab. kuigi see käsitleb hoopis kõrgema lennuga projekte, millest mina võin praeguse tempo juures ainult und näha.


h

sain eesti riigilt laenuks laptopi, mis on minu nigelat elukvaliteeti tunduvalt parandanud. seega kolisin täna hommikust rahvusraamatukogusse. rahvusraamatukogus kohtab palju sõpru. sõpradest on alati kasu. elinalt sain praegu näiteks interneti juhtme. mis kätkeb iseenesest endas muidugi teatud ohtusid, aga elame-näeme.


igatahes, ülejäänud nädala vältel võib mind umbes kella 12 kuni seitsmeni leida siit, ühiskonnateaduste saalist. tule külla, teeme kohvikus mõned rummisaiad või midagi.


h

olen viimasel ajal oma reaktsioonides natuke aeglane. kuna zone on selle seina mu lehele ette ehitanud (jah, ma tean, et see on väga annoying, aga pakkuge mulle parem alternatiiv välja), siis peaksin ilmselt olema topeltterav ja topeltsärav, et seda kompenseerida. aga mina olen just jõudnud etappi, kus väiksed vaimsed läbimurded on suured saavutused (one small step for man etc.). kogu selle kasvava nõutuse keskelt on mõnikord raske välja noppida elu põhitõde: "mida lihtsam, seda parem." kui ma ikka ja jälle selleni jõuan, on kergendus tohutu.


niisiis, ma arvan, et see tänahommikune lumesadu võimistandoligi oli mõeldud selleks, et toime tulla eelpoolmainitud liivaprobleemiga. ma pole küll täna kodust välja saanud, aga ma arvan, et see aitas.


teiseks, lugesin just midagi ootamatult head. the way we were stiilis. see film on mind iga kord marru ajanud, kui ma seda näinud olen. tohutu raiskamine. ja kurvaks teinud ka. praegu olen ka üsna segaduses. tegelikult ma ju tean, et mõnikord armastusest ei piisa, aga miski minus siiski tõrgub selle mõtte juures. ja ma tean ka, et ise ei oleks ma võimeline midagi sellist kirjutama, enne kui ma jälle koledal kombel haiget olen saanud.


h

võtsin paar päeva tagasi keldrist välja oma ratta, et toidu järele minnes mitte liiga palju väärtuslikku teaduse tegemise aega surnuks lüüa (ohh, dzhiisus, need vabandused...). kummid olid loomulikult kevadiselt pehmevõitu. esimesele ettejuhtuvale bensujaamale ehitatakse millegipärast teist korrust peale, nii et selle hoov on tööstusmaastik ja õhutoru sealt puudub. nii et pidin järgmist otsima minema. 2 kilomeetrit pärast kodust väljumist oli juba kõigil olulistel instrumentidel toss väljas. eelkõige siis minu kopsudel. ja ringi lendleva liiva poolest võib tallinn varsti vabalt konkurentsi pakkuda baghdadi tänavatele. olin juba veendunud, et ma olen kõigi nende aastate vältel asjast täiesti valesti aru saanud ja kurval kombel pole rattasõit siiski minu jaoks. aga siis said kummid õhku täis ja minek paranes vähemalt poole võrra. piirdusin esimene kord siiski tagasihoidliku 5 kilomeetriga, aga järgmine päev näitas, et ka sellest tagumiku shokeerimiseks piisas.


siinkohal tahaksin tänada härrasid nimedega koopmans ja statham, ilma kelleta oleksin ma veel palju suurema jama sees kui ma seda praegu olen. ja siirdudagi nüüd jälle nende manu.


h

mustamäel on rohkem tähti kui kesklinnas. ja neid pehmeid kevadõhtuid ei vahetaks ma millegi vastu.


kui homsest ei peaks algama tohutu enesepiin ja -piitsutamine, siis oleks elu praegu päris ilus. tallinn on zen.


ja naljakas on tunda oma juukseid oma seljal. üle pikkade aastate. sel aastal tuleb kevad teisiti?


h

ma olin üsna veendunud, et täna oli hea päev, kuni lõpuks keegi selle küsimuse alla pani. kuna see inimene ise oli suur osa sellest, mis tänase päeva heaks tegi, siis ma loodan, et tegemist oli lihtsalt kaheteralise kiusuga.


