just nüüd, kui ma oskan juba nii siin, de brouckere'is kui ka maalbeekis niimoodi metroojaamast väljuda, et ma ennast õiges kohas leiaks (või üldse kohas, mis on häguseltki tuttav), kui ma parlamendis olen võimeline juba kõik offissid üles leidma, tuleb asjad pakkida ja koju kärutada. et siis pühapäeval asjad jälle kokku pakkida ja strasbourgi minna. ei, aga kõik on lahe.

eriti lahe on muidugi maailmakõigeesimese tööpäeva alguses jätta oma hotellituppa kõik isikut tõendavad dokumendid, see avastada sissepääsukaarte väljastava leti ääres ja siis hotelli ja tagasi kihutada (300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu, võtiliftukskotthuhhliftvõti, 300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu). ma lootsin väga, et nad ei taha mu külalise kaartile minu pilti panna, sest olin parajasti näost väga punane ja püstiste juustega (pärast muidugi selgus, et nad ei diskrimineeri -- ka muidu väga ilusad inimesed näevad nendel sissepääsukaartide momentvõtetel üsna jõledad välja). kappi jäin 10 mintsa hiljaks ja olin seal alguses muidugi pehmelt öeldes töövõimetu, tegin mikrofoninupuga mingi triki ja ei suutnud ühtegi nime kauem kui sekundi murdosa jooksul meeles pidada. aga hetkeks sain ikka tunnele tõlkida ka.

arvestades, kui paindumatu on süsteem, on süsteemi moodustavad inimesed kõik äärmiselt toredad. eriti vahva hüperbool on see, et parlamenti ei saa sisse ilma parlamenti sisse saamata -- selle paberi, et tehke sellele pliksile badge, ta hakkab siin tööl käima saab teiselt korruselt G tiivast dariusze käest, aga ilma badgeta on suht võimatu dariusze juurde pääseda. mind smuugeldati õnneks külalisena sisse. dariusz oli lahke vuntsidega poola onu ja andis kohe vajaliku paberi. leedu nimega tüdruk, kes nägi välja minust oluliselt noorem ajas lahkelt ja operatiivselt korda minu avansisaamise süsteemi ja kui ma olin nii juhm, et ei olnud läinud oma raha kätte saama ja cash office veerand tunni pärast sulguma hakkas, siis helistas cash office'i onu leedu tüdrukule ja leedu tüdruk helistas mulle ja siis ma saingi kohale tormata. ja cash office'i onu ütles mulle raha andes, et ta arvutist nägi, et ma olen esimest korda ja sellepärast hakkas minu pärast muretsema. pärast õhtul sõitsin metrooga koju, 1000 eurot sularaha kandekotis.

ja muidugi on veel sada muud muljet. sellest, kuidas europarlamendi söögisaal on suurem kui lido. ja sellest, kuidas ma enam eskalaatoriga sõita ei oska, sest eestis puudub eskalaatorikultuur. aga ei, kõik on lahe. lähen nüüd vist ära lennujaama. brüsseli omaga on mul ju sügisest omamoodi soe suhe.

kell kukkus kolm ja queen anne'i vastuvõtulaua esine täitus nagu imeväel tohutu ameerika pensionäride massiga. võiks neile öelda, et vann on siin bueno, aga continental breakfast ei kõlba kuhugi. ilmselt mõni neist saab endale minu toa.

h