ma tean, et te ei viitsi enam minu tervisehädadest lugeda, aga, riskides mõne tulihingelise fänni kaotusega, kasutan siiski oma eesõigust oma blogis viriseda nii palju kui süda lustib (pean muidugi tunnistama, et tulenevalt haigusest süda eriti palju praegu ei lusti).


esiteks, ma tõesti arvasin, et mul on täna juba parem. kuni ma tulin koju ja ennast kraadisin. nüüd ma jälle tunnen, et ma olen väga haige. teiseks, on väga paha koosolekut protokollida, kui peab kogu aeg nina nuuskama. pidevalt on vaja asjaga jälle järje peale saada. ega ma rohkem kui ühte koosolekut poleks jaksanud ka. kolmandaks, ma juba vihkan seda, et mul on valus naeratada, sest ninaalune on kivistunud. ma üldse ei teadnud, et ma nii palju naeratan, kuni see raskendatuks osutus. ja ma ju panen küll seda helsinki ülikooli apteegi imetabast kreemseerumit endale näkku, aga just siis kui ma olen ennast põhjalikult sisse kreemitanud, tekib täiesti vältimatu vajadus mitu korda järjest kõvasti aevastada. ja kogu töö on luhta läinud.


vahepalana nendin (kõrvaljooksvale op-ile kõrvalpilke heites), et on olemas mingi spetsiifiline eesti rezhissöörisoeng. mait laasil on ja marko raatil on ja kadri vennal jaagul on ka. ja nüüd ilmus ekraanile jaanus rohumaa, kellel on ka täpselt samasugune soeng.


eileöise ajurünnaku tulemusel saime maha kahe projektiideega. üks nendest on äärmiselt konspiratiivne, grandioosne, viib meid ilmselt maailmakaardile ja vajab seetõttu salastatust. aga teine plaan on, et kui me suureks saame, siis kirjutame avaliku halduse teemalise muusikali. et üks peategelasi on Peaspetsialist ja massistseenides esineb palju väikseid tavalisi Spetsialiste jne. täpsem konseptsioon vajab veel paikapanemist. aga ma arvan, me oleme politoloogidena piisavalt objektiivsed, et sellega vajalikul tasemel hakkama saada.


h