kõigepealt kaks ja pool tundi inimvaatlusi raamatukogus, sest arvuti, millega ma ebscos tuhlasin, oli natuke aeglane. kohtasin umbes poolt seltskonnast, kellega ma olin eelmisel päeval ak.orgide ümarlaual koos istunud. ja veel tuttavaid. lõpuks laskusin selleni, et hakkasin otsima rohkem kui 8-palliseid meesterahvaid. võin ainult niipalju öelda, et nad ei käi tü raamatukogus. ilmselgelt pole ilusatel inimestel haridust vaja.


siis kaks ja pool tundi piiaga dolce vitas. vähem inimuuringuid, samas siiski tänuväärsemalt veedetud aeg. mulle kogu aeg tundub, et ma räägin liiga palju, eriti kui ma pärast tagasi mõtlen kõigele, millest ma rääkisin. aga selle pärast vabandamine tundub ka mõttetu. kui te mind armastate, siis ehk andestate mulle. või võib-olla on see isegi üks nendest asjadest, mida te minu juures armastate.


siis poolteist tundi seltsis. kasutegurit ei hakkas hindama. kuna polnud tükk aega käinud, siis oli täitsa fain. toredaid inimesi nägi vähemalt.


ja siis kaks ja pool tundi bussis. mis oleks iseenesest võinud olla hea, kui minu selja taga poleks viibinud neli keskmises joobes kodanikku, kelle tegevus aegajalt nendele määratud ruumist välja valgus (kujutage nüüd ette, et teie tukastate rahulikult ja järsku tõmmatakse teil millegi karvasega üle näo. karvane asi osutub salliks. bussisõidu lõpul pani taga istuv noormees mulle oma jalad pähe). teisel pool vahekäiku istus kursavend, kes tegi edukalt nägu nagu me poleks elusees kohtunud.


ja nüüd siin, eksole. mul on enda pärast mure. aga täna oli siiski hea päev, ma arvan.


h

tänast päikesepaistelist päeva iseloomustavad mitmed erinevad kohad ja inimesed. mõned inimesed iseloomustavad seda oma kohaloluga, mõned oma puudumisega. eks te ise teate, kes te olete. vähemalt käisin täna raamatukogus ja sain isegi natuke teadusesse sisse elatud. ma arvan, omaenda heaolu nimel peaksin ma sinna sisse kolima. kui nüüd saaks endale kusagilt ka ühe väikse läpaka smuugeldatud... aga kuna eile õhtul sai lubatud, et "homme lähen rampsi -- kikukas!", siis on põhjust rõõmustada, et homme hambutut naeratust naeratama ei pea.


samas olen kolmandat päeva ibuka peal, sest kui ei valuta pea, valutab magu. ma arvan, et olen topeltenesehävitusele kalduv -- omaenda laiskus tekitab minus stressi.


aga kell pool neli öösel sain sõnumi: "tegelikult nagu tükk aega oled juba õe eest olnudki". et siis olen nüüd ühe õe võrra rikkam. ei tõesti, kui siin mõnda aega tagasi sai nenditud, et huvitaval kombel inimesed, kes mulle ei meeldi, meeldivad üksteisele, siis on palju rõõmustavam teada, et see töötab ka teistpidi -- inimesed, kes mulle meeldivad, meeldivad samuti üksteisele.


Dionne Warwick -- 'Walk On By'


h

teaduse tegemist takistas rängalt hommikust alates vaevanud peavalu. vahetult enne seitset otsustasin endale lubada väikese jalutuskäigu kohalikku postkontorisse, et ära tuua ekspoisssõbra sünnipäevakingitus. koju jõudsin kell 11 ja õde küsis, miks mul alkolõhnad juures on. detaile ei saa paljastada, aga asjasse olid segatud kaks endist klassiõde, kaks pudelit veini ja mtv (soodustab alkoholismi, mis omakorda soodustab kurje kommentaare, mille see ära teeninud on. mtv siis. alkoholism muidugi ka.). koos veiniga laskusid maa peale zen ja age of aquarius. mis nüüdseks on lahtunud. julgesin isegi 'szolnokist' üks läbi jalutada, saatjaks kohalikust restost kostuv igareedene veenekeelne tümakas.


ekspoisssõber saab spontaansuse eest boonuspunkte. lihtsalt sellepärast, et ma ise suurt spontaansusega ei hiilga, ei tähenda see, et ma selle suur austaja ei ole.


h