siin strasbourgis käimas mingi väidetavalt muinasjutuline jôuluturg. hea et ma pole eriline jôuluvidinate inimene (ja piparkoogid mulle ka ei maitse), sest sinna turule ma ilmselt ei jôua. kaks korda olen riivanud turu nurka. see-eest sain eile plenaari tôlkides kuulda, kuidas parlamendi tôlgid on môttetud ja teevad saasta tööd. tôlgid on muidugi môistlikud inimesed ja teevad oma tööd kohusetundlikult, aga antud leedu saadik peaks endale ehk siiski aru andma, et kui ta kavatseb siin edaspidigi leedu keeles (vôi noh, tegelikult ükskôik, mis keeles) sôna vôtta, siis ei ole enda kôikidele tôlkidele vastumeelseks tegemine ehk mitte kôige kavalam nüke.

hotell, mis juba eelmine kord oma uskumatusega üllatas, on seekord veel uskumatum, olles seega väga heaks motivaatoriks reisiagendile järgmise aasta hotellinduse teemal kirjutamisel. ilmselt mingi ventilatsioonikiiksu tôttu on vannitoas pidevalt eriti rôve läppund suitsuhais (kuna suitsetamine on prantslaste jaoks üks vôôrandamatuid pôhiôigusi, siis on üldse tegemist toaga, kus suitsetamine on lubatud ja tuhatoos laua peal). telekat ei ole ja kôige tipp on see, et täna ebaônnestus täielikult kööginurga pliidikökatsil vee keetmine. kui pool potitäit vett polnud kolmveerand tunniga midagi keemistemperatuuri lähedastki saavutanud, andsin selles suhtes alla.

aga nüüd jällegi tööle. pool seitse ôhtul on ju täiesti normaalne aeg tööpäeva alustada. ei, tegelt ka.

h