alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h

kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser

täna on mul külas käinud kolm tugevat eesti poissi. eriti muljetavaldavad olid need kaks viimast, kes pesumasina kitsast keerdtrepist üles vinnasid. põhimõtteliselt, kui see krempel oleks veel sentimeeter laiem olnud, oleks see igavene jurakas samsung, mis eile teiseltpoolt raudteed euronicsist ostetud sai, sinna trepi vahele ka igaveseks kinni jäänud. poistele igaljuhul props.

oksana livingust saab selle eest propsi, et oskab täiesti spontaanselt täiesti korralikke kõnepostiteateid jätta. eesti inimene ikka tihtipeale kiilub kinni selle koha peal, kus talle öeldakse, et räägi nüüd natuke omaette. tuleb kõvast eeee-sid ja ömm-e. igatahes on diivan nüüd varsti kaks nädalat läinud olnud. ootan teda juba pikisilmi tagasi.

teisest küljest muidugi pakilist kiiret ei ole, sest köök, sealsamas kõrval, ei ole ikka veel oma lõplikku kuju omandanud. isiklik onu saab homme juba teist laupäeva järjest kipsplaadi tagant juhtmetega sorkida ja seejärel on vaja veenda kedagi, võimalik et köögipaigaldajat ennast, mõõduka lisatasu eest, seinast eemaldama ilmselt nõudepesumasina jaoks mõeldud kraani, mida minu nõudepesumasin ei vaja -- vastupidi, minu nõudepesumasinale jääb antud kraan ette.

ja noh, see on ka kõik isegi nagu okei, sest olemasoleva kodu kokkupakkimine kulgeb üsna vaevaliselt. muljetavaldav on siiamaani olnud ainult see, kui palju ma olen selle nelja aastaga suutnud väga väiksele pinnale asju mahutada. kui see pakkimisprotsess kõik läbi on (ja sellest on möödunud mingi kosutavalt mõistlik hulk aega), vaatan ma asjale kindlasti hellusega tagasi. tegelikult peaks igaüks aegajalt natuke kolima. saab nii paljust mõttetust kolast lahti.

h

Blogged with the Flock Browser

ma arvan, et see kastilabürindi tekitamine üle terve toa on üks minu moodus ärgitada ennast lõpuks ometi pakkimisega tegelema, sest vastasel juhul oleks tegemist lihtsalt puhtakujulise iseloomunõrkusega ja ei tahaks ju ikkagi, hoolimata kõrgest elueast ja aastatepikkusest kogemusest niimoodi uue eluetapi künnisel siiski iseenda suhtes täielikult lootust kaotada. igatahes olen ma nüüd kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust ja... noh, olen kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust.

ootan põnevausega seda lähipäevil saabuvat hetke kui mind tabab jalustrabav motivatsioonipuhang. järgmise kahe nädala jooksul tahaks siiski ära kolida.

Blogged with the Flock Browser

ma ei tea, kas see on mingi rusikareegel, et korteri sisustamisel ei tohi mitte ükski projekt laabuda päris nii nagu nad seda loogiliselt teha võiksid (noh, et lähed ütled vastava suunitlusega ettevõttele, mida sul vaja on, nemad ütlevad, et teeme ära, sina köhid neile pappi ja mõistliku ooteaja järel ongi toode sellisena nagu sa teda ette nägid sul apartemendil olemas). ainukese äärmiselt eeskujuliku ettevõttena kiidaksin siin kohe alustuseks mööblifirmat on24.ee, kes on juba korduvalt kohale toimetanud selle, mida ma tellisin sellisena nagu ma ta tellisin siis kui nad lubasid selle kohale tuua ja pealegi veel tasuta. üldise olukorra trööstitust näitab üsna ilmekalt ehk see, et au ja kiitust tuleb jagada täiesti tavalise normaalse tegutsemise eest.

pärast kahte kuud tundub, et umbes kahe kolmandiku peale on jõudnud minu suhtlus teise internetis tegutseva mööblipoe living.ee-ga. kunagi juuni alguses tellisin neilt nurgadiivani. antud mudel, eestis toodetud, oligi konkreetselt ainus siinmaal nähtuist, mis minu vajadustele vastas (ehk siis oli päris nurgadiivan, mitte selline nagu tänapäeval suur enamus, kus üks istekoht on lihtsalt siuke, kus saab jalad üles panna; ja samas oli ka lahtikäiv). diivanit müüdi ka paaris teises netipoes, aga seal oli ta veidi kallim ja oskamata üht teisele eelistada, valisin livingu. kui mujal olid sellest variandid a (parempoolse nurgaga) ja b (vasakpoolse nurgaga), siis livingu lehel oli lihtsalt öeldud, et nurk on mõlemat pidi paigaldatav. ja kuna livingu näidisel oli nurk minu jaoks valetpidi, siis saatsin kohe pärast tellimuse vormistamist livingule ka kirja, et soovin, et nurk oleks teistpidi kui näidisel. sealt helistati tagasi, kinnitati kõik üle ja lubati asi kuu lõpuks kohale toimetada.

saabunud diivan oli ikkagi valetpidi nurgaga.

seejärel selgitasime mina ja livingu-oksana kuu aega seda, kuivõrd mõlematpidi paigaldatava nurgaga see diivan siiski on. mina väitsin, et kruvikeerajast jääb sellest siiski väheseks, oksana jällegi arvas, et ei või olla. siis me, peamiselt siiski tema, tegeles veidi aega kokkupanemise instruktsioonide otsimisega, mina olin tükk aega prantsusmaal, tema telefonikõned jäid aina harvemaks. lõpuks, kuna selgus, et kokkupanemise juhendit siiski olemas polegi, andis oksana mulle anonüümse tootja telefoninumbri ja vestluses anonüümse tallinnas asuva tootjaga selgus päris kiiresti, et nurk on tõesti mõlemat pidi paigaldatav, aga siiski nende, mitte minu poolt. täna, umbes täpselt kuus nädalat pärast diivani saabumist, viis living ta nüüd lõpuks jällegi minema. ootame järgnevaid arenguid.

hoopiski huvitav oddball-võistlus käib garderoobisüsteeme ja liuguksi pakkuvate ettevõtete vahel. pika puuga tuleb siin võitjaks siiski ettevõte nimega tank. astusin sinna ühel juuli alguse esmaspäeval sisse, rääkisime noormehega minu vajadustest ja võimalustest, panime parameetrid enamvähem paika ja ta lubas mulle järgneval päeval kavandid ja pakkumise saata. seejärel oli vaikus kuni järgneva nädala reedeni (ehk siis kümme päeva hiljem) kui hommikul kell pool üheksa äratas telefonihelin mind mu pariisi hotellitoas ja toru teises otsas olev meesterahvas rääkis, kuidas see mees, kes minuga asju ajanud oli, on nüüd puhkusel, aga kui pole veel lootusetult hilja, siis tema ise tahaks nüüd mulle ikka need kavandid saata. ütlesin, et heaküll, saatke. tema lubas seda esmaspäevaks teha. sellest on nüüd möödas kolm ja pool nädalat. rohkem pole neist kuulda olnud. mistõttu tulebki mul ilmselt otsustada, kumb on väiksema kiiksuga, marivari või structo, ja vastavalt sellele siis ühe klinediks hakata.

mistõttu mul ei olegi homme saabuva köögi kohta mingeid selliseid illusioone, et tuleb ja paigaldatakase ja siis ongi sellega korras. ei oska nagu õieti ärritudagi selle tsirkuse peale. jube tüütu on lihtsalt.

h

Blogged with the Flock Browser

pühapäeva õhtuks liikus mõte täpselt nii palju, et ma teadsin küll, et mingid riided tuleks pessu panna, aga ei suutnud otsustada, et millised või siis et üldsegi ennast tooli pealt püsti ajada. laulupidu oli olnud neli päeva peavalu, sõna otseses mõttes. mul õnnestus seda küll kuulata laivis, aga vaatama pidin telekast, umbes kümnesekundilise viivitusega. ja seal laululava all ei ole ikka üldse mingit õhuringlust, teise päeva õhtuks kaardistas härra rõõmus meile isiklikult, et millised uksed kust lahti peavad olema selleks, et natukenegi miskit kuskilt liiguks. mistõttu ka peavalu. aga üldjuhid said hallatud ja ümmardatud ja presidendid on ka endiselt elus ja terved (kuigi tarjal oli tegelt siiski vaja veidi varem lennuki peale jõuda -- kujutasin juba ette järgmise päeva ajalehepealkirju selle kohta, kuidas soome president mudilaskooride jalge all hukka sai). ja selles, ma arvan, on ikkagi oma märkimisväärne panus ka joors truulil.

viimaste päevade ajal jõudis perspektiiv muidugi nii ahtaks minna, et ainukeseks eesmärgiks elus sai oma voodi pühapäeva õhtul. mistõttu olin isegi veidi üllatunud, kui esmaspäeva hilisel ennelõunal ärgates suutsin endale lausa ette kujutada juba, et paari tunni pärast tuleb lennukile istuda ja enne seda tuleb pakkida kohver kaheks nädalaks ja kolmeks linnaks (mistõttu ka eelmise õhtu tungiv vajadus miskit ära pesta -- eelneva nelja päeva jooksul jagus vaevalt jaksu ennast küürida). ülemääraselt suurt ajavaru endale lennujaamas ei jätnud. samas reisisin siiski tõhusamalt kui minu kohver, mis mulle alles järgmisel päeval brüsselisse järele jõudis.

parlamendiga on nii, et nad võiksid oma asutava koguga nüüd lõpuks ometi ühele poole saada, sest kogu see lehmakauplemine on isegi klaasi tagant juba väsitav jälgida. pealegi on uusi liikmeid parlamendis 49% ja, olles nüüd kaks korda viibinud täpselt ühel ja samal uute liikmete infoseminaril tekib küll väike hirm meie hiilgava liidu tulevikuväljavaadete pärast -- kohalviibimisprotsent oli muidugi nii väike, et andis eeldada, et seal olid ainult saadikud, kellel ei ole sõpru (no selliseid, kes on parlamendis enne olnud ja võiksid neile lühidalt seletada, et milles asi ja kuidas saab), aga samas oli seal siiski ehmatavalt palju tüüpe, keda küll liigses vaimuhelguses süüdistada ei saa. nagu väiksed lapsed, naiivsed ja enesekesksed -- mingil inglise tüübil, kes oma viimased neli lauset tummale mikrofonile ütles, mistõttu need siis paratamatult 22te keelde tõlkimata jäid, jätkus isegi maailmanabasust arvata, et teda üritatakse niimoodi tõlke kaudu kuidagi tsenseerida (et miks tõlge just ja ainult siis jupsima hakkas, kui mina sõna võtsin?). kuigi tegemist oli minust kaks korda vanema meesterahvaga, tekkis siiski tahtmine talle hellalt kuklale patsutada ja lohutava häälega kinnitada, et tema paremäärmuslik isik ei oma siiski niipalju tähtsust, et keegi sellepärast mingit vandenõud viitsiks punuma hakata.

nüüdseks igatahes pariisis, odeoni kõrval nunnus hotellis, mille ainus miinus on ehk see, et tuba on nii väike, et kempsu ust on võimalik avada ainult 2/3 ulatuses, siis tuleb voodi vastu.

esmasp siit strasbourgi uut parlamenti asutama.

h

olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h

see on muidugi huvitav, kui palju on inimestel pimesoolelugusid rääkida. minu lemmiklood on muidugi need "lõhkes, aga sain nädalaga koju" lood. eriti vaimustatud olin ma nendest lugudest siis kui mind parasjagu neljandat nädalat nõeltega torgiti. mõned lood on sellised, kus, ütleme, puudub kulminatsioon. et kuna olukord ei tundu nii pakiline, siis saadetakse erakorralisest meditsiinist koju tagasi lubadusega asja käsitlemist jätkata kui olukord ei muutu. ja siis läheb valu üle ja siin me nüüd oleme mõned aastad hiljem. need lood, kus inimesed sellises olukorras siiski keelduvad koju minemast ja hiljem selgub, et õigesti tegid, on muidugi põnevamad.

käisin täna esimest korda liikumisravis (mis on üks omaette kummaline võimlustund). kui ma parasjagu mingi palli kohal jalgu vibutasin, tuli meil venelannast juhendajaga jällegi minu konditsioonist juttu. tema siis sellepeale rääkis, kuidas tema 85-aastane vanaema oli juba mitu aega kõhtu valutanud ja siis lõpuks ise kiirabisse pöördunud, kust nad tahtsid teda koju saata. vanaema oli kanna maha pand ja teatand, et kuskile ta ei lähe. sellepeale oli asja lähemalt uuritud. ja veidi hiljem olidki vanaema ja tema põletikulise pimesoole teed lahku läinud. 85-aastane -- keegi ei ole selle jama eest kaitstud.

aga olen juba kaks inimest viimase nädala jooksul päkkadel õõtsuma pannud. teine neist oli täna seesama juhendaja, kes ka mõneti pimesooleparanoiku nüüd. kuna see kõhuvalu võib pimesoole puhul kusiganes olla (minu näiteks kuni täiesti viimase hetkeni veidi maost allpool), siis on tõesti jube raske aru saada, et millal häirekella löömine vajalikuks võiks osutuda. aga üks nipp, mida arstiinfoliin tutvustas on, et tuleb tõusta varvastele ja siis kandadele tagasi langeda. ja kui see alakõhus valu teeb, siis võib pimesool põletikus olla küll. minul oli juba päev otsa valus astuda olnud selleks ajaks, nii et kohe pärast selle soovituse kuulmist panin ma riided selga ja istusin autosse.

õnneks mul ei ole nii palju lugejaid, et nüüd massiline päkkadel õõtsumine lahti läheks. ja, arvestades kui palju pimesoolelugusid ma olen kuulnud, üsna tõenäoline on, et päris mitmel nendest, kes loevad, on antud organ juba eemaldatud.

h

kui keegi nüüd tõesti küüsi närides arvuti ees ootas, et mis siis edasi, siis tõesti vabandan. edasi läks paremaks ja nädal tagasi lasti mind lausa haiglast välja.

kõik see värk, ja peamiselt see tõesti absurdselt pikaks veninud haiglaots (kokku viis nädalat) oli mind nii õhukeseks tõmmanud, et ma lihtsalt ei julgenud pöördest paremuse poole midagi kirjutada. mitte, et ma oleks kartnud midagi ära sõnuda (ma ei ole tegelikult ebausklik, kuigi mulle mõnikord meeldib kujutleda, et ma olen -- nagu enamikeks püsivust nõudvateks asjadeks elus, olen ma ka obsessiivseks käitumiseks liiga laisk). pigem oli küsimus selles, et kui see edu ei jää püsima, siis on pärast selle õrna lootusega silmitsi olemine lihtsalt liiga valus.

haiglas tundus, et üldiselt ma suudan seda kõike suhteliselt rahulikult võtta, aga kodus olemiste esimestel päevadel selgus siiski, et närvid on suhteliselt läbi. esiteks ootasin ma iga hetk, et viskab palaviku jälle üles ja ma olen laatsaretis tagasi. ja teiseks võisin ma ka iseendale täiesti ootamatutel ja seletamatutel hetkedel lörinal nutma puhkeda, umbes neli korda päevas.

nüüdseks olen ilmselt mõneti rahunenud. erinevad arstid on nagu kooris teatanud, et paranemine võtab veel umbes kuu. ka on nad käskinud aktiivselt liikuda, muidu tekivad liited (veel miskit, millest ma enne midagi ei teadnud -- mind on igatahes liidetega ähvardatud kõikide mu juppide osas, pluss kõik see algas sellest, et esimesel päeval pärast oppi käskis arst ennast püsti ajada, et vältida haava liidete tekkimist...). pärast nelja nädalat kõige karmimaid antibiotse otse veeni ei ole mingit vastupanuvõimet muidugi ollagi, mistõttu üleeile hankisin endale kusagilt ka nohu. kuna esimene liikumisravi aeg, mis neil mulle pakkuda oli, on nagunii 31.märts, siis pole väga hullu. ükskord peab inimene ainult tööle ju ka tagasi minema...

astud üksõhtu koduuksest välja, kaasas ainult telefon ja rahakott. koju tagasi jõuad viis nädalat hiljem. hoopis kellegi teisena.

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

pärast uimast nädalavahetust saabunud esmaspäevale olid, olgem ausad, suured lootused. noh, et võib-olla suudetakse nüüd teha midagi, mis ütleb ära, et mis mul siis tegelikult viga on ja tehakse ehk mõni otsustav samm selle asja parandamise suunaski.

põhimõtteliselt jätkus siiski sama vana tsirkus, variantsioonidega. täna näiteks lükati süstal selga ja tõmmati kopsust testimiseks vedelikku. ma tunnen ennast juba nagu mingi testloom, sest haigla peal ei ole varsti enam väga palju protseduure, millest ma osa poleks saanud. eriti kui need puudutavad minu välimistest kihtidest läbi torkamist.

muidu kõik täpselt sama, mis juba nädal aega.

jajah, ma tean, et ükskord nad jõuavad asjale jälile ja parandavad mu ära. jällegi, miks mitte varem kui hiljem?

h

naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

rahva tungival nõudmisel natuke progressist. või siis selle puudumisest. eile sain vähamelt kolm üllatunud telefonikõnet teemal "kuidas üldse on võimalik pimesooleopiga kolm nädalat haiglas olla?!" on, ja rohkemgi veel. ennustan endale vähemalt veel ühte nädalat.

põhimõtselt, mind ei lohuta enam absoluutselt kuulutus, et ehk lastakse kohevarsti üldpalatisse tagasi. hoolimata sellest et intensiiv on nagu lasteaed, kus iga paari tunni tagant kontrollitakse vererõhku, millega mul kõik need kolm nädalat hetkekski probleeme pole olnud (teine selline asi on pimesoolearm -- nii kui ma teisel päeval püsti sain, pole ta konagi valu teinud, takistanud mul naermast, rätsepistet sisse võtmast või küljeli keeramast) ja naabrimehel on maksatsirroos, surmatahe ja üldse flair for drama, mida ta peaasjalikult öösiti välja elab, ei ole mul tegelikult vahet, millises palatinurgas ma oma karistust kannan.

inimesed, ma tahan koju! ja mul on tunne et see ei saa kunagi juhtuma!

(ilmselt on see flair for drama nakkav...)

h

vähe sellest, et kõikides seriaalides, mida ma siin aja tapmiseks vaadanud olen, on keegi haiglasse sattunud ('eli stone' seriaalis lausa oli pimesoole teema käsitlusel, korduvalt. tuleb välja, et tegeleb seedimiseks heade asjade tootmisega, mitte ei ole lihtsalt kasutu aegreleega pomm -- tore teada saada, kui ise parasjagu voodisse aheldatud oled, sest oled just sellest heast vidinast ilma jäänud; 'life' seriaalis uurisin jällegi, et miuke on ameerika haiglavoodi konstruktsioon -- oli kõvasti rohkem haitekk ja nägi ikka mõneti kasutajasõbralikum välja kui need kaadervärgid siin), täna vaatasin 'north and south' seriaalis surevat tšikki ja mõtlesin, et näe, temal on küll head tugevad veenid...

mis te arvate, kas mul on kopp ees?

h

poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

mina isiklikult kuulutaksin võitjaks siiski vana bushi papaahha, mis pidevalt paremalt kaadrisse vajus. kuigi aretha mütsi küljes olev šlehv oli ka päris muljet avaldav. see, mis aretha brittide hümniga tegi, mulle niiväga nagu ei meeldinudki. aga, tänase piduliku päeva puhul, juhul kui on huvitatuid, kes selle peale varem komistanud ei ole, septembrikuine jutuajamine barack obama ja josiah bartleti vahel.

muus osas, asjaolu, mis sundis mind lõpuks ometi elioni lisaboksi järele minema (tehnoloogiliste ümberkorralduste käigus andsin originaalboksi kunagi ülemisele korrusele hoiule, aga noh, miski pole ju nii igavene kui algselt ajutisena mõeldu), oli austraalia lahtiste ootamatu algus (see, nagu esimene lumi tallinna lumesahaameti jaoks, tuleb mulle igal aastal üllatusena). eurospordi kommentaatorite rõõmus jutuvada mõjub väga südantsoojendavalt, mads wilanderi puhul aitab kaasa ka see, et ma tean kui hea väljanägemisega meesterahvas selle rootsi aktsendi taga peitub. kui nad nüüd ainult lõpetaksid selle novak djokovici reketivahetuse kallal irisemise -- esimesed kaks raundi "miks-enne-grändslämmi/iga-mängija-mõnikord-tahab-vahetada-aga-väga-raske/tavaliselt-jäätakse-raam-samaks-vahetatakse-ainult-nööre/kõik-vastased-ka-teavad-et-ta-praegu-ebakindel" olid ehk mõistetavad, pärast seda, eriti arvestades, et djokovic ka suhteliselt kindlalt võitmas on parasjagu, tundus juba nagu natuke overkill...

eile öösel teema variatsioonid vanale heale inimeste sünnipäeva puhul poolsurnuks ehmatamise kombele. hoolimata sündmuste käigu spontaansest iseloomust pääsesime vist siiki jällegi nii, et keegi ei ropendanud interkommis (kuigi mina vist siiski ühe korra, kadri juurde jõudes, ütlesin, et "laske sisse, idikad!". aga ma mõtlesin seda ju heatahtlikult. ja no olgem ausad...) -- isegi mitte need inimesed, kes olid veerand tundi varem messengeris teatanud, et nad nüüd lähevad ära magama. pärast minu ja kadri suhteliselt kakofoonilist renditsiooni maailmaklassikast "õnne soovime sullll..." tundus meile küll, et triin tervitas meid paari valitud krõbedama sõnaga, aga kui sünnipäevalaps ise seda eitab, siis kes oleme meie, et vastupidist väita. staatiline müra jne. kindlasti ütles tegelt midagi ilusat.

h