millegipärast satun ma ujuma alati siis kui dushiruum on paksult täis viimase vindini rasedaid naisterahvaid. täna istusin saunalaval koos kuue raseda naisega. ausalt, see oli bioloogiline kell natuke liiga up close and personal. vahva tshikk, kellel oli okastraat ümber vasaku käsivarre tätoveeritud pajatas lugusid sellest, kuidas ta on oma rasedust saboteerima hakanud, sest arsti määratud tähtaeg oli pühapäeval ja tal on juba täitsa kopp ees. nädalavahetusel vehkis seega aias tööd teha ja õhtul viskas saunas jõudsalt leili ja asi lõppes sellega, et öösel kell kaks pidigi maalt haiglasse sõitma hakkama, sest asi nägi juba väga sünnituse moodi välja. aga osutus siiski tüngaks.

sellepeale mängis minust teisel pool istuv vene aktsendiga naine shamaani ja teatas, et tal on kohe selline tunne, et okastraadiga thsikk hakkab täna õhtul sünnitama. ja okastraadiga tshikile see väljavaade päris meeldis, aga samas oleks ta eelistanud pigem reedet, sest muidu oleks pidanud mehe keset töönädalat tallinnast kohale kupatama. ja kuigi ta uskus, et tegemist on üsna mõistliku mehega, on esimese lapse saamise puhul siiski oht, et tal tekib kiusatus tallinn-tartu maanteel autoga madalat lendu harrastada. ja siis nad rääkisid natuke aega rasedate keeles. mis on vähemalt sama spetsiifiline kui autohullude või professionaalsete muusikute keel.

üritasin seal mitte väga jultunult pealt kuulata, aga see loomulikult ei õnnestunud. nii palju nii rasedaid naisi korraga ei ole ikkagi loomulik. samas muidugi tahaks nüüd teada, et kas vene naise ennustus läks täppi...

dääm, ilmselt ma vaatan liiga palju teleseriaale.

h

minu ja beriti vastastikkustel külaskäikudel on üks oluline konks -- pärast peab läbi szolnoki koju minema. just hetk tagasi läbisin selle muljetavaldavat kiirust arendades. kogu ümbritsevat arvestades on see koht täielik anomaalia -- 100 meetrit ükskõik millises suunas sellest ei tunne ma oma kodukandis enam mingit hirmu. aga szolnok muutub iga aastaga aina kriipimaks. nüüd ei tööta seal isegi pangaautomaat enam juba mõnda aega, aga ilmselt kardavad hansapanga töötajad päevaselgi ajal sinna tulla.

szolnoki pärl on restoran 'izmir' (varasem restoran 'szolnok'), mis on selline imetabane koht, kust saab kõike. suured sildid teavitavad, et "hiina, india, tai toit. müüme kaasa" ja "igal õhtul tantsi muusika" ja "saun, karaoke". tänagi sealt möödudes võisin tõdeda, et karaokevõimalust kasutatakse seal jõudsasti -- avatud uksest kostis mingi valju venekeelne jorin. ausalt, mulle peaks vist päris palju peale maksma, et ma sinna sisse astuksin.

h

kui ma ka midagi muud teinud ei ole, siis olen seltsile andnud vähemalt gloria gaynori. arvestades inimeste reaktsioone, on see ilmselgelt midagi, mille üle võib uhke olla. nad võiksid seda panust siis ka hinnata ja mängida selle originaalversiooni.

h

ma lihtsalt pidin 'kroonika' ostma, sest poes seda lapates jäi mulle silma järgmine nupuke:

Lavastaja Ago-Endrik Kerge(60) võlus ära endast 12 aastat noorema kauni näitlejanna Elle Kulli(53) "Reigi õpetaja" võtetel pea 30 aastat tagasi.

aastad on paari ilmselgelt teineteisele lähemale toonud.

peaks olema päris humoorikas lugemine.

h

hajameelne 'next blog' nupule vajutamine (selle asemel, et midagi asjalikku teha, näiteks magama minna) on viinud avastuseni, et blogspoti serveris on koha sisse võtnud ilmatu hulk spämmbloge. alguses ma ei saanud hästi aru, misasjad need on, ei viitsind eriti süveneda ka (nagu ka nende aasia tiinekate blogidesse, mis on kirjutatud tumeroosaga tumelillale, igas suunas vilguavd ja välguvad ja on nii tihedalt täis topitud, et silmanägemise võtab ära). aga kui neid aina rohkem hakkas ette tulema, hakkasin asja üle mõtlema. ilmselt ei saa nad olla vähemefektiivsed kui e-maili teel saabuv spämm, nii et miks ka mitte.

asi ise näeb välja selline. või selline või selline. natuke mingit meeliavardavat keemiat ja see võib päris diip lugemine olla.

