loetud hetked pärast eilse sissekande kirjutamist tôusin ma infokeskuses laua tagant püsti ja pôrutasin minema, jättes sinna oma telefoni (telefon oli laua peal, sest mul oli vaja teha sas-ile sôimukône ja ma otsisin internetist numbrit, millele selline kône teha. täna hommikul teatas sas mulle süüdimatult, et kuigi nad on minu lennukipileti raha tagastamise operatsiooni juba teoastanud, ei saabu raha minu arvele siiski enne detsembrit. vot siis infoühiskonda ja internetipangandust). telefoni puudumist märkasin umbes pool tundi hiljem, kui tahtsin kella vaadata. erilist erutust ei tekkinud, sest ma millegipärast ei paindu oma euroopa kolleege varganägudena nägema. telefoni siiski ei olnud seal, kuhu ma ta jätnud olin nii et järgmise sammuna tormasin ma maja pealt tuttavaid otsima, et neilt mobiili laenata ja endale helistada. pika kutsumise peale vôttis toru infokeskuse infolaua onu, kes kutsus mind lahkelt telefoni tagasi saama. kohale jôudes küsis ta minult ainult natuke segaduses näoga, et mis keeles see telefon on. ilmselt oli ta üritanud kuidagi sisu kaudu omanikku identifitseerida, aga kohe klappi lahti tehes hätta jäänud.

niisiis saan endiselt uhkusega tunnistada, et kuigi ma olen ära kaotanud paar vôtmekimpu, ühe rahakoti, igal talvel paaritu arvu kindaid ja niimônegi pangakaardi automaati unustanud, pole ma oma seitsmeaastase mobiiliomanikuperioodi vältel siiski ühestki telefonist ilma jäänud. that being said, pärast eilset intsidenti on küll tekkinud pidev vajadus käekoti mobiilisahtlit patsutada.

ja üldiselt olen ma selle poolt, et helistada saaks ka kadunud vôtmetele ja telekapuldile. minusuguste elu teeks see igatahes palju lihtsamaks.

h