päev algas põhimõtteliselt sellega, et üks minister nähvas mu peale oma merevaatega kabinetis. kuna ta polnud nagunii mu lemmikminister, siis pole sellest hullu (muidugi, kui nüüd peaks kerkima küsimus, et kes siis on mu lemmikminister, jääksin ma ilmselt väga pikalt mõtlema).

koju jõudes tegin haigele õele pitsat ja siis tegin järjekordse vapra katse rulluiskudel. mul oli vaja kontrollida, kas allectos on ühte raamatut, enne kui ma seda krisostomusest tellima asun, niisiis otsustasin ma ühendada kasuliku... noh, kasulikuga. meeldivat oli selle kõige juures nutuselt vähe. üldse ma ei saa aru, kuidas ma veel kordagi kukkunud ei ole. ja kuigi seljas oli ainult dressikas, hakkas lõppkokkuvõttes jube palav.

nii et ülejäänud päeva olen ma mööda saatnud raamatut lugedes. ja hetk tagasi sain ka hugh laurie esikteosega 'the gun seller' ühelepoole. kuigi minu esimene pidevam kokkupuude briti huumoriga oli ehk 'the darling buds of may', on põhikooli päevil iga päev raudse järjekindlusega kell 17.05 yle ekraanile ilmunud jeeves ja wooster siiski mulle kõige südamelähedasemaks jäänud. ja loomulikult on gun selleris kõvasti rohkem woosterit kui greg house'i, sest hoolimata igasugustest koledatest sekeldustest, millesse endine sõjaväelane thomas lang satub, on ta siiski läbi ja lõhki tüüpiline iseenda ja maailma üle kuiva nalja tegev britt. kusagil film noir'i ja tänapäevase äkshöni vahel platseeruv lugu veereb mööda üsna sirget ja lihtsat rada, aga laurie keelekasutus on tabav (isegi kui ta vahest kaldub täiesti p.g.wodehouse'ilikku paljusõnalisusesse). ja kuna raamat on kirjutatud mina-vormis, siis on vaimusilma ette kerkiv peategelane paratamatult laurie välimusega.

h