h

miks on nii, et mida halvem muusika, seda kõvemini see peab mängima? miks naabrite korteris kunagi bill evansit või bossanovat täistuuridel ei mängita, miks peab see olema alati mingi saba ja sarvedeta tümakas? pluss, mürareostus tundub olevat otseses seoses ka ilma soojusega. kui päike väljas paistma hakkab, siis ei jäägi muud üle kui muusikakeskusel bassid põhja keerata ja aken lahti teha?

h

milline suurepärane päev. päike paistab, koerad möllavad tähtvere pargis, vene poisid räägivad avalikult taga ja esimese klõpsuga nupul "next blog" sattusin sinna. nüüd nutan ainult oma jalgratast taga -- akna taga vonklev luunja poole minev tee huikab kutsuvalt. loodetavasti mannavaht lohutab.

h

viimasel ajal on mind tihti tabanud üks igatsus. ma olen aru saanud, kui raske on mul iseennast üllatada, avastada midagi nii uut ja nii ootamatut, et see (ja tõesti, täpse eesti keelse vaste puudumisel) would blow my mind. samas kui lapsena oli see nii lihtne. taustateadmiste pagas oli nii väike, et iga uus samm võis praktiliselt maailma avastamist tähendada. mida rohkem on minu peas ja käeulatuses informatsiooni, seda raskemaks selline asi on muutunud.

mõnikord piisas sellest, kui me isaga maalt tulles paar peatust enne nõmmet rongi pealt maha tulime ja koju matkasime. või see kord kui ma esimest korda viiuli kätte võtsin, viieaastaselt, oma esimese õpetaja juures. toidupoe lõhn, kui me perega 90ndal aastal kuu aega rootsis olime, miski mis mul ilmselt kunagi meelest ei lähe, kuigi ilmselt lõhnavad meie poed nüüd samamoodi (välja arvatud t-market, seal on alati rõve liisunud pesulapi hais).

hetk tagasi vaatasin "jake in progress" nimelist seriaali, mille lõpus tuli jamiroquai "virtual insanity" ja mulle meenus hoobilt aeg, kui see laul minuni jõudis, kümnenda klassi kevadel ja minu maailma avardas. ja ma pean tunnistama, et ainuke asi, mis mind juba tükk aega niimoodi jalustrabavalt üllatada on suutnud, ongi muusika. sest head muusikat ei ole võimalik kirjeldada, selle kuulmiseks ei ole võimalik kuidagi ette valmistuda. hea muusika tabab alati hoobina. kõige muu hea nimel peab selle kätte saamiseks nii palju vaeva nägema, et kui selle lõpuks kätte saab, siis ei ole ta enam mingi üllatus. siis jääb ainult omamise rõõm.

h

ma arvan, et täna võiks olla see päev, kus ma lõpetan oma spontaanse eksperiemndi koduökonoomika vallas. eksperimendi eesmärk oli ära kasutada kõik nõud, mis mul siin on (mis nad seisavad niisama). kuulutan eksperimendi juba paari päeva järel ebaõnnestunuks. katsetuste käigus avastasin, et mul on nõusid ebaproporstionaalselt -- samal ajal kui taldrikuid ja kausse oleks veel kõvasti jätkunud, lõppesid juba varakult kõik lusikad. kahjuks jääb see tükiks ajaks ilmselt viimaseks võimaluseks sellist eksperimenti korraldada, sest seda saab teha ainult üksi elades. ühiselamises on ilmselge, et just seda potti, mille sa eelmisel õhtul pesemata jätsid, on kellelgi vaja hommikul pudru keetmiseks.

aga, hoopis muust asjast rääkides, eesti lapsevanemad ei ole kaugelt ainukesed, kes oma lastele idiootseid nimesid panevad:

The actual source of a name is usually obvious: There's the Bible, there's the huge cluster of traditional English and Germanic and Italian and French names, there are princess names and hippie names, nostalgic names and place names. Increasingly, there are brand names (Lexus, Armani, Bacardi, Timberland) and what might be called aspirational names. The California data show eight Harvards born during the 1990s (all of them black), 15 Yales (all white), and 18 Princetons (all black). There were no Doctors but three Lawyers (all black), nine Judges (eight of them white), three Senators (all white), and two Presidents (both black).

kummalisel kombel ei ole need ülaltoodud muidugi mingi ühe üliambitsioonika lapsevanema vaimusünnitis, kalifornias jookseb hetkel vähemalt kaks väikest musta presidenti ringi (kompsenseerimine? nagu dr. gregory house ütles: "they don't call it the white house for the paint job."). keskmiselt on ameerika mustad lapsevanemad oma hääldusimedega muidugi palju loomingulisemad kui eestlased (ja muidugi sylvester stallone, kelle poja nimi on seargeoh, aga sly on ka düsleksik, nii et talle võib andestada. ja poeg on autist, nii et ilmselt polnud nimi see kõige suurem potentsiaalse koolikiusu põhjus).

