komisjoni labiilse planeerimispoliitikaga harjub üllatavalt kergelt. kui kaks päeva enne tööd eemaldatakse sinu graafikust sinna terveks päevaks märgitud koosolek, siis tuleb olukorda võtta rahulikult. hiljemalt järgmise päeva õhtuks selgub tegelik olukord. aga põhimõtteliselt, mul ei ole midagi pooletunniste tööpäevade vastu. suutsime väljaspoolt kangesti intergalaktilist tulevikuvanglat meenutavas berlayemonti majas üllatavalt kerge vaevaga leida üles pressiruumi, et tõlkida voliniku ja vastava norra ministri euroopa liidu ja norra vaheliste energiakõneluste teemalist pressikonverentsi (ja kuna see kõik tundus eelnevate päevade kõrval nii iizibriizi, siis loomulikult ununesid eestikeelsed vasted sõnadele nagu "press release" ja "continental shelf"). norra televisioon üritas vaheldumisi volinikku ja ministrit panna tunnistama, et norras on energiakriis ja et norralased on vingus nannipunnid, aga kumbki ei vääratanud. ja oligi üritus läbi.

pärast oli jube isu karri järele, aga kuna mul ei olnud kaaslast käepärast, siis ei julgenud tee peale jäävatesse aasia restodesse sisse põigata. haarasin mingit teikautti hoopis ja tulin hotelli raamatut lugema. kliima on endiselt troopiline ja läbi lahtise rõduukse on kuulda, mis plaat kellelgi autos mängib.

aga raamat on selline, mis kohati pani üldse unustama, kus ma olen. kunagi juulis olin selle sunnitud kristiine apollost ostma, sest kaarinit oodates olin toetanud oma tagumiku ettevaatamatult ingliskeelsete raamatute riiuli ees seisvale diivanile. raamatu nimi on "to the baltics with bob" ja kirjeldab jahireisi, mille seltskond inglasi ette võttis, seilates inglismaalt peterburgi ja tagasi. esimesel lehel olnud kaart näitas, et mitmeid peatusi tehti ka eestis ja tagakaanel olnud blurbsid lubasid, et jutt on naljakas. tagakaanel on ka autori, griff rhys jonesi väike pilt, aga mul võttis siiski üle saja lehe aega, et aru saada, et tegemist on inglise koomikuteduo smith ja jonesi jonesiga. ja taani kõrval ongi eesti kõige rohkem käsitlemist leidnud, sest siin peatuti mõntu, kuressaare, haapsalu, vormsi, paldiski, tallinna ja vergi sadamates. ja jonesi märkused on tabavad-teravad, kuigi kohati ehk natuke pealiskaudsed. ja kuna ka ise olen enamikesse nendesse kohtadesse viimaste aastate rattamatkade tõttu sattunud, siis kiskus lugemine ja piltide silme ette manamine nii kaasa, et silmi raamatult tõstes pidin hetkeks mõtlema ja aknaalust autodevoolu kuulama, et meenuks, et ma ise hoopiski brüsselis olen.

h