kõik algas vist sellest, et reedel kell pool kuus oli veerenni tänav mõlemat pidi umbes kilomeetri ulatuses umbes. millest poleks ehk suurt midagi olnud, ainult et mina pidin kella kuueks teatrisse jõudma ja kui ma kella 17.55ks olin taksoga juba pärnu maantee ummikusse jõudnud, siis hakkas see ülesanne mulle juba üsna võimatuna tunduma. see, kuidas see tartu maantee remont kogu linnaliikluse dünaamikat muudab on vist küll nagu mingist linnageograafia õpikust maha kirjutatud.

aga ma jäin ainult mingi kolm minutit teatrisse hiljaks ja siis meeldib tütarlaps juhtis mind mingitest treppidest üles ja alla ja siit ja sealt uksest läbi kuni ma lõpuks olin sisenenud linnateatri "taevalavale" mingist alternatiivsest uksest ja sain kohe sinna kõrvale ka maha istuda. etenduseks seekord "sebastian". ma olin meelega just "brideshead revisitedi" lugenud ja ma arvan, et ma sain aru, mis waugh arvates sebastianil viga oli ja miks, aga subjektiivselt ma seda fenomeni siiski ei mõistnud. ma arvasin, et järsku, kui nad on etenduse nimeks pannud "sebastian", siis nad ehk keskenduvad sellele sebastiani teemale natuke rohkem ja teevad mulle asja selgemaks. aga mulle jäi sealt hoopis natuke mulje, et ega see alo kõrve ka eriti aru ei saa, et mis või miks see sebastian oli. mulle raamatus tegelikult meeldis kõige rohkem kolmas osa, see kus sebastiani enam praktiliselt ei olnud ja olid igasugused muud probleemid, mis täiskasvanud inimesed enda jaoks välja mõelnud on. aga kõigest sellest ratsutati etenduses lihtsalt üle. võimalik muidugi, et selle raamatulugemisega rikkusin teatrikogemuse enda jaoks lihtsalt ära.

siis tuli see pidu. täiesti sleeperina. sest kohale jõudes tundus, et täiesti surnud üritus. ja siis paar hetke hiljem... vau. kõige selle tagasid muidugi need hullult hea hinna-kvantiteedi suhtega viinakoksid.

aga kuna paratamatult what goes up must come down, siis järgmisel õhtupoolikul narva rongis olime kajaga mõlemad suhteliselt pastlad. päikeseloojanguks toilasse jõudes olime siiski suutnud ennast juba veidi koguda. loojang ise oli väga bueno. ja sanatooriumi restos, kus keegi onemanband üsna jõledat muusikat tegi, läksid asjad isegi nii kaugele, et ühte meist kolmest palus keegi vuntsidega vene härrasmees tantsimagi. suundusime siiski valaste juga vaatama. selleks ajaks oli päev jõudnud sinna küllaltki kottpimeduse staadiumisse, aga kuna juga on kaunilt välja valgustatud, siis oli see ka üsna võimas vaatepilt.

täna hommikul läks liialdatult vara rabelemiseks (eriti arvestades, et eelmisel ööl kell kaks olime veel kostüümiproovi teinud), sest raudselt oli vaja minna saka mõisa juurde just avatud matkarada vallutama. kajal olid ainult kontsaga, tagant lahtised kingad ja minu matkavarustus polnud ka just kiita, aga ükshetk olime me kirjutanud mingitele sedelitele, et suundume 10km rajale ja asunud seejärel 7 km rada vallutama. vähe suurema ettevalmistatuse korral oleks see olnud puhas ilu ja mõnu, sest rada kulges enamuses mööda aa randa, siis üsna otse 53 meetrit üles pankrannikule ja mööda panka tagasi. aga kõige selle vaeva eest loositi mulle välja üks saka mõisa pastakas. nii et vaesemaks ma kindlasti ei jäänud.

see hetk, kui me asutasime ennast piia korterist välja astuma, saabus lõpuks kohale terve päev tulla ähvardanud vihm. jäimegi hetkeks kohalikku tuttuude selverisse vihmavangi, aga kollased vihmakeebid päästsid meid siiski välja. luksemburgi sümfoonikud olid head, kuigi selle william waltoni sümfoonia viimaste osade ajal jäin ma vahepeal rohkem imetlema sümfooniaorkestri dünaamikat, orkestrit kui organismi, kui muusikat ennast. brahms ja wagner olid siiski meeliköitvad. hooaeg kontserdimaja pole jõhvi publikul kindlasti mööda külgi maha jooksnud, kuigi tihtipeale tuntakse siiski kihku valedes kohtades tormilisse aplausi viskuda ja rõdu esimesest reast keset kontserti välguga pilti teha.

sümfoonikud võtsid meid pärast lahkelt ühe peale oma kolmest tallinnasse suunduvast bussist. kahjuks ei tulnud pinginaabriga tutvumisest midagi välja, sest tema poole vaatamine oli pimestav (päike paistis tema tagant sisse, noh). haljalas läks meie buss katki, mistõttu hetkeks terendas silme ees variant tee äärde jääda. rahvas jaotati siiski sõbralikult kahe ülejäänud bussi vahel ära ja toodi central hotelli.

siuke nädalavahetus. olgu muld talle kerge.

h