h

viimase kolme päeva jooksul olen saanud aimu sellest, milline võiks tõlgiks õppimine olla. kuidas see ei pea olema rutiinne õppejõudude kiiksude talumine õhutamata kapis, vaid võib olla huvitav ja motiveeritud. sest keegi siin ei ütle sulle, et see amet, mille jaoks sa õpid, võib olla tänuväärne ja huvitav. öeldakse ainult, et selle eest saab palju raha, mis on ju ka omamoodi tänuväärne, aga siiski mitte päris see, mida ma silmas pean. ja kõik mis ma öelda võin, lapsed, on et kui te hakkate ülikooli minema, siis ärge seda tehke eestis. või on see ainult minu halb õnn -- kaks administratiivselt täiesti lootusetut osakonda. palju toredaid inimesi, aga äärmiselt küsitav haridus. ja võib ju öelda, et ise oleme süüdi, et me rohkem ei nõua, aga me ei teagi ju et asju saab teha teistmoodi ja palju paremini, kui me pole neid oma silmaga näinud.

sõitsin just mister mclaughlininga kaks ja pool tundi tartu-tallinn bussis. ja kuigi me ei rääkinudki clintonist ja aznarist, sest tundus, et ta millegipärast pole sellest rääkimisest huvitatud (ja nagu ikka inimestega, kes on väga head selles, mida nad teevad, on ka temal ilmselt natuke raskepärane iseloom), oli siiski äärmiselt informatiivne. sai aimu sellest, kus me omadega parajasti oleme ja kuhu me jõudma peame (eelistatavalt 15.maiks). ja sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad.

h

guugeldasin praegu just meie selle nädala ühte europarlamendist tulnud õppejõudu (sest ta teatas meile täna tunnis, et kui keegi meist suudab ära arvata, kust ta pärit on, siis saab see inimene medali). ma ei saanud küll põrmugi targemaks, kust ta pärit on, küll aga omandasin muid, aukartust äratavaid teadmisi:

Karl McLaughlin has previously worked with some of the most powerful men and women in the world. His impressive list of clientele includes the former and current British Prime Ministers Margaret Thatcher, John Major and Tony Blair as well as the former US President George Bush. He has also liaised between Spanish Prime Minister Jose Maria Aznar and the then US President Bill Clinton. Karl was acting as personal interpreter to the Prime Minister during an official visit to the White House. He has also interpreted during a meeting in New York with former Prime Minister Yitzhak Rabin, just before he was assassinated, ironically by one of his own countrymen. Yitzhak Rabin was discussing the Middle-East peace process with the former Spanish Prime Minister, Felipe Gonzalez, whom Karl worked for between 1987 and 1996. Karl later travelled to Israel to interpret funeral speeches at Rabin?s graveside, in the presence of many world leaders, an experience he openly admits to be the most ?harrowing of his life? as an interpreter.

peale selle, et ülaltoodu on mõneti motiveeriv selle tõlgiameti õppimise juures (püüdes meeleheitlikult unustada, et ma ei ole sündinud inglise keelt kõnelevasse ühiskona ja seetõttu on võimalus, et keegi sellisel tasemel kunagi minu teeneid vajab üsna kaduvväike) jättis selle tsitaadi juures mulle sügavaima mulje see "ironically by one of his own countrymen" osa. võllahuumor pole mulle täiesti vastumeelne kontseptsioon, aga ma ei saa päris hästi aru, mis selles asjaolus iroonilist on. isegi võttes arvesse, et ilmselt oleks iisraeli peaministri puhul olnud pigem oodata, et mõni islamiäärmuslane talle otsa peale teeb.

that being said on niimõnigi inimene, kes ennast praegu süüdi tunneb sellepärast, et ta jinxed the pope

aga tundub, et paavst tegi ainult otsa lahti. huvitav, kas albert peab nüüd bobisõidust loobuma ja naise võtma?

h

tegelikult on olemas ainult üks põhjus, miks tänast siia mitte kirja panna ja see on asjaolu, et intsident oli äärmiselt piinlik. aga kuna ma tean, et piinlik makes good blogging ja peale selle oli olukord ka mõneti naljakas, siis räägin asja ikkagi ära.

pärast pikka ja väsitavat koolipäeva kodule lähenedes avastasin, et seal, kus peaksid olema korterivõtmed (mantli taskus) neid ei ole. kuna tegemist on snepperlukuga, siis oli hetk, mil ma ennast korterist välja lukustan juba ammu soolas, nii et võtsin olukorda rahulikult. ilm oli ilus, võisin natuke väljas passida küll. helistasin lukupoisid kohale ja jäin ootama, et keegi mind trepikoja uksest sisse laseks. selle poole tunni jooksul, mis ma seal passisin, seeris inimesi sisse ja välja kõigist teistest maja trepikodadest, aga minu oma osutus ootamatult ebapopulaarseks. nii et kui lukupoiss maja ette keeras, olin ma ikkagi sunnitud helistama naabritele, tunnistama oma olukorda ja paluma, et nad mind sisse laseks.

lukupoiss oli vähemalt ponks, kuigi mitte eriti jutukas ja näpud olid tal ka lukuõliga elusk ajaks rikutud. nikerdas luku lahti, mina tormasin sisse, et näha, kas ma olen võtmed koju unustanud... ja ei leidnud neid kusagilt. nii et olin sunnitud lukupoisil laskma ka uue lukusüdame installeerida. ta oli nii lahke ja lubas mul ülekandega maksta, sest kui ma oleks läinud pangaautomaadi juurde raha võtma, siis oleksin ma ilmselt pidanud veel tund aega all ukse juures sisse laskmist ootama.

kui lukupoiss ära oli läinud, mõtlesin ma olukorra üle järele ja tegin mõned loogilised järeldused. esiteks, et postkasti võti on ilmselgelt neetud, sest nüüd olin ta spontaanse kadumise vältimiseks liitnud korterivõtmetega. ja teiseks, ei olnud väga palju kohti, kuhu ma võtme kaotada oleks saanud. nii et helistasin taksofirmasse, kes mind hommikul kooli teenindas ja sain teada, et indeed nad on mu võtmed leidnud ja kui vastav vuntsidega onu satub mõisavahe kanti, siis ta võib mulle need ära tuua. ja umbes viis minutit hiljem ta sõitiski maja ette ja ulatas mulle galantselt mu võtmekimbu.

küünilisem inimene võiks ennast sugeda, et ta kohe taksoinimestele ei helistanud, sest sellega oleks ta säästnud sadu kroone (jajah, ma saan aru küll, et kõigepealt saaks ta enda käest muidugi sugeda selle eest, et ta võtmed üldse ära kaotas, aga see pole praegu point). mina aga, olles ostustanud situatsiooni vaadelda kompaktse universumi vaatenurgast, arvan, et need mõnisada krooni on väike hind maksta selle eest, et ma võtmed siiski tagasi sain. aga ma pean tunnistama, et ma pole elu sees nii palju võtmeid kaotanud (ja tagasi saanud) kui selle aasta jooksul.

h

tundub, et järjekordselt on tõeks saamas tõsiasi, et pahna hulk on vastavuses olemasoleva ruumiga. umbes kuu enne arvatavat kolimist on kodu mustakal muutumas laoks. samal ajal kui veerenni maja ümber on tellingud ja keset vanemate tulevast magamistuba seisab vanni mulaazh (tahaks siinkohal jälle tsiteerida jerome k. jerome'i, seekord tema suurepärast teost "three men on a bummel", kohta, kus harris ja jerome tulevase kuju mulaazhiga prahas george'i lolliks üritasid ajada, aga ma ei viitsi seda otsida. minge vaadake ise. ja kui te seda juba tegemas olete, lugege kogu raamat läbi -- see on üks naljakamaid asju, mida ma junagi lugenud olen), koguneb mustakale asju, mille jaoks ei viitsita absoluutselt enam mingit kohta leida. ja ma ei räägi siin mingitest väikestest vidinatest, vaid ikka arvestatava suurusega kolast.

olles oma tudengielu jooksul keskmiselt aastas korra kolinud, olen ma hakanud mõistma selle puhastavat mõju. kui esimesed paar korda andsid lihtsalt võimaluse liigsest kraamist vabaneda, siis viimased paar kolimist on õpetanud seda kraami ka võimalikult vähe soetama. minu perekond pole aga minu teadliku elu jooksul kordagi kolinud (ja kui seda minu mitteteadliku elu ajal tehti, oldi noored ja vaesed, ilma otsustava, takistava mammonata) nii et ma näen juba ette seda täieliku kolimispornot, mis kuu pärast aset leiab.

aga täna oli ehitusprahi vahel, õitsevate lillade krookuste kõrval aasta esimene barbekjuu (poisid turnisid samal ajal tellingutel. üldse on majas igal suvalisel hetkel viis tundmatut slaavi poissi, kes vaatavad mind kui sissetungijat, kui ma nukra näoga ringi uitan ja isa otsin). ja eile hommikul sain juba oma jalgratta esiratta õrnalt kaheksaks. nüüd jääb oodata ainult järgmist halvavat lumesadu.

h

(confucius say) oma hetke lemmiklaulu ennast äratama konfigureerimine ei tee ärkamist toredamaks. küll aga muudab see lemmiklaulu üsna vastikuks (eriti kui kasutada äratuskella snooze funktsiooni, korduvalt, mis tähendab, et selle loo algustaktid kõlavad x number korda).

h