mis ma oskan öelda? mõnikord on nii, et terve peo ajal ei tekigi vajadust alkoholi tarbida. alkohol on minuarust nagunii overrated. aga täna, kui konkreetselt ei saanud, sügelesid näpud koguaeg ühe väikese siidri järele. mis võis tuleneda ka sellest, et ei olnud maailmaparim pidu, mis võis omakorda tuleneda sellest, et ma ei tundnud seal suurt kedagi, mis ilmselgelt tulenes sellest, et ma olen liiga vana.


aga koju jõudsin ikkagi kell kaks. riskeerides uue tuletisjada avamisega, see võis tuleneda sellest, et homme hommikul kell 10 vajab ettekandmist üks referaat niivõrd intrigeerival teemal nagu 'eesti väliskaubandus 1993-2003' ja enne seda vajab eelpoolmainitud põnev referaat ka kirjutamist ja powerpoint vajab natuke vägistamist. mis tähendab et tuleb elu hinnaga vältida normaalsel ajal koju tulemist, sest see teeks olemise ju ülemäära lihtsaks. ja 'untsakad' on ju iseenesest lahedad.


aga ülemõistuse lahe oli see, kuidas inimesed hästi rahvatantsisid, asjas oli hoogu ja tunnet ja tööd. pani kohe mõtlema, et huvitav, miks mina kõigi nende aastate jooksul (pärast esimese klassi järgset koolinoorte tantsupeo kogemust, mis oma koormuselt oli 7-aastastele siiski ilmselge liig) ei ole rahvatantsinud. või isegi selle peale mõelnud.


nüüd vajab kohalikus segasumma suvilas lahendamist magamisküsimus. kui ainult voodiriided ilma püsivate psüühiliste traumadeta teisest toast kätte saaks. (ja ikka veel ei kirjuta mulle keegi...)


h