täiesti uskumatu, kuidas mitte midagi ei saa tehtud. isegi seda ei suuda ära otsustada, kus ma homme õhtul olema peaks. ja nüüd on ikkagi nii, et ongi juba 31.detsember ja sellised sümboolsed aidaa! liigutused on siiski kõik ripakil.

sellesmõttes muidugi täiesti imetabane aasta, et on skaalasid, millel ma olen täiesti ühest servast teise nihkunud selle aja jooksul. sest kui selle aasta jaanuaris oli küll täiesti stagneerunud vaakum, igasugune nullseis, siis nüüd on siiski nagu rada jalge alla tulnud ja siht ka suht selge. ja ma pean ütlema, et see "mitte midagi" on üks väga mugav seis, sest kaotada ei ole midagi ja kõik on veel ees. üldse on väga kerge kogu oma saatus aja kaela riputada ja oodata ja samal ajal raamatuid lugeda ja filme vaadata ja magada ja oodata ja kinnitada endale, et kõik algab kohe. raha küll üldse ei ole ja kellegagi nagu suhelda ka eriti ei ole, sest kõigil on töö ja elu ja värk, aga kui selle peale ei mõtle, on nagu väga hea. ajalugu muidugi näitas, et tegelikult niimoodi oligi ja ootamine tasuski ennast ära ja oli õigustatud ja sellepärast võin ma eelmist hooaega muidugi hellusega meenutada, aga tegelikult on minusuguste jaoks täiesti reaalne see oht, et ma jäängi ootama.

mingil hetkel läheb see "any day now" argument muidugi hapuks ja isegi kui endal on jube mugav olla, muutub oma olemasolu õigustamine keerukaks. nii et kusagil aprillis tekkis endalgi küsimus, et kas peaks midagi ette võtma. igaksjuhuks ikkagi ei võtnud ja juunist hakkas uus elu. ja juuli alguses istusin ma brüsselis nõukogu majas mingis tõlkimiskabiinis ja püüdsin oma aju painutada asjaolu ümber, et siin ma nüüd olengi. ei tea küll täpselt, kuidas see nii läks, aga kõik on nii kuradi hästi, et ma parem ei mõtle selle peale. sest tegelikult ju ikka ei ole nii, et erinevatel eluhetkedel mõtled abstraktsselt asjade peale, mis võiks olla (et noh, ükskord mõtled, et võiks kusagile mujale minna ja siis jälle mõtled, et eestis on nii peibutavalt mugav elada, ja siis üksteinekord hoopis hakkad arendama seda mõttelõnga, et jube väsitav on ikka kui raha ei ole üldse. ja see on ju juba ammuilma selge, et ei tahakski igal hommikul ennast enne kukke ja koitu üles ajada, et koos teiste mutritega ennast kusagile kontorilaua taha vedada jne -- et noh, see ei ole mingi selline konstruktiivne "minu eesmärgid elus" mõtteliin, vaid aastate jooksul pinnale kerkinud soovid) ja siis üks hetk avastad, et just nii nüüd ongi. ainult, et ma ei olnud varem hetkekski mõelnud, et see töö oleks midagi sellist, mida ma võiksin teha ja ma ei ole siiani päris kindel, kuidas ma sellesse hetke jõudsin. lihtsalt. läks nii.

ma pole vist kunagi oma elus nii paljudest inimestest nii palju sõltunud kui sellel aastal ja ilma paljudeta neist oleks hakkamasaamine kujunenud palju raskemaks kui ta seda lõppkokkuvõttes tegi. algusest peale ja ilmselt lõpuni välja on alati edetabelis minu vanemad, kelle tõttu olen ma see, kes ma olen ja kes on jaksanud mind toetada ja mulle mitte survet avaldada ka siis kui mõnele teisele võiks tunduda, et siit küll enam asja ei saa. teadmine, et selline tugi on olemas, on nagu turvavõrk, mis lubab ükskõik, milliseid akrobaatilisi trikke ette võtta. peale selle veel kõik need inimesed euroopas, kes on mulle otsi kätte näidanud ja minu algajahändikäpiga arvestanud. ja veel paljud, kes on rasketest hetkedest üle ja toredaid hetki jagada aidanud. ja mõned, kes on ereda leegiga sel aastal mu elust läbi lennanud, aga siiski ilmselt tükiks ajaks endast märgi maha jätnud. kõige rohkem eric, kes oli särav siis kui me olime ja on osutunud ka vahvaks nüüd kui me pole.

uuel aastal tahaks hoida taset, laiendada ampluaad, lõpetada rahast rääkimise ja küünte närimise. kuna ma tegelikult kunagi plaane ei tee kui nende tegemist kuidagi vältida annab, siis pole väljavaated küll päris positiivsed, samas üritan neid asju mitte jätta ainult uue aasta varna, vaid rakendada juba kohe praegu.

põhimõtteliselt saab nüüd enam-vähem joone alla tõmmata. saata jääb veel ainult vastus ühele ootamatule, aga kuidagi tänuväärselt oma aega ja kohta sobituvale kirjale. ma arvan, et ma alustan oma vastust umbes nii:

"teatud mõttes olen ma seda kirja vist juba aastaid oodanud..."

h