there is but one.

ja ma ei teagi, millal ma sinna saan. aga seda kuulates tuleb valus igatsus.

h

hea pr/prl piret nukki (ja kesiganes toimetas filmi "lucky number slevin" tõlget võib ka sellest ülesandest ennast puudutatuna tunda):

milline nimi ei sobi siia ritta?

a) sean connery
b) roger moore
c) george haselby
d) timothy dalton
e) pierce brosnan
f) daniel craig

h

(know thy bonds, man, know thy bonds. kuidas ilma üldse filme tõlkima saab?)

holiday inn on minu jaoks ilmselgelt liiga peen hotell. käisin tükk aega toas ringi ja klõpsutasin kõiki lüliteid, suutmata mõista, miks ükski tuli põlema ei lähe. lõpuks olin sunnitud lugema infokiirköitjat, sealt sain teada, et kuna on säästurezhiim, siis pean ma oma uksekaardi mingisse pilusse sisestama, et tuled süttiksid. samas palutakse lahkelt akent mitte avada, sest see viiks pidevalt huugava õhukonditsioneeri segadusse. konditsioneeri juhtpuldi kaudu sisestatavad temperatuurieelistused on siiski ilmselgelt soovitusliku iseloomuga. sääst missugune. siin on igatahes olemas kõik need kohustuslikud hotellividinad, millest ma kunagi elus ei ole osanud puudust tunda. nagu minibaar ja püksipress.

muus osas võin progressi raporteerida juukseharjamise küsimustes. avastasin nimelt täna täiesti kogemata de brouckere'i metroojaamast supermarketi. kui mul homme komisjoni töögraafiku seadjate kiuste peaks tõesti õnnestuma endale sissepääsukaart hankida, siis ei näe ma selle pildil õnneks poolearuline välja. või kui näen, siis mitte kammimata juuste pärast.

h

komisjoni graafikutrikid (täna siin homme seal) ajasid mul närvi nii mustaks, et panin parlamendi arvutiruumis laksuga kõik brauseriaknad kinni ja tulin ära metroo peale. vihaga läksin võtsin kohalikust pizza hutist ühe ja araablase pudipoest teise. õues hakkas samal ajal padukat sadama. tundus kuidagi kohane. parlamendis olime just neli tundi sotsiaalkomisjoniga ühtekuuluvusfondist, täiendavate pensioniõiguste kaasaskantavusest ja muust pünevast rääkinud.

hotelli jõudes avastasin siit eest interneti. nii et nüüd ootab mind ees kaks tundi saksakeelset argentiinat ja hollandit ja 50 lehekülge euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi makseteenuste kohta siseturul.

homme hommikul pean siit lahkuma oma kena punast kohvrit järel vedades (jällegi komisjoni graafikutrikid), järgmised kaks ööd olen ühes teises hotellis. heameelega jääks siia, aga neil ei ole mu jaoks rohkem ruumi. kella poole kümneks pean ma olema hoones, mille asukohta ma ei tea tõlkekabiinis, mille asukohta ma veel vähem tean. ja mul ei ole olnud aega endale komisjoni sissepääsukaarti meisterdada, nii et pole üldsegi kindel, kas mind sinna hoonesse sissegi lastakse.

ahjaa, juukseharja jätsin koju kapi peale ja siin pole jooksvalt ühtegi kammipoodi näinud. homseks soenguks ennustan võluvalt trendikat bedhead stiili.

h

hotellieksperimentalistika on mind seekord viinud sellisesse kohta, kus voodi kohal on katuseaken. nii et sealt välja vaadates vôisin ma täna hommikul veenduda, et ilm siin brüsselis on tômbunud pilviseks ja tuuliseks ja seda just nüüd kui ma eelmise nädala strasbourgi kogemuse pôhjal (iga päev +32C) otsustasin enam mitte kaasa vedada oma jakki. euromutri elu toimub muidugi ônneks peamiselt liinil hotell-transpordivahend-eurokoridorid ja pealegi on üle kolmekümne kraadi siiski liig, mis liig, aga loodetavasti vihmavarju kojujätmine siiski ennast kätte maksma ei hakka.

muidu on hotell siuke tüüpiline brüsseli kakstärni, puhas ja korras, aga kulunud. continental breakfast pole nii nôrk kui queen annes, aga piirdub pôhimôtteliselt siiski singiviiluga röstsaial. aga teleka jaoks sain sellise puldi, mille peal ongi ainult seitse nuppu. ühele neist on kirjutatud "magic". kahjuks ei toonud sellele vajutamine kaasa ühtegi märgatavat imetegu. vôi üldse mingeid tagajärgi.

huvitav, kas nüüd on ôige aeg üles tunnistada, et ma olen saksamaa poolt? liiga vara? vôi peaks sellise asja üldse maha salgama?

h

parlamendi arvutitest ei saa blogida, sest millegipärast ei ilmutu bloggeri lehele minnes brauseriaknasse "ok" nupp sinna kasutajanime ja salasõna lahtri kõrvale. edasise vaikuse vältimiseks pean endale ilmselt hankima publisheri.noh, selle, kes läheks ja "publish post" nuppu vajutaks vajaduse korral.

aga ma arvan, et väga mõnus oleks, kui kogu aeg olekski nii, et kusagil taustal tiksub mingi riikidevaheline jalgpallimäng (noh, et ei oleks mingi täitsa suvaline türgi kolmanda liiga mäng, vaid ikka siuke, kuhu saab möödaminnes veidi emotsionaalselt investeeruda). sellesmõttes ka sobilik spordiala, et selle jälgimisega võib vabalt suvalisel hetkel liituda, mäng ise on piisavalt pikk, et tõenäoliselt jõuad sa sellesse veel sisse elada ja punktiarvuestus selline, et otsustavad hetkel võivad täitsa vabalt olla veel ees. reedel, nähes jalgpalli neljas erinevas riigis, sai rahvaste sõpruse element asja juures küll ilmselgeks. neljapäeval strasbourgis leidis saksa/prantsuse/jne seltskond küll ühise keele vastumeelsuses inglismaa suhtes, aga nende võidu üle keegi siiski pisaraid valama ei hakanud.

selleks ajaks kui ma frankfurti jõudsin, oli argentiina juba kaks väravat teinud. tshekkinni ajal lisandus veel üks, ajaleheputkast väljudes nägin neljandat väravat ja viiendale ning kuuendale elasime juba kõik naerulaginal kaasa oslo lennuki ootesaali suuri ekraane vaadates. tore oli vaadata, et saalitäiel inimestel nii lõbus oli. jalgpallivaatamise võimaluste vähesuse üle frankfurtis küll kurta ei saanud. oslos ootesaali jõudes olid holland ja cote d'ivoire (mitte siis elevandiluurannik või norsuluuranniko, onju? huvitav, kas spordikommentaatoritele on antud eriluba neid endise nimega kutsuda?) lõppseisu juba fikseerinud. ja mehhiko ja angoola mängu lõpuminutiteks olin ma juba omas voodis.

h

just nüüd, kui ma oskan juba nii siin, de brouckere'is kui ka maalbeekis niimoodi metroojaamast väljuda, et ma ennast õiges kohas leiaks (või üldse kohas, mis on häguseltki tuttav), kui ma parlamendis olen võimeline juba kõik offissid üles leidma, tuleb asjad pakkida ja koju kärutada. et siis pühapäeval asjad jälle kokku pakkida ja strasbourgi minna. ei, aga kõik on lahe.

eriti lahe on muidugi maailmakõigeesimese tööpäeva alguses jätta oma hotellituppa kõik isikut tõendavad dokumendid, see avastada sissepääsukaarte väljastava leti ääres ja siis hotelli ja tagasi kihutada (300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu, võtiliftukskotthuhhliftvõti, 300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu). ma lootsin väga, et nad ei taha mu külalise kaartile minu pilti panna, sest olin parajasti näost väga punane ja püstiste juustega (pärast muidugi selgus, et nad ei diskrimineeri -- ka muidu väga ilusad inimesed näevad nendel sissepääsukaartide momentvõtetel üsna jõledad välja). kappi jäin 10 mintsa hiljaks ja olin seal alguses muidugi pehmelt öeldes töövõimetu, tegin mikrofoninupuga mingi triki ja ei suutnud ühtegi nime kauem kui sekundi murdosa jooksul meeles pidada. aga hetkeks sain ikka tunnele tõlkida ka.

arvestades, kui paindumatu on süsteem, on süsteemi moodustavad inimesed kõik äärmiselt toredad. eriti vahva hüperbool on see, et parlamenti ei saa sisse ilma parlamenti sisse saamata -- selle paberi, et tehke sellele pliksile badge, ta hakkab siin tööl käima saab teiselt korruselt G tiivast dariusze käest, aga ilma badgeta on suht võimatu dariusze juurde pääseda. mind smuugeldati õnneks külalisena sisse. dariusz oli lahke vuntsidega poola onu ja andis kohe vajaliku paberi. leedu nimega tüdruk, kes nägi välja minust oluliselt noorem ajas lahkelt ja operatiivselt korda minu avansisaamise süsteemi ja kui ma olin nii juhm, et ei olnud läinud oma raha kätte saama ja cash office veerand tunni pärast sulguma hakkas, siis helistas cash office'i onu leedu tüdrukule ja leedu tüdruk helistas mulle ja siis ma saingi kohale tormata. ja cash office'i onu ütles mulle raha andes, et ta arvutist nägi, et ma olen esimest korda ja sellepärast hakkas minu pärast muretsema. pärast õhtul sõitsin metrooga koju, 1000 eurot sularaha kandekotis.

ja muidugi on veel sada muud muljet. sellest, kuidas europarlamendi söögisaal on suurem kui lido. ja sellest, kuidas ma enam eskalaatoriga sõita ei oska, sest eestis puudub eskalaatorikultuur. aga ei, kõik on lahe. lähen nüüd vist ära lennujaama. brüsseli omaga on mul ju sügisest omamoodi soe suhe.

kell kukkus kolm ja queen anne'i vastuvõtulaua esine täitus nagu imeväel tohutu ameerika pensionäride massiga. võiks neile öelda, et vann on siin bueno, aga continental breakfast ei kõlba kuhugi. ilmselt mõni neist saab endale minu toa.

h

tänane päev on jälle üks nende hulgast, mis kestavad igavesti. mingit müstikat siin ei ole. päeva saab pikemaks nii, et tuleb ärgata pool viis hommikul ja sõita teise riiki. hotell on lääne-euroopa mõistes anomaalne oaas, sest siin on tasuta wifi toas. hommikul oli küll hetkeks touch and go, et kas mul üldse on reserveering, aga siis sai kõik siiski korda. sisse küll tshekkida ei saanud enne kolme, aga asjad sain siiski siia jätta ja siis patseerisin aega parajaks tehes pool linna läbi.

jube vara oli ka tegelt veel ja siin tähistatakse täna täiel rinnal nelipüha, nii et nagunii on kummaliselt vähe suminat tänavatel. aga ma mõtlesin, et lähen vaatan siis selle grande place'i ära. kõigepealt sattusin mingi nurga peale, kus olid hommikul poole kümne kohta kahtlaselt üleslöödud naisterahvad. ja siis keerasin umbes kaks korda paremale ja järsku olid igal pool vikerkaarevärvilised lipud ja teisel pool tänavat käsikäes kõndiva paari ühel meessoost osapoolel oli täpselt sama kärtsroosa kampsun seljas, mis mul. see on see nädalas kolm korda "angeli" kohvikus istumine, nüüd ei pääse selle eest enam kuhugi.

toredad inimesed andsid melonit, suppi ja inffi ja panid siis bussi peale. homme kell kümme on töö. raamatupoest sai kolm kahe hinnaga, aga kuna ma olen ülejäänud kaks päeva reservis ja järgmine nädal pool strasbourgi ajast ka, siis oli see õigustatud. neljapäeval saab aega ehk muid kaubanduslikke vajadusi ka rahuldada.

ja kuna kodus on telekast eurosport ära võetud, siis on väga tervitatav see kanal siin hotellitoa telekas, mis prantsuse lahtisi näitab. see on küll prantsuse keelse kommentaariga, nii et võimalik, et saan teada, kuidas on topspin volley prantsuse keeles (tubli tõlgina pean ausalt üles tunnistama, et ma ei tea, kuidas see on eesti keeles. aga loodetavasti väga palju tenniseteemalisi kohtumisi tõlkida ei tule), aga enamik toimuvast räägib iseenda eest nagunii.

maailm on minu auster. siuke väike ja ligane.

h