tahaks koju.

kolm nädalat kohvri otsas elada on väga tüütu. kolm nädalat seljakott seljas ringi rännata oleks näiteks tunduvalt vähem tüütu. aga siiski ka. kui pool pagasist on juba must pesu ja asjad ei mahu kuidagi kotti ära ja neid peab vedama raudteejaamade ja hotellide ja lennujaamade vahet.

seekordne parlamendi graafik on vähemalt inimsõbralik. või vähemalt sellesmõttes, et hommikuti ei ole midagi. eile, kui kell lähenes jõudsalt südaööle, tuli plenaarikabiinis küll vaikselt haigutus peale, aga volinik kallase keeleharjutused turgutasid natuke.

tänaseks õhtupoolikuks on parlamendi planeerimisosakond mulle muidugi täiesti uue orienteerumisülesande välja mõelnud -- leida üles ruum N1.3. praeguseks tean ma ainult seda, millises majas antud ruum asub (selles kõigesuuremas muidugi). eileõhtused kabiinikaaslased ütlesid, et ahh seda ruumi on küll maailmakõigelihtsam leida. mis tähendab, et asun kaks tundi enne koosoleku ametlikku algust arglikult mööda koridore hiilima. suur maja ei ole küll vist päris selline labürindikunstnike meistriteos kui winston churchilli hoone (neid kõveraid-kaarduvaid, vasakule ja paremale sähvivaid, tagasi pöörduvaid ja täisnurki tegevaid koridore peab ise nägema, et seda uskuda), aga seeeest on ta väga suur ja väga klaasist.

homme õhtuks tallinna lennujaama ja sealt koju. tervelt kaheks päevaks. oma voodi. mmmm...

h