jällegi päev, mil aknast välja vaatamine tekitab tugeva tahtmise "uiiiiii!" hüüatada. niisiis ka suurepärane hetk koukida õuekeldrist välja sõber jalgratas ja vaadata, mis temast talvega järele jäänud on. polnud tal häda midagi, oodatult olid ainult kummid tühjad.

jalgratast käekõrval kummitöökoja poole lükates olin nii ülevas meeleolus, et võtsin nõuks töömeestega lausa nende emakeeles rääkida. hoolimata sellest, et ma oskan vene keeles tegelikult umbes 20 sõna ja ei "rattakumm" ega "pumpama" ei kuulu nende hulka. äärmisel juhul suudan meenutada sõna "õhk", kui see peaks kuidagi relevantseks osutuma, nii et lõppkokkuvõttes nägi minu etteaste välja selline, et lükkasin säravalt naeratades jalgratta neile ukse ette ja ilmekalt kulme kergitades ning esikummile koputades küsisin "moozhna?". ja tegelikult oligi olukord ju suhteliselt üheseltmõistetav. ja tegelikult rääkis kummimees ka täiesti viisakalt eesti keelt. nii et seitse kilomeetrit hiljem ja õrnalt teetolmuga kaetult, siin ma nüüd olen.

h