viimase nädala liigne emotsionaalsus on hakanud vaikselt kuhtuma. mistõttu ongi ehk sobiv nüüd sellest kokkuvõte teha. ma teatavasti ei ole väga emotsionaalne inimene, nii et kui elu liiga vikerkaareks kätte läheb, siis ma üritan ikka leida mooduse väike samm tagasi võtta.

parlamendis sai igast nalja. kõigepealt provotseerisin ise inglise kabiini tõlgid omavahel intiimses õhkkonnas arutama, kuidas uute riikide tõlgid on ikka vähe topakad. kirjeldamine, kuidas ma antud vägitükiga hakkama sain, läheks ehk liiga erialatehnikaspetsiifiliseks. rõõmu tegi hoopis see, et inglased millegipärast oma trialoogi ajaks mikrofoni sisse jätsid. nii et tegelikult kõik, kes antud komisjoni istungi ajal inglise kanalit kuulasid, said sellest osa. järgmisel päeval ühel teisel koosolekul minestas poola kabiinis tõlk, suur meesterahvas. ja korraks kadus kogu kompleksis elekter, mis küll kahe sekundiga taastus, aga oli suutnud kõik tõlkesüsteemid siiski segamini lüüa. järgmisel päeval lennukis lugesin herald tribune'ist, et see oli sellepärast, et mingi onu oli kusagile short circuitisse kukkunud ja kogu eurokvartalis läks elekter ära. nõukogus koguni niimoodi, et enegreetikaministrid pidid oma koosolekut pool tundi küünlavalgel pidama.

laupäeva õhtul bondifilmi vaatama minnes tekkis mul suhteliselt ootamatult tunne nagu oleksin ma mõneti purjus. tund aega enne seansi algust olid parimad vabad kohad teises reas, mis oli sellesmõttes muidugi bueno, et rida eespool istus eesti kõige ilusam mees (kui ma seda fakti kinokaaslasele nentisin, küsis ta erutunult: "mis, erki nool on siin?"), aga kael jäi siiski ekraanile vahtimisest veidi kangeks. koju jõudes panin nii muuseas kraadiklaasi alla ja avastasin, et mul on 38.7 palavik. võtsin igaks juhuks teise kraadiklaasi ja kontrollisin uuesti, samal ajal kui inimesed mul kõrval korrutasid, kuidas nemad oleks juba surnud kui neil siuke palavik oleks, mitte ei jalutaks ringi. olin enda arvates ka üsna terve selle kohta kui kohutavalt haige ma olin.

järgmisel õhtul, umbes poole ühe ajal, endiselt üle 38 palavikuga, astusin oma toast välja, et minna kempsu. maja oli kottpime, pool korrust ülevalpool kuulsin mingit krabistamist. ei mõelnud eriti sellele, et miks isa pimedas tegutseb. panin all tule põlema ja läksin pissile. kempsu uksest välja astudes nägin, kuidas kaks meetrit eemal keegi lühikest kasvu noormees teeb kaks viimast sammu, avab maja esiukse ja astub sealt kiirustades välja, vaevumata ust enda järel korralikult sulgema. mul võttis umbes sekund kauem, et aru saada, et ei, see vatijopega siilipäine tüüp ei olnud ühelgi mu pereliikmel külas, vaid ilmselt hoopiski ööseks lukustamata jäänud eesuksest sisse astunud varas. tegemist oli küll äärmiselt ebaõnnestunud vargaga, sest enne seda kui minu tegutsema hakkamine allkorrusel teda lahkuma sundis, oli ta jõudnud sobrada ainult ühes tühjas käekotis, samas kui tegelikult käepärast oleks olnud ka muud ihaldusväärsemat kraami. hoiatusena töötas igatahes hästi, ma arvan, mul ei lähe see siilipäine kukal veel mõnda aega meelest. järgmisel öösel oli muidugi veidi rahulikum ka, sest kodutänaval seisis iga kümne meetri taga politseinik, kes kõigi liikumiste eesmärgi vastu aktiivset huvi tundis.

votnii. nüüdseks olen enda elust eemaldanud kõik kirglikud küsimused (välja arvatud ehk see, kus ma öösel vastu esmaspäeva brüsselis magan, sest kõige muu põneva kõrvalt ei jätkunud mahti endale aegsasti hotelli buukida). nii on kuidagi palju parem vahelduseks.

h