kui etendus kestab viis tundi, siis jõuab ta omandada teatud elutsükli. viie tunni jooksul jõuab kõike juhtuda. mina näiteks kaotasin esimesel vaheajal oma rahakoti ja teisel vaheajal leidsin selle, nii et keskmise vaatuse draama omandas minu jaoks täiesti uue värvingu.


publikum oli täis tiinekaid, kellele see teos on ilmselt kohustuslik kirjandus ja kes lootsid selle viie tunniga kaelast ära saada. täielik raiskamine. sest vähe sellest, et ees ja kõrval istusid nihelevad jõmmid, kes nina nokkisid ja sõrmeliigeseid ragistasid, taga oli tütarlaps, kellele kõrvalistuv sõbranna kogu süzhee pidi arusaadavalt ümber jutustama. küsimused käisid nii tehniliste peensuste (ma ei saa aru, miks need mehed seal laval siiapoole vaatasid, kui isa vaim oli hoopis neil seljataga?) kui sisulise külje täpsustamise (kes see on? v: laertes. kes on laertes? jne.) kohta. ma ei ole küll mingi asjatundja, aga mulle tundub, et oleks olnud hoopis valutum, kui kirjandusteadlikum sõbranna oleks talle kodus selle raamatu ümber jutustanud. oleks võinud selle sada krooni hoopis sõbrannale anda ja kõik oleksid olnud rõõmsamad.


ühesõnaga räägin siis theatrumi 'hamletist' katariina kirikus. natuke jahe ja kitsas oli, aga see mis laval toimus, jättis küll väga hea mulje. eriti marius petersoni hamlet ja roman baskini claudius. kuigi baskinil on kombeks oma kõige võimsamatel hetkedel nii asjasse sisse elada, et tal kaob mõneti kontroll selle üle, mis tal suust välja tuleb, ehk siis puterdama hakata. märkasin seda juba 'südamete murdumise majas'.


pärast istusime veel saiakangi kohvikus, kuni see kell 1 kinni pandi. kõik olid seal, akadeemilised sõbrad tartust, lootustandvad noored muusikud tallinnast jne. lapsang souchong võrgutas ja peibutas ja oli jälle nii hea.


aga see, et mul on kergem leida tallinnast reede hommikul inimene, kellega reede õhtul teatrisse minna, kui mul on tartust kolmapäeval lõunakaaslast on küll paljuütlev.


h

paari päeva tagune tunne, et pea hakkab kohe plahvatama, on taandunud. millest on omaette kahju, eksole, sest väike spliin aegajalt toob ellu vürtsi. praegu on kõige suurem traagika selles, et kell on öö ja ma pean kell 9 tõusma.


aga tänane õhtu on ilmselge näide sellest, kuidas mõnikord peab mingeid tüütuid asju tegema, et teha mingeid toredaid asju. kunagi ei tea, mis milleks hea on. igatahes saavutan inimestega erinevatel tasanditel kiiresti kontakti, sest kui tegemist on millegi lapseliku või labasega, olen ma seda ilmselt kunagi teinud. eriti kui asi puutub lasteraamatutesse või seiklusjuttudesse -- kindlasti olen ma neid lugenud. näiteks konstateerisime täna kursavennaga, et me ei suuda harry potteri fenomeni ehk piisavalt hinnata, sest kuulume dr. doolittle'i põlvkonda. tõepoolest, lindgreni raamatute kõrval olid justnimelt need hugh loftingu raamatud need, mis sai ribadeks loetud. ja mida ilmselt praegugi hea meelega loeks.


ja mis ma enne silma sulgumist veel tahan öelda on see, et mulle tõesti käib närvidele kui mingis suvalises kontekstis, mingid täiesti asjasse puutumatud inimesed, kasutavad akorgide väljendeid ja lühendeid. dzhiisus, kui sulle tõesti vil! või ksv! või silencium!i kasutamine sellist erutust pakub, astu siis kuskile akorgi. sest muidu on see lihtsalt nõme kiibitsemine.


head ööd.


h

ma ikka ei ole võimeline ostma endale uusi teksapükse nii, et vanad ka veel millekski kõlbaksid. seekord suutsin jälle venitada sellega nii kaua, et eelmised ja päris hingelähedaseks saanud püksid on prügikastikandidaadid. kas see, et pükstel tagumik hakkab ära kukkuma on mingi minuspetsiifiline probleem või juhtub seda teistel ka?


viru keskuse all olevasse tunnelisse suhtun ma äärmise eelarvamusega. mulle tundub, et ma ei ole sinna sisse minnes kunagi väljunud sellest avausest, kus ma tahaksin väljuda või kus ma arvan ennast väljuvat. ja ometi olin ma kunagi põhikoolis wolfis üsna kõva käsi, eriti mis puudutas mööda labürinte tormamist. ja maaalune helsinki oli mul täiesti käpas, sellel külmal talvel, kui terve jaanuar oli -25C, osutus see täiesti asendamatuks. olen üsna veendunud, et ühel heal päeval leiab aset üks kahest stsenaariumist: 1) paremal juhul ei õnnestu mul tunnelist väljuda kusagilt mujalt, kui sellestsamast avast, kust ma sisse tulin, 2) halvemal juhul ei õnnestu mul üldse tunnelist väljuda. sestap valisin eile targu maapealse raja.


õhtu möödus, mängides eluvõõraid tartu üliõpilasi pealinna reedeõhtuses ööelus. kõigepealt sattusime kahe suhteliselt blondi suhteliselt tütarlapsena suurema osa raekoja platsi ületavate mustade meeste tähelepanu objektiks. ma ei tea, võimalik, et see on mingi julm murphy seadus, et minu tüüp läheb hirmuäravatalt hästi peale sellele suhteliselt piiratud ringile meesterahvastele, keda ma ei tahaks pika pulgaga ka puutuda -- ehk siis väiksed puhmaskulmulised (parimal juhul ka vuntsidega) hindud. pärast viieminutilist ootamist põgenesime. siis läks meil hirmus kaua, et leida söögikoht, mis vastaks meie büdzhetile. ja kui me enamvähem sellise koha leidsime, siis toimus söömine aja peale, sest kolmveerand tundi pärast lauda istumist pidime me selle vabastama reserveeringule. ja siis ülejäänud õhtu istusime rahulikult ja võimalikult vähe tarbides saiakangis, kus elina ja kaarin hakkasid mängima strateegiapõhist lauamängu, jättes mulle ja siimule suusaretke, mis koosnes kolmest tükist ja millel puudusid instruktsioon, nupud ja täring. olime olukorra tasemel.


tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.


h

eileõhtust daily showd vaadates meenus mulle veel üks hea põhjus, miks kerry peaks võitma -- james rubin, ehk naaseb meie teleekraanidele. viimase debati ajal igatahes tegutses aktiivselt taustajõududes. hmmm, ma ei teadnudki, et ta christiane amanpouriga abielus on... see on küll üks paras power couple. väiksel darius johnil on ilmselt karismat rohkem kui rubla eest.


h

täna hommikul vaatasin aknast välja üle emajõe luhtade ja mõtlesin tõsiselt selle üle, kas koolist puudumine on vabandatav sellega, et ma ei leidnud bussipeatust üles. esimeste põõsaste siluett oli veel eristatav, aga nende taga voolav oja juba täielikult udusse mähkunud. mõistus siiski lõpuks võitis, suutsin isegi bussi udust kinni püüda. muhe vuntsidega bussijuht ütles, et rikkus minu jaoks peatudes eeskirju ja järgmine kord pean ma talle selle eest õunu tooma.


täna õhtul vaatasin noori inimesi ja imestasin selle üle, et nad nii kurjad on. loomulikult on hetki, kus ma ise olen ka üsna kuri, aga see ei ole mingi püsiv seisund. mõne inimese jaoks tundub see olevat nagu mingi imago, mille nad endale valinud on. ma võin olla sarkastiline ja terav, aga ma tahaks loota, et ma ei ole ründav. aga täna vaatasin ma neid noori ja korraks arutlesin ka selle üle, kuidas nii agressiivseteks saadakse. üldiselt oli mul lihtsalt nende pärast väga piinlik, tekkis tahtmine endal pastakaga silma peast torgata. kui inimene sinu poole iga kord vihaselt silmi kissitades ja plärtsuva hääletooniga pöördub, mõjub see kergelt öeldes pärssivalt igasugusele konstruktiivsele suhtlemisele ja koostöömeelele. vihkan, vihkan, vihkan igasugust agressiivsust.


h

tulenevalt sündmustest, mis laupäeva õhtul lahti rulluma hakkasid (põhjustajaks üks äärmiselt solvunud käärikune telefonikõne), käisime täna anonüümses tartus asuvas ministeeriumis. et anda kursavend Juhataja KT-le üle isiklik kutse kolmapäevasele Üritusele.


(Lgpeetud Juhataja KT, meil on au kutsuda Teid seltskondlikule koosviibimisele, kuhu Te olete väga oodatud.

Riietus: soliidne.

Tuju: hea


Peo- ja pulmastuudio


R.S.V.P)


anonüümses tartus asuvas ministeeriumis tegi väga palju inimesi tööd. see oli lausa aukartust tekitav. kaarin näitas üles salaagendile au tegevat osavust ja valetas mitmetel valvelauatädidel suud ja silmad täis. allkorrusel tunnistas küll, et meil pole Juhataja KT juures aega kinni pandud, aga ta ootab meid (mida teatud kõvera nurga alt võiks isegi tõeseks pidada). olles keerulise treppidelabürindi kiuste jõudnud neljandale korrusele, teatas ta sealsele sekretärile, et meil on küll Juhataja KT-ga kokku lepitud. veel õrnalt kääriku järelmõjude all kannatav Juhataja KT rääkis pärast, et kui sekretär meie saabumisest teatas, jõudis ta juba hirmuga mõelda, et on mingi olulise kohtumise ära unustanud.


aga üldiselt oli vahva. kursavend Juhataja KT leidis oma kiires graafikus isegi augu ja tuli meiega rõdule vihma kätte lausa suitsu tegema (jätame siinkohal märkimata, et me ei suitseta) ja puhus törtsu juttu. tahaksin mõelda, et tõime mõned helged hetked riigiametniku halli päeva. majast väljudes mõtlesime, et peaksimegi hakkama oma töölkäivaid kursakaaslasi rõõmustama neid tööpostil külastades. kaitseministeerium, põllumajandusministeerium, rahandusministeerium...


kaarin says:

no kui ta peale sellist isiklikku kutset ei tule, siis mina teda küll järgmine kord ei kutsu

kaarin says:

me põhimõtteliselt riskisime oma eluga

kaarin says:

hea oli, et nende turvamehed lõunapausil olid

kaarin says:

muidu oleks see võinud meile ikka väga kurvalt lõppeda


h

kui kellelgi juhtumisi on vana 'the thomas crown affair', see, kus mängisid steve mcqueen ja faye dunaway, või kui keegi teab, kust seda käepäraselt saada, siis mina oleksin käsi. sest see uus (või noh, märgatavalt uuem) mulle väga meeldib, aga igalt poolt saan ma lugeda, kuidas ta ei anna vanale näolegi. seda võin ma küll öelda, et kui uue soundtrack on selline keskmisest parem kooslus, siis vana oma on maasterpiiss. ilma filmitagi, aga filmiga ilmselt veel enam.


Michel Legrand -- 'His Eyes, Her Eyes'


h

käkkide eest tahan avaldada tänu jamie oliverile (kuigi mulle tundub, et minu lõppprodukte vaadates oleks ta krokodillipisaraid nutnud. võib-olla teda lohutaks natuke, et need olid päris hea maitsega...).


muu eest tahaksin avaldada tänu seltskonnale. tõestasime järjekordselt, et häid lambaid mahub palju. seekord siis paneelmaja kööki ja arvuti ette lahtikäivale diivanile.


ja muidugi pierce brosnanile.


h

al frankeni raamat on üsna kole. vaesest al gore'ist hakkas vahepeal nii kahju, et pidin nutma hakkama. osad asjad olid naljakad. ülejäänud asjad olid lihtslt hirmuäratavad. igatahes parem kui michaelmoore. ei hakanud käibetõdesid korrutama ja ei kasutanud nii blatantly populistlikke võtteid. aga demokraatlidele soovitaks billclintonit kuulda võtta ja oma kõrge hobuse seljast maha ronida. kui äsatakse, siis vähemalt sama valusalt vastu äsada, rõhk võiks siiski olla pigem asjadel, mis vastavad tõele. muidu siit ilmselt head nahka ei tule.


h

alustame tagantpoolt ja vaatame, kaugele jõuame. mõningad põhipunktid jne.



minust on lõpuks saanud politoloog. sees- ja välispidiselt. täna näiteks tehti loengus konverentsi saksamaa hariduse teemadel ja malltamm turtsus saksamaa valitsuse poolt välja antud ametlikus saksamaa-raamatus kasutatud termini "basic law" peale, väites, et see on ju tühipaljas "constitution". ja siis ma pidin seletama, miks see on justnimelt basic law ja mitte constitution. pärast kõik vaatasid mind imetlevalt, kuna ma sellist asja tean. ilmseöt oligi vaja mingit teist asja õppima minna, kus tekib vajadus ennast kõigist filolodest ja teistesteristavalt defineerida.



minu apteeker ei kattu tavapärase ettekujutusega apteekrist. sest apteekrid ei ole tavaliselt noored jutukad poisid. esimene kord ma täitsa ehamatasin ära sellise ebakonventsionaalsuse peale. eile teatas ta, silmitsedes mu koti külge kinnitatud rmk "mine metsa" märki, et kolmapäeval ta võib minna, siis on tal vaba päev. huvitav vestlus nohusprei ostmise kõrvale.



aga miks ma seal apteegis üldse käisin, oli järjekordne haigestumine, tulenevalt laupäevastest otepää looduspargis toimunud talgutest ja teatavast külmetusest, mille ma sealt hankisin.



muidu olid talgud vahvad, toredad jällenägemised ja metsas müttamine, pärast soustikastet ja veel pärast pühajärve-äärses alpimajas "gurmaanide öö" ja muu fann. tuvastasime, et lauamängudel on masse hüpnotiseeriv ja mobiliseeriv toime. kui teised sauna läksid, avastasime riiulist doomino. selleks ajaks, kui meil lõplikult üle viskas, oli doominot mängima kogunenud selline seltskond, et kõigile soovijatele ei jagunudki enam nuppe. enamvähem sama juhtus, kui me kamina pealt leitud kaardipakki sihtotstarbelielt rakendasime.



Raivo Tafenau -- '(I Watched Her) Walk Away'

h

põhiline õppejõud on haige ja see teine kasutab võimalust, et meile igasugu segaseid vanamehi loengusse vedada ja meid siis nende segast juttu tõlkima panna. (vähe sellest, ta ajab meid ka kappi -- mis on, nagu ma teiste õppejõudude jutust aru olen saanud, nagu varsaga enne õiget aega ratsutamine, rikub ära ja pärast ei saagi enam asja). ei, see ei ole minu arusaamine heast ajaveetmisest. jah, aju on küll pärast täitsa krussis.



ükspäev ta tõi meile tundi mingi vana pensionil arsti, kelle ta oli maja pealt uitamast leidnud. dr. enno kross oli tema nimi. nagu vanematele inimestele kombeks, ajas ta täiesti seosetut juttu ja kasutas miljonit erinevat meditsiiniterminit. kui me seal tema tõlkimise kallal pusisime, meeleheitlikult järge ajades, kuidas ta ühelt mõttelt teisele jõudis, tõdes ta et me oleme suurepärased tõlgid, kellel on hea tõlkijaaura. ja muidu oli ka nunnu. aga natuke seniilne.



tänane pirn oli mõneti võimsam. nimelt tiris malltamm kohale lord carlyle'i, kes, nagu teada, näeb välja nagu vaimse häirega asotsiaal ja räägib vabalt eesti keelt, ainult keegi ei saa sõnagi aru, mida ta räägib. tema tõlkimine on rohkem selline tunnetuslik protsess. inglise keelest eesti keelde oli natuke parem. rääkis meile oma sõjaväelisest karjäärist ja muust toredast. ja tundub, et tegemist on väga hea inimesega, võimalik ka, et üsna intelligentse. ainult natuke hulluga. ja loomulikult, kuna ta on etoni ja oxfordi lõpetanud, siis ei suutnud ta jätta porisemata meie ameerika aktsendi üle. kui ära läks, jättis endast maha väikeste taskurätinutsakute rea.



loodetavasti saab angeelika ikka järgmiseks nädalaks terveks. ma ei oska ettegi kujutada, keda malltamm meile veel muidu leiab.



h

selliseid õhtuid nagu tänane on vaja, et ma ei unustaks elu võimalikkust tartu linnas. või vanu häid aegu. muidugi on meid nüüd palju vähem, me oleme palju rahulikumad ja mõneti targemad, aga me oleme ikka veel sama toredad.


mul on viimasel ajal olnud tunne, et ma olen omaenda elus kõrvaltvaataja. et ma ootan midagi, teadmata isegi, mis see on. elu on saavutanud staadiumi, kus liikumine toimub põhimõtteliselt ainult punktide 'paabel' ja 'mõisavahe' vahel. midagi ei ole halvasti, aga midagi ei toimu ka,. vaikne rahutus kriibib nagu liivapaberiga sisemust. aga vanasti...


ma loodan, et neid üritusi tuleb veel. me olime selleks liiga head, et sellel lihtsalt minna lasta. või vähemalt enamik meist oli.


h

peab tunnistama, et valju homeeriline naer kajab tühjas korteris päris hirmuäratavalt vastu. õnneks ma ei ole eriti üksi homeeriliselt naerja tüüpi, aga täna tuli seda mõned korrad ette. ma arvan, et kui miski suudab mulle niimoodi mõjuda, peab see tähendama tõelist armastust.



see, millest ma räägin, on daily show. sattusin selle global editionile peale üks öö cnnis, aga seda oli natuke tüütu vaadata, sest iga paari minuti tagant oli viis minutit reklaami. armastus puhkes meie vahel siis, kui ma terveid reklaamivabu osasid internetist noppima hakkasin. ma arvan, et asi on selles iroonias, mis daily showst ameerikas ilmselgelt nishikauba teeb. kui iseenda üle nalja heitmisega saavad ameeriklased veel kuidagi vaevaliselt hakkama, siis, eriti 9/11 järgses ameerikas on teatud teemad, mille üle naljatamine on paras julgustükk.



sest iroonia ja sarkasm ei ole miskit, mis ameeriklastele tegelikult iseloomulikud oleks. see torkab eriti valusalt silma, kui võrrelda neid niiöelda sit-come niiöelda brit-comidega. sest ka parimad ameerika komöödiad on siiski suurejooneline "tort-näkku" spektaakel. võtke või 'friends', kus ainuke iroonia- ja sarkasmihaardega tegelane oli chandler ja temagi puhul keerati vint kohati üle. ülejäänud tegelased olid lihtsalt rohkem või vähem idiootlikud. ma ei ütle, et see pole naljakas, aga see suudab väga harva minust valju homeerilise naeru välja meelitada. aga noh, need, kes tahtsid, said sealt oma musta huumori pisku ja ülejäänud oma slapsticki.



kui michael moore või isegi al franken üritavad oma publikut igal sammul õpetada ja harida, kasutades huumorit lihtsalt ühe ligipääsuvõimalusena mõneti piiratud auditooriumile (tõsi, al frankeni ootused oma publiku suhtes on ehk veidi kõrgemad kui moore'il enda oma suhtes), siis jon stewartil tunduvad sellised ambitsioonid täiesti puuduvat. stewart lihtsalt kommenteerib, balansseerides skriptitud huumori ja valusa ühiskonnakriitika piiril. ja samas ei jäta ta mingil juhul muljet, et tegemist on veel ühe inimesega, kes teab palju paremini kui kõik teised või kes on tunduvalt objektiivsem. (pluss, stewart in ka tunduvalt ilusam kui kumbki teine eelpoolmainituist. ja vasakukäeline).



aga, vastupidiselt sarkasmile, ameeriklastele äärmiselt iseloomulik statistika ja avaliku arvamuse nuumamine räägib midagi nende ameeriklaste kohta, kes eelistavad stewartit lenole või lettermanile või isegi suurtele uudistekanalitele.



nüüd on daily show seltskond välja andnud raamatu 'america (the book)'. ma arvan, et ma väga tahan seda.



ja ikka on poliitiline huumor see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb. ma arvan, et need politoloogiaõpingud on mind kogu ülejäänud eluks ära rikkunud. you can take the girl out of political science, but you can't take political science out of the girl.



h

ennevanasti, siis kui väike maja mere ääres värssus oli ainult säde minu isa silmis, suvitasime me üldiselt ikka vasalemmas. see väike männisalude ja paekivikarjääridega pikitud liivane asula oli enne teist maailmasõda tallinna kultuuriinimeste populaarne kuurort. minu vanaema majas oleva suur, mingist riigistatud mõisast päästetud tiibklavergi on niimõndagi jämmi näinud. tänapäeval tuntakse vasalemmat ilmselt rohkem valla territooriumile jäävate rummu ja murru vanglate poolest.


aga täna seenemetsas mütates meenusid mulle hoopis need suved, kui ilusast vasalemma marmor-paekivist nõuka ajal killustikku tehti. nii, et lõhati suuri paekiviplaate. paar korda päevas voogas üle asula hoiatussignaal ja siis käis kõmakas, mis pani maja aknad värisema. mingil hetkel ostsid rootslased killustikutööstuse ära ja lõppes see ilusa paekivi tohutu raiskamine. killustikku teevad edasi, aga tunduvalt väiksemas koguses ja tunduvalt väiksemate kadudega. ja paugutamine lõppes ka ära. nüüd on ainult suur tuhamägi, mille otsa hakkavad juba puud kasvama.


aga seda peab tunnistama, et hoolimata muutunud aastaajast, pole puugioht eestimaa metsadest kusagile kadunud. oma väikse helepruuni koera pealt korjasin neid pärast metsaskäiku nii nagu sammalhabe habemest jõhvikaid. inimese jaoks on lisandunud põdrakärbsed. siiamaani nopin neid enda küljest. kusjuures, nagu tavaliselt, on meelisobjektiks pea.


h

avastasin, kuidas shoppamine võib teraapia olla. üldiselt on see pige masendav -- raha ei ole, õigeid asju ei ole jne. aga kui sa suudad leida midagi, mis sobib vajadustega täiuslikult ja siis veel sada krooni hinda alla ka kaubelda, siis on see igatahes raviv/lohutav.


järve selveris velloandrespettai. jälle. ma ei saa aru, mis värk sellega on -- viimasel ajal on ta igal pool. oleks ma temaga selle aasta jooksul, kui ta mu juhendaja oli, pooltki nii palju kohtunud... aga igatahes ladus ta oma ostud riidest kotti. nii et vähemalt keskkonnateadlik.


kõige selle peale pean siiski tunnistama, et mu uued saapad on kõige kallimad riietusesemed, mis mul kunagi olnud on. ei tohi lasta elukvaliteedil langeda. vastupidi, anname elukvaliteedile tiivad